Poeg käib esimeses klassis. Ta juba ammu ootas kooli, luges kalendrist päevi koolini juba kevadel, ei jõudnud kooliaega ära oodata.
Talle meeldiski esimesel nädalal koolis väga, kuni kooli teisel nädalal üks tuttav küsis poisilt, kuidas sulle koolis meeldib ja poiss vastas õhinaga, et meeldib väga. Vanem vend juhtus seda jutuajamist kuulma ja ütles, et sa oled küll imelik kui sulle koolis meeldib, normaalsed lapsed vihkavad kooli. Vanema lapsega sai tõsine jutuajamine peetud sellise arvamuse avaldamise pärast. 1. klassi poiss vist hakkas mõtlema ja nüüd on kooli ümber üks suur sõda. Nii hommikuti kui õhtuti pean kuulma poisi nuttu, et talle ei meeldi koolis ja ta ei taha enam koolis käia. Rahulikust poisist, kellega me oleme õhtuti alati rõõmsatujuliselt koos lugenud, rahulikult lauamänge mänginud, ristsõnu lahendanud, on saanud nagu väike kurat. Poiss on vihane, tahab vennaga pidevalt kakelda, kui hakkame kooliasju vaatama, saab vihaseks ja lööb mind ja karjub, et tema ei taha enam koolis käia. Räägib, et kooli juures meeldib talle kõige rohkem vahetund, kus saab teiste poistega võitlusmänge mängida. See pole enam minu laps. Vanem laps on kogu aeg rahutum hing olnud, aga nüüd on väiksem laps läinud täiesti pööraseks, ühel õhtul ajas suuremat venda tooliga taga jne.
Mida ette võtta, et koolirõõm tagasi tuleks ja agressiivsus lapsest välja juurida? Millest võib tingitud olla selline agressiivsus? Lapse endaga ma rääkida ei saa, sest kui püüan temaga vestelda, siis ütleb, et ta ei vasta ühelegi küsimusele, tema lihtsalt ei taha koolis käia ja kõik.
Loodan saada häid nõuandeid!
Tänan vastajaid!
Teema: Kuidas säilitada koolirõõmu 1. klassi lapsel?
Mina küll ei usu et sellise käitumise taga saab olla vanema lapse üks lause,seal peab ikka midagi tõsisemat juhtunud olema.Kas õpetajaga oled rääkinud?Ehk on koolis mingeid probleeme?
Lapsele jõudis kohale, et see kool ei olegi ajutine nähtus vaid nüüd ongi tema elu üks õppimine, kirjutamine jne. kui palju laps kodus veel mdiagi kirjutama peab, kas tal on juba huviringe, kui vara ärkama peab ja millal magama saab? kui palju on nädalavahetusel ringi kolistamist, külalisi või saab kodus laiselda? järgmiseks tuleks uurida, kas on sõpru kooli tekkinud, äkki on koolis midagi msi hirmutab, muret tekitab. Minul oli ntx päris pikalt probleem koolis wc käimisega, sest osadel plikadel oli jube naljakas uksi lahti sikutada ja lukus nad tollel ajal ei käinud.
Eks ta ole koolistress ikka. Kooliminek ju suur elumuutus. Ma arvan küll, et vanem vend ehk aitas kaasa negatiivse meelestatuse kujundamisel ja nüüd on raske suhtumist jälle positiivseks pöörata. Soovitaks asja ise hästi rahulikult võtta, last julgustada ja tunnustada võimalikult palju. Väldi küsimusi ja teemasid, mis last ärritavad – talle võib tunduda, et sa surud talle mingeid oma arvamusi ja suhtumisi peale. Ehk ka vanem vend saab aidata, talle koolist positiivsete asjade rääkimist (et las jagab vennaga just häid koolimuljeid – tehti tunnis midagi huvitavat või juhtus midagi naljakat vms).
Ka õpetajaga rääkimine oleks hea mõte (kui on lootust, et õpetaja mõistev on).
Eks tal ole mingi ealine kriis. Lasteaialapsest koolilapseks. Soovitus: säilitada rahu ja pakkuda piisavat tuge.
Küllap on tal ka mingi ärevus, kui ta ärkab nii vara. Tõenäoliselt vajaks organism päevaund, aga kui seda pole võimalik korraldada, küllap siis toimub mingi aja jooksul kohanemine.
Soovitan ennast kurssi viia aktiivse kuulamise tehnikaga.
Lapsele kes karjub, et ta ei taha kooli minna, pole mõtet hakata ette lugema põhjuseid, miks peab koolis käima ja et koolis on ju tore ka, jne. Vaid tuleb keskenduda sellele, mismoodi tema sõnum sulle emotsionaalses plaanis paistab ja mis sõnumid on selle taga, a’la
Sina: \”Mulle tundub, et sa oled päris vihane ja õnnetu…?
Laps vastab, nt \”olen jah vihane, mulle ei meeldi koolis.
Sina: Koolis ei ole nii tore nagu sa arvasid?
Laps: Kool on vastik, ma ei taha koolis käia?
Sina: Sulle meeldis lasteaias rohkem?\”
Vb laps räägib siis pikalt, mis talle lasteaias meeldib…sina oled nõus. Vb peaksid siit edasi last veidi suunama, otsima koolis asju, mis on head…ja siis vestluse lõpetama.
Sinu ülesanne on minna lapse sõnade taha ja pakkuda välja variante, mida ta tunneb või asjadest mõtleb, aktepteeride tema emotsioone (neid võimalikult täpselt kirjeldades)
Sellise vestluse kaudu saate mõlemad paremini aru, mis toimub. Sageli leiab laps ise lõpuks lahenduse või lohutava mõtte. Ja isegi kui vestlus sinu arust kuhugi välja ei vii, on sellel positiivne mõju, mis võib ilmneda viibega.
Sellist vetlemise viisi tuleks harjutada. See polegi nii lihtne. Väldi suhtlemistõkkeid, kui lapsel on probleem: lohutamine, õpetamine, tühistamine. Loe kirjandust. Aktiivsest kuulamisest oli vist Gordoni raamtutes, aga ka mujal…
Minul on selline variant, kus muidu kaks nädalat täitsa ok tujuga kooli läinud laps, nuttis terve hommiku lohutamatult, et ta ei taha koolis käia. Mida rohkem üritasin mõista või peegeldada, seda rohkem nutma hakkas. Igatahes hakkas ta nutma kella 7,30 ajal ja kella 10 paiku helistati koolist, et ikka nutab. Järgi ma talle siiski ei läinud. Kuigi ta kaebab, et on halb olla ja kõht valutab, siis tundub mulle see kõik manipulatsioonina. Kõrvaltvaatajale paistab jah see kõik nii, et lapsel on mingi tõsisem tervisehäda, aga ma tean, et kodus need \”haigusnähud\” kaoks kohe. Lasteaias käies proovis samu võtteid, aga lõpuks hakkasid õpetajad teda läbi nägema. Asi pole selles, et ta ei oskaks või keegi kiusaks- ta lihtsalt ei salli reegleid ja peab nende vastu võitlema kõikvõimalike vahenditega. Kusjuures ta on läinud vahel nii rolli sisse, et asi võib hüsteeriani viia. Pärast tunnistab, et ei tahtnud lihtsalt lasteaeda minna vaid vanaema juures olla.
Ma ootaks muid nippe ka peale aktiivse kuulamise, sest minu oma puhul see ei tööta- liiga leebe meetod. Samas igal hommikul nutuga kooli minna on ka kõigile liialt stressi tekitav. Tuleks sõlmida miski töötav kokkulepe, mis teda motiveeriks. Hetkel veel nuputan, aga aega pikalt pole, sest kella 13 paiku lähen kooli vastu:)
no täna hommikul oleks ma ise ka heameelega nutnud, et peab tööle minema. täitsa puhkamata tunne oli.
tegelikult võiks klassijuhatajaga rääida, lapsed saaksid ehk siis koolis klassijuhataj tunnis oma mõttedi seoses kooliga väljendada, mis neile muret teeb,. mis koolis head on jne.
Viimasele postitajale soovitan ikkagi aktiivset kuulamist, vahelduvalt ja kontekstist lähtuvalt enese kehtestamisega (käiguvahetus).
Tean omast käest, et kui aega on vähe ja ise olen kehvas konditsioonis, siis ei pruugi aktiivne kuulamine üldse õnnestuda. Mehhaaniliselt ja formaalselt peegeledamine ja kuulamine ei aita kahjuks enamasti. Õige tehnika ja suhtumise omandamist peaks tegelikult praktilises koolituses harjutama. See pole üldse nii lihtne. Emadel tulevad väga kergesti õpetussõnad ja soovitused ja varjatud moraalijutlus pinnale, mis kogu suhtemissituatsiooni ära nullivad.
Jube tuttav jutt.Minu tütar on koguaeg vihanud reeglitele allumist.Kui lasteaias teised läksid õue-tema keeldus,teised läksid laulma-tema ei läinud(kui kasvataja viskas ta üle õla ja viis ikkagi,siis istus seina ääras ja hoidis suu kinni).Ega ta sellepärast õuesoleku ajal toas olnud,viidi ikka välja,aga milline närvikulu!Ta tahtis teha seda,mida parasjagu TAHTIS.Kui oli lasteaiaga ujuma minek,mõtles ennast haigeks-helistati,et lapsel 39 palavik ja kohe kukub kokku.Tõin ta koju,läks pool tundi mööda, oli terve kui purikas ja nõudis lasteaeda viimist.Ja nii peaaegu iga kord.Nüüd käib 4 klassis,muutunud pole tegelikult midagi.Ta vihkab inglise keele sõnu ja see on õudne,millist vaeva ma pean nägema,et ta need ära õpiks.Lasin saada kolmesid ja kahtesid-tal täiesti ükskõik,aga minul pole-mida teeb noor inimene,kes ei oska inglise keelt!Ja oleks ta rumal!Kui tahab,õpib lühikese ajaga kõik sõnad ära,aga ta ei taha!Kella õppis tundma kolmanda klassi lõpuks,sest ta ei tahtnud kella tunda!Ta ei ole mul ainus laps-kaks vanemat last on täiesti tavalised lapsed,kellega on tavalised probleemid.Soovitada ei oska küll midagi,lihtsalt lolli järjekindlust.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Viimasele postitajale soovitan ikkagi aktiivset kuulamist, vahelduvalt ja kontekstist lähtuvalt enese kehtestamisega (käiguvahetus).
Tean omast käest, et kui aega on vähe ja ise olen kehvas konditsioonis, siis ei pruugi aktiivne kuulamine üldse õnnestuda. Mehhaaniliselt ja formaalselt peegeledamine ja kuulamine ei aita kahjuks enamasti. Õige tehnika ja suhtumise omandamist peaks tegelikult praktilises koolituses harjutama. See pole üldse nii lihtne. Emadel tulevad väga kergesti õpetussõnad ja soovitused ja varjatud moraalijutlus pinnale, mis kogu suhtemissituatsiooni ära nullivad.
[/tsitaat]
Kõige hullem olukord on ikkagi minu jaoks see hetk kui pean ta enda küljest nö lahti lükkama, et ta klassiruumi läheks või minust eemalduks. Siis on tõesti selline tunne nagu oleksin miski lapsepiinaja:( Aga ta on ju juba 7-aastane, mitte kahene!
Raske on jääda ise rahulikuks ja kindlaks:(
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tänan nõuannete eest! Püüan lugeda aktiivse kuulamise tehnika kohta ja õppida seda kasutama.
Lisan veel, et õppimine pole kindlasti praegu poisi jaoks raske, et selles võiks vastumeelsus seisneda. Lapsel tunnid läbi ja rääkisime temaga pisut. Kurdab et tal on koolis jube igav. Tema ei jaksa enam neid mustreid joonistada, tahab matemaatikas arvutada. Küsis, kas ma mäletan kui kaua mina pidin esimeses klassis enne koolis käima, et arvutama saaks hakata. Lugemise tekstid aabitsas on ka nii lühikesed ja mõttetud, tema tahaks teistsuguseid jutte lugeda. Veel tahaks poiss juba hindeid saada, aga selleks peab ta ootama teist poolaastat.
Tunnis jõuab enamasti kõik tehtud ja kodus pole vaja üldse õppida, loeme ainult need paarirealised tekstid korra üle ja paneme kooliasjad kokku.
Poja õpetaja on väga tore ja noor, kellel on viitsimist lastega tegeleda. Paari lausega eelmisel nädalal juba rääkisin õpetajale, et kool muutus poisile järsku vastumeelseks, õpetaja ilusti ütles lapsele, et ta ootab teda homme hea tujuga kooli, kiitis veel kui tubli lugeja jne poiss on. Peaks vist õpetajaga põhjalikumalt rääkima ja analüüsima, kas ta oskab poisi käitumise muutuste kohta midagi arvata või on poisi vastumeelsus tõesti selles, et tal on koolis igav. Aga millest tekkinud agressiivsus?
Ma ise olen selline tagasihoidlik. Õpetajal on klassis palju lapsi, iga laps tahab individuaalset tähelepanu ja võibolla iga ema õpetajaga individuaalselt rääkida. Imelik on minna peale tunde õpetaja aega raiskama, sest õpetajal on ju palju tööd veel peale seda kui õpilased ära lähevad. Minu laps pole ju erilisem kui teised lapsed selles klassis – mul vist lihtsalt mingi kompleks, pean ennast kokku võtma ja õpetaja jutule minema.[/tsitaat]
Sinu lapse puhul tuleb vastumeelsus ilmselt sellest, et tal on koolis igav. Palu, et õpetaja talle eraldi lisaülesandeid annaks.
Agressiivsus äkki ongi kasvava frustratsiooni tulemus? Kuidagi peab poisslaps oma rahulolematuse välja laskma:S Minul on tüdruk ja lahistab nutta…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
