soovitus on tore, kuid seda töökiusu pead suutma ka tvk-s või kohtus tõendada. täendamine aga on raske, sest kolleegid üldjuhul tööandja vastu tunnistama ei tule, kirjalikult tavaliselt ei kiusata ja nii jääbki see pigem sõna sõna vastu olukorraks. tõendama peab kaebaja kiusamist, mitte tööandja või kolleeg mittekiusamist. kui kaebaja kaotab, siis maksab lisaks veel ka vastaspoole kohtukulud.
Ma saan aru, et peab tõendama, aga kas kulud tulevad ka siis, kui seda asja arutatakse tvk-s? Kohtus loomulikult on kulud. Kolleegide käest peab enne küsima. Ma olen ise olnud ühe töökiusu juhtumi pealtnägijaks ja tean, et kui kolleeg oleks soovinud asjale ametlikku käiku anda, siis oleksin ma tunnistanud küll. Asi on lihtne, kui pärast töökiusu kohta tunnistamist ka tunnistajate elu põrguks tehakse, siis on see uus töökiusu juhtum, mis on juba ette ära tõestatud post hoc propter hoc meetodiga.
Sinu viidatud artiklis on hea näpunäide: “Peamiseks takistuseks töökiusamise
tuvastamisel nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus on see, et töötaja ei nimeta konkreetseid korduvaid episoode kuupäeva täpsusega ega esita muid tõendeid näiteks selle kohta, millal vahetu juht või kolleeg tema peale karjus, teda ebaväärikalt kohtles või temas hirmu ja usaldamatust põhjustas või lubas seda sekkumata korduvalt teha teistel kolleegidel.”
Niisiis, teemaalgataja peab võimalikult täpselt meelde tuletama ja kirja panema konkreetsed episoodid. Edasi on juba tööandja asi tõendada, et selliseid asju kas ei toimunud või neil on teine tähendus.
“Töökiusamisega seotud vaidlustes on pooltel jagatud tõendamiskohustus, kus töötaja peab nimetama konkreetsed faktilised asjaolud, et töökiusamine on aset leidnud (aeg, koht, täpne juhtumi kirjeldus, tunnistajad jne), ning seejärel on tööandjal kohustus tõendada, et ta ei ole oma tegevuse või tegevusetusega töötajat kiusanud ega ebavõrdselt kohelnud. “
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 09.12 09:29; 09.12 10:12; 09.12 10:45; 12.12 08:26; 12.12 14:47; 16.12 22:23;