Minu abikaasa pidas 8-kuud armukest, armukesele väitis, et tal ei ole minuga enam midagi(ühesõnaga valetas), muidugi sõelus kahe vahet. Meie oleme abielus ja kasvab 2 aastane poeg. Mees pööras selja pojale, ei aita kaasa kasvatuses ega ka rahalises pooles.
Kuidas uus suhe mehel pea nii sassi lõi, et kadusid ka isalikud tunded lapse vastu ja äkki ei hooli enam ?
Last pole ta näinud 4 kuud kuna ta ei ole pidanud vajalikuks temaga kohtuda 🙁
Sellepeale kuulsin, et plaanivad uuega last ja elu neil saab olema siis Supper ?
Omavahel me enam ei suhtle üldse, kuigi abikaasa väidab, et armastab meie last rohkem kui oma elu ? Kus see papa siis on ja mis teda on takistanud last ülal pidama ja temaga aega veetmast ?
Minu süda on murdunud, kuidas üks inimeseloom saab keerata lihtsalt selja oma pere vastu, keda ta väitis nii armastavat?
Käitumine oli närviline, lõhkus kodus asju, karjus ja laamendas ja ainult süüdistas 🙁
Kuidas üle saada kõigest sellest, ?
Mis saab edasi..?
Soovin nõu naistelt kes selle põrgu läbi teinud ja palju on aega kulunud üle saamiseks?.
Mehega lahus 6 kuud, kokku ei ole puutunud, aga hing on haige ja pisaraid palju , eriti kuna jõulud tulemas.
Andke nõu , kellel sarnane olukord olnud.
Armastasin oma meest väga.
Mees 32 aastane.
Teema: Kuidas saada üle armuvalust.?
Mu sugulasel tekkis sama situatsioon oma mehega. Eelnevalt oli ta varasemalt oma meest korduvalt petnud. Mehele oli suisa hüüdnimi pandud jne. Mees avastas selle ja näitas “inetul moel” , et tal on kõrini.
Tõeline usaldus on siis kui usaldad inimesel ka vigu teha ja omal moel õppida neist. Ja tõeline armastus ei kao. Sina tahtsid lihtsalt meest omada ning et ta käituks mingil teatud kindlal moel. Loomulikult teeb see haiget kui keegi teine sinu ootusi ei täida.
Kui sellest aru saad, siis läheb paremaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie oleme abielus[/tsitaat]
jäin mõtlema, et huvitav, mis tähtsust see omab, et te abielus olete? Kui süda on murtud, siis valus on ühtmoodi, ole sa abielus või vallaline.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
1) Iga lause taha ei ole vaja küsimärki toppida, eks ?
2) Supper tähendab inglise keeles õhtusööki. Eesti keeles on sõna “super”
Aga üldiselt, pane alimendid peale lapseisale, mis muud![/tsitaat]
Esimest korda Perekoolis? “Supper” on siinne inside joke ja seda kasutatakse tekstis iroonilises võtmes. “Lapseisa” kasutusest oled sa ise juba aru saanud.
Ja kahju kui inimesel on valus ja mure aga tullakse niimoodi ilkuma.
P.S. Lause lõpus on kirjavahemärk ja küsimärgi ees tühikut ei ole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
1) Iga lause taha ei ole vaja küsimärki toppida, eks ?
2) Supper tähendab inglise keeles õhtusööki. Eesti keeles on sõna “super”
Aga üldiselt, pane alimendid peale lapseisale, mis muud![/tsitaat]
Kui juba parandamiseks läks, siis lapse isa kirjutatakse lahku.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas te tunnete mind isiklikult, et saate v’ita , et ma olen oma meest mingil moel omanud, kust te seda valja loete .[/tsitaat]
“Minu abikaasa..”, “oma meest..”
See lõpp on ka päris hea. Esimese hooga sain aru, et sina oled see mees 32-aastane, kelle mees pani miski naise juurde ajama, et ju siis tahtis ikkagi naist, mitte meest 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas te tunnete mind isiklikult, et saate v’ita , et ma olen oma meest mingil moel omanud, kust te seda valja loete .[/tsitaat]Ära pane tähele, ka see on Perekooli klassikaline paranoia. Igasugune ühtsustunne kuulutatakse kohe egoistlikuks omandihimuks, kõige õigem oleks ilmselt kui inimesed elaksid kui laevad merel, teineteisest mööda triivides laseksid signaali…
Ühesõnaga ignoori seda omamis-paranoikut.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas te tunnete mind isiklikult, et saate v’ita , et ma olen oma meest mingil moel omanud, kust te seda valja loete .[/tsitaat]Ära pane tähele, ka see on Perekooli klassikaline paranoia. Igasugune ühtsustunne kuulutatakse kohe egoistlikuks omandihimuks, kõige õigem oleks ilmselt kui inimesed elaksid kui laevad merel, teineteisest mööda triivides laseksid signaali…
Ühesõnaga ignoori seda omamis-paranoikut.
Oi armas, ülesaamine ongi raske, mul sarnane olukord, ei suhtle enam mehega ning meie lapse vastu ta ka huvi ei tunne ning ei toeta.. Ma ei tea kas mehel on keegi uus või mitte hetkel, ei tea temast midagi.. Raske on ja vahest tunnen, et tahaks kellegagi rääkida, lihtsalt rääkida.. Äkki sa annad mulle oma meili saame suhelda 🙂
[small]Toivo kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
jäin mõtlema, et huvitav, mis tähtsust see omab, et te abielus olete? Kui süda on murtud, siis valus on ühtmoodi, ole sa abielus või vallaline. [/tsitaat]
Minu jaoks on abielu tähtis, hetkel veel siiski abielus ei ole. (Ärme hakkame nüüd arutama, kelle see tähtis on ja kellele mitte jne, see pole praegu teema). Kui mina abiellun, siis tahan mehele sügavalt silma vaadata ja öelda, et JAH, ma armastan sind ja tahan elu lõpuni sinuga koos olla. Muudel põhjustel ma ei abiellu ning eeldan, et ka mees abiellub samal põhjusel. Seega minu jaoks on abielu midagi sügavamat, kui lihtsalt kooselu ning usun, et kui mind petetakse, siis oleks minul seda abielus olles raskem taluda. Siis oleks see justkui olulise lubaduse murdmine vms. Kooselus olles oleks ka loomulikult valus, aga see oleks nagu nö suulise lepingu rikkumine, mis on küll oluline, aga justkui mitte siiski lõpuni päris.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
