Teema: Kuidas saite aru, et olete vale kaasa valinud?

Algusest peale oli selge, et oleme kui öö ja päev. Mehel oli Selja taga mitu lahkuminekut ja laps, purjutas pidevalt ja koguaeg oli raha otsas, oli ahelsuitsetaja ja töökohta kinni hoida ei suutnud. Minul seevastu on karsked elukombed, ei suitseta ja suhteid polnud Selja taga ühtegi ega ka lapsi ning käin heal tööl. Selle mehega lapse ikkagi sain ja varsti peale seda läksime ka lahku. Olen üksikvanem ja mees toetab elatisega, sest mingi ime läbi on suutnud oma praegust töökohta hoida. Oleksin pidanud muidugi reaalselt mõtlema, kuid armastus oli nii suur ja pime, et mõtlemiseks polnud aega. Märgid olid juba alguses olemas, et see inimene polnud minuga milleski ühte moodi, kuid kes siis kuulab loogikat kui ollakse armunud? Kui peaksin veel uue mehe võtma, siis pigem endasarnase.

Aru sain varakult. Siis kui selgus, et sexuaslne vajadus on minul suurem kui tal. Aga saime kolm last ja 15 hiljem viskasin ta välja.

Kui olime 5a koos olnud.
Ei tahtnud aga endale seda tunnistada ja jätkasime pereelu, selleks ajaks oli juba kaks last ja saime ka kolmanda.

Oleme lihtsalt niiiiiiiiiii erinevad. Esialgu see liitis ja köitis, mingist hetkest hakkas häirima ja oleme jõudnud staadiumini, kus meil on üksteisest täiesti ükskõik.
Tundeid pole enam, kummaltki poolt.

Ma olen hästi emotsionaalne inimene, mees on teise äärmuse tundekülm ning üliväikse intiimsusvajadusega (seksime vast 0-10 korda aastas).

Enne need erinevused nii reljeefselt välja ei tulnudki, kui esimene laps jõudis mudilaseeast välja. Imikutega polnud mingit probleemi. Siis nägin kõrvalt, kuidas tal puudub empaatia, oskus ja tahe mõista, ennast heasüdamlikult, kuid kindlameelselt kehtestada, kuidas võttis isikliku solvanguna lapse käitumist ja ei suutnud ennast valitseda. Rebis ja raputas lapsi, kui need ei kuuletunud kohe.
Mina olen talle kui mööbliese, räägib minuga väga viisakal (aga külmal) toonil, nagu räägitakse võõraga. Nii räägib ta kõigiga.
Ütleb, et ei saa aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et lähedusest jääb puudu.

Meil ei ole päris abielu, ta pole kunagi olnud selle sõna sisulises tähenduses mu abikaasa.
See on olnud abielu teesklemine. Ma ei tea, miks ma selle teekonna ette võtsin üldse.

Oleme lahutusest rääkinud, aga keeruline on. Ostsime just maja- lapsed on nii õnnelikud selle üle. Aga ma vist enam ei suuda seda jätkata. See oleks nagu enese täielik eitamine. Elada koos sisuliselt võõra inimesega, kes sulle isegi ei meeldi.
Sellele olukorrale pole ka lahendust, sest asi ongi meie isiksustes. Me ei muutu ju, need teemad ei kao. Mina ei meeldi talle, tema ei meeldi mulle.

Väiksem laps on viiene.

Ei tea, mida teha 🙁

Kahtlusi tekkis juba kurameerimisperioodil – et kas sai ikka õige mees valitud. Ta ei käitunud kohati üldse nagu armunud mees, kelle jaoks mina olen väga oluline. Helistas küll alati ise esimesena jmt, kuid näiteks suuremas (minule võõras) seltskonnas võis tundideks täiesti ära kaduda oma töökaaslaste ja tuttavatega suhtlema või tantsima, oma vabaajaplaanidesse minu pärast muutusi ei olnud valmis tegema ja peagi märkasin, et päritoluperekond (ema, isa ja mitu õde-venda) on talle iga kell olulisem kui tüdruksõber ehk siis mina. Tema prioriteetide järjestus oli selline: kõige tähtsam oli tema ise (mis on igati normaalne), siis tulid töö ja hobid, siis sõbrad, siis päritoluperekond ja alles viiendana tüdruksõber.

Tal oli paar positiivset omadust, mida ma sel eluperioodil meeste juures ülioluliseks pidasin, ja need ei ole kaugeltki väikesed asjad. Seega mingit draamat ma ei teinud (mees talus äärmiselt halvasti kriitikat) ja kohanesin olukorraga. Abiellusime ja oleme nüüdseks juba väga pikalt abielus olnud, täpsemalt üle kahekümne aasta. Esimesed umbes 15 aastat elasime tema töö tõttu visiitabielu ja see sujus üsna kenasti. Siis aga kolisime 24/7 kokku ja sellest ajast läks minu jaoks asi masendavaks. Mees käitus nagu paadunud poissmees (ma ei hakka teil südant pahaks ajama kirjeldustega tema puudulikust hügieenist ja kohutavast laiskusest), ennast kritiseerida ega isegi suunata ei lasknud ja minult ootas ööpäevaringset naeratavat täisteenindust, ehk siis mul ei olnud soovitav oma tujusid välja näidata, sest naerunäo puudumine üllatas ja pahandas meest. Kõike seda olin varemgi märganud muidugi, aga eraldi elades ei olnud see nii suur probleem.

Mul oli valida, kas 1) lahutan, 2) üritan meest muuta või 3) kolin uuesti eraldi elama. Otsustasin kõigepealt asjad selgeks rääkida, talle oma vajadusi ja mõtteid avada. Võite ise arvata, kui raskelt see pärast 15 aastat kriitikavaba pühapäeva-abielu käis. Mees oli sõna otseses mõttes igast väikesest märkusest šokis ega suutnud kuidagi aru saada, miks tema hoolas, leplik ja alati naeratav naisuke äkki niisuguseks vastikuks nõudlikuks mõrraks muutus. Talle ei mahtunud ajude vahele, et mina olen ka eraldiseisev indiviid oma vajaduste, tahtmiste ja tujudega, mis ei pruugi tema omadega üks ühele kokku langeda. Ma töötlesin teda mitu aastat – jagasin võimalusel alati kiitust ja tänu vaheldumisi kriitika ja parendusettepanekutega, tõin palju näiteid samalaadsetest probleemidest ja nende lahendustest teiste paaride elus, kinnitasin oma armastust ja pühendumust, analüüsisin oma vigu ning julgustasin teda avameelsem olema ja ka minule ausat kohest tagasisidet andma, et ma saaksin ennast parandada. Nii uskumatult raskelt ja aeglaselt läks, et kaks või kolm korda selle aja jooksul kaalusin tõsiselt lahutust. Tundus lootusetu üritus lihtsalt. Aga ma jäin ja muudkui pingutasin – ühelt poolt mehe ootusi täita, teiselt poolt neidsamu ootusi realistlikumaks muuta.

Nüüdseks on olukord kõvasti paranenud. Mu mees talub nüüd küllaltki hästi negatiivset tagasisidet nii kodus kui tööl. Tema hügieeniharjumused ei saa ilmselt kunagi olema laitmatud, aga nüüd on need vähemalt piisavalt head. Laisk on ta endiselt, aga selle ma olen nõus rahule jätma, sest saavutasin midagi palju olulisemat: ta on saanud aru, et ka mul on oma vajadused, arvamused, tujud jne. Mul on nüüd näiteks võimalik temaga mitte kaasa minna, kui mind ei huvita need inimesed või tegevused, kellega või millega tema mitmeid ja mitmeid tunde veeta soovib. Võrdsust kodutöödes ja kätel kandmist ei ole ma taga ajanudki, seega võiks öelda, et jõudsin peaaegu eesmärgini. Aga ma ei ole unustanud, millist vaeva tuli näha. Milline uskumatult küündimatu laisk ja isekas ennasttäis emmekas puupea mu mees sisimas on (sest olgem ausad, ta muutus ju ainult minu survel ja arvatavasti vajub esimesel võimalusel vanasse rolli tagasi). Ja tegelikult läks olukorra tõsiduse ning muutuste vajalikkuse temale kohalejõudmiseks vaja ka varianti number kolm ehk uuesti lahku kolimist. Kui ma talle oma sellekohase otsuse teatavaks tegin, hakkas ta silmapilkselt nii palju rohkem pingutama, et ma peaaegu armusin temasse uuesti ja oleksin äärepealt oma plaanist loobunud. Aga kolisin ikkagi lahku, sest ma olin selleks ajast suht läbi juba ja vajasin hädasti puhkust.

Ma jään üksi elama veel vähemalt aastaks. Mees käib mul tihti külas ja me veedame mõnusasti aega. Tunnen, kuidas jõud, rõõm ja rahu minusse tagasi tulevad ja mul on hea meel näha, et mu mees saab oma elu igava ning tüütu poolega hakkama (ehk siis suudab ise ennast teenindada). Olen rõõmus, kui ta külla tuleb ja näen, et ka tema ootab neid kohtumisi ning tunneb neist rõõmu. Umbes aasta pärast võiksin uuesti kokku kolimist kaaluda, kui ta mind siis muidugi enam tahab. Kui enam mitte, siis olgu pealegi nii. Ka temal on õigus valida, kas minna kergema vastupanu teed või areneda ja karastuda.

Lapsi meil ei ole, sest kumbki ei tahtnud.

Veel lahku ei ole läinud, aga nüüd kolmandaks aastaks olen selles täiesti kindel, et ikka ei sobi ta mulle. Muidugi esimest korda mõtlesin sellele juba aasta tagasi.
Aga nüüd on päris hull olukord juba. Mees ise hea, hooliv, tundub tulevikus perfectne isa, pole suure alkoholiprobleemiga, asjalik ja töökas. Aga vot suhte osas, äärmiselt igav inimene. Kuskil käia ei viitsi, midagi teha ei taha, suhteprobleemidest rääkimine on nagu seinaga üritaks suhtlust luua. Kui ongi mõni konflikt, siis ütleb: ah ma ei viitsi arutada enam. Ja siis ütlen et palun räägime asjad selgeks meil tuleb ju see sama teema uuesti muidu üles pärast, aga teda ei huvita.
Ei jaksa enam nii, sest neid erimeelsusi mis lahendamata ja suhteprobleeme nii palju kuhjunud ja iga kord ütlebki ah ma ei viitsi rääkida.
Tahaksin ise palju erinevaid kohti avastada ning ringi reisida, näiteks eestis. Kuna mind äärmisel huvitab fotograafia ja pildistan palju, siis võin suvalise ilusa karjamaaäärse puu ääres ka seisma jääda. Aga tema ei ole iialgi nõus peatuma või avastama uusi kohti, ütleb: Mis seal ikka vaadata ja Sa ei pea kõike pildistama kogu aeg.
Olen äärmises masenduses ja ei kujuta ette et terve elu peaksin edasi nii minema.
Ongi sisutühi ja igav suhe, ma tõesti ei viitsi kogu koosoldud aja 1. teleka ees istuda, 2. süüa teha või koristada kui tema teleka ees on terve päev.
Suhte alguses nagu polnud aru saada nii, aga jah nüüd viimane aasta on ko hu tav olnud.
Eks siis ole näha, mis nüüd saab 🙂

#2994440:

Veel lahku ei ole läinud, aga nüüd kolmandaks aastaks olen selles täiesti kindel, et ikka ei sobi ta mulle. Muidugi esimest korda mõtlesin sellele juba aasta tagasi.

Aga nüüd on päris hull olukord juba. Mees ise hea, hooliv, tundub tulevikus perfectne isa, pole suure alkoholiprobleemiga, asjalik ja töökas. Aga vot suhte osas, äärmiselt igav inimene. Kuskil käia ei viitsi, midagi teha ei taha, suhteprobleemidest rääkimine on nagu seinaga üritaks suhtlust luua. Kui ongi mõni konflikt, siis ütleb: ah ma ei viitsi arutada enam. Ja siis ütlen et palun räägime asjad selgeks meil tuleb ju see sama teema uuesti muidu üles pärast, aga teda ei huvita.

Ei jaksa enam nii, sest neid erimeelsusi mis lahendamata ja suhteprobleeme nii palju kuhjunud ja iga kord ütlebki ah ma ei viitsi rääkida.

Tahaksin ise palju erinevaid kohti avastada ning ringi reisida, näiteks eestis. Kuna mind äärmisel huvitab fotograafia ja pildistan palju, siis võin suvalise ilusa karjamaaäärse puu ääres ka seisma jääda. Aga tema ei ole iialgi nõus peatuma või avastama uusi kohti, ütleb: Mis seal ikka vaadata ja Sa ei pea kõike pildistama kogu aeg.

Olen äärmises masenduses ja ei kujuta ette et terve elu peaksin edasi nii minema.

Ongi sisutühi ja igav suhe, ma tõesti ei viitsi kogu koosoldud aja 1. teleka ees istuda, 2. süüa teha või koristada kui tema teleka ees on terve päev.

Suhte alguses nagu polnud aru saada nii, aga jah nüüd viimane aasta on ko hu tav olnud.
Eks siis ole näha, mis nüüd saab ????

Kas oled Amburi tähtkujust? ????

#2994171:

Kui olime 5a koos olnud.

Ei tahtnud aga endale seda tunnistada ja jätkasime pereelu, selleks ajaks oli juba kaks last ja saime ka kolmanda.

Oleme lihtsalt niiiiiiiiiii erinevad. Esialgu see liitis ja köitis, mingist hetkest hakkas häirima ja oleme jõudnud staadiumini, kus meil on üksteisest täiesti ükskõik.

Tundeid pole enam, kummaltki poolt.

Ma olen hästi emotsionaalne inimene, mees on teise äärmuse tundekülm ning üliväikse intiimsusvajadusega (seksime vast 0-10 korda aastas).

Enne need erinevused nii reljeefselt välja ei tulnudki, kui esimene laps jõudis mudilaseeast välja. Imikutega polnud mingit probleemi. Siis nägin kõrvalt, kuidas tal puudub empaatia, oskus ja tahe mõista, ennast heasüdamlikult, kuid kindlameelselt kehtestada, kuidas võttis isikliku solvanguna lapse käitumist ja ei suutnud ennast valitseda. Rebis ja raputas lapsi, kui need ei kuuletunud kohe.

Mina olen talle kui mööbliese, räägib minuga väga viisakal (aga külmal) toonil, nagu räägitakse võõraga. Nii räägib ta kõigiga.

Ütleb, et ei saa aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et lähedusest jääb puudu.

Meil ei ole päris abielu, ta pole kunagi olnud selle sõna sisulises tähenduses mu abikaasa.

See on olnud abielu teesklemine. Ma ei tea, miks ma selle teekonna ette võtsin üldse.

Oleme lahutusest rääkinud, aga keeruline on. Ostsime just maja- lapsed on nii õnnelikud selle üle. Aga ma vist enam ei suuda seda jätkata. See oleks nagu enese täielik eitamine. Elada koos sisuliselt võõra inimesega, kes sulle isegi ei meeldi.

Sellele olukorrale pole ka lahendust, sest asi ongi meie isiksustes. Me ei muutu ju, need teemad ei kao. Mina ei meeldi talle, tema ei meeldi mulle.

Väiksem laps on viiene.

Ei tea, mida teha ????

Suhe oli halb, aga muudkui jätkasite laste tegemist! Haiged inimesed.

#2994450:

#2994440:

Veel lahku ei ole läinud, aga nüüd kolmandaks aastaks olen selles täiesti kindel, et ikka ei sobi ta mulle. Muidugi esimest korda mõtlesin sellele juba aasta tagasi.

Aga nüüd on päris hull olukord juba. Mees ise hea, hooliv, tundub tulevikus perfectne isa, pole suure alkoholiprobleemiga, asjalik ja töökas. Aga vot suhte osas, äärmiselt igav inimene. Kuskil käia ei viitsi, midagi teha ei taha, suhteprobleemidest rääkimine on nagu seinaga üritaks suhtlust luua. Kui ongi mõni konflikt, siis ütleb: ah ma ei viitsi arutada enam. Ja siis ütlen et palun räägime asjad selgeks meil tuleb ju see sama teema uuesti muidu üles pärast, aga teda ei huvita.

Ei jaksa enam nii, sest neid erimeelsusi mis lahendamata ja suhteprobleeme nii palju kuhjunud ja iga kord ütlebki ah ma ei viitsi rääkida.

Tahaksin ise palju erinevaid kohti avastada ning ringi reisida, näiteks eestis. Kuna mind äärmisel huvitab fotograafia ja pildistan palju, siis võin suvalise ilusa karjamaaäärse puu ääres ka seisma jääda. Aga tema ei ole iialgi nõus peatuma või avastama uusi kohti, ütleb: Mis seal ikka vaadata ja Sa ei pea kõike pildistama kogu aeg.

Olen äärmises masenduses ja ei kujuta ette et terve elu peaksin edasi nii minema.

Ongi sisutühi ja igav suhe, ma tõesti ei viitsi kogu koosoldud aja 1. teleka ees istuda, 2. süüa teha või koristada kui tema teleka ees on terve päev.

Suhte alguses nagu polnud aru saada nii, aga jah nüüd viimane aasta on ko hu tav olnud.

Eks siis ole näha, mis nüüd saab ????

Mõtlen alati kuidas sellised inimesed kokku saavad-duracelli jänes, kes tahab actionit ja tv-ees lösutav mees. Kui just mees ise ka kedagi teist ei näidelnud suhte alguses ja sellest ka petumus

Minu mees tundis kurameerimisajal kõige vastu huvi ja tahtis igal pool käia. Aga mina tahangi seda päriselt, kogu aeg, tema aga arvas, et ainult minu kättesaamiseks pidi pingutama…
Ma olen nüüdseks sellega leppinud ja käin sõpradega. Mees on aus, hooliv, kohusetundlik, suurepärane isa, kannab mind kätel jne. Kõike head korraga ei saa!

Valel on lühikesed jalad

#2996448:

on mõistlik, et kumbki pool juba enne suhte loomist suudab endale teadvustada, kui suur on tema seksivajadus ja kas kaaslane selleks sobib.

Häda on selles, et inimeste vajadused ja soovid, sh ka seksi osas, muutuvad ajas. Ja isegi varasemad suhted pole abiks, sest iga suhe, kui see on rohkem kui vaid pealiskaudne elevus, on erinev. Näiteks need probleemid, mis mul praeguse suhted on esile kerkinud, on minu jaoks täiesti ootamatud ja ma olen tugevalt analüütiline, sh ka eneseanalüütiline tüüp.

Siis kui hakkasin analüüsima tema isa suhtumist oma naisesse ja üleüldist käitumist, lõi peas häirekell ja osutuski tõeks see, et poeg ehk minu mees ongi ka samasugune.
Ega mu suguvõsas pole keegi osanud normaalseid mehi validagi. Kel olnud joodik, kel vägivaldne või mõlemad koos, kel vaimne vägivallatseja. Aga ikkagi ülistavad mehi. Ma hakanud aru saama, et võta üht ja viska teist, vahet pole. Kiita ei maksa igaljuhul ega kummardada. Mis siis muud üle jääb kui kiskuda ja ükspäev lahku minna.

sex ikka on väga ajas muutuv. Mul endal juhtus nii, et nii suht aktiivne sxis muutus täiesti passiivseks. Pärast tuli välja nuhkimsie käigus, et pornosõltuvus