Elame üürikorteris elukaaslasega. Meil on üks ühine laps ja teine on minu eelmisest kooselust.
Hetkel juhtus midagi nii kohutavat, et ma ei julge seda sin isegi välja öelda. Püüan näida rahulikuna. Loodan, et ta homme mu auto võtmeid ära ei võta.
Igastahes kui praegu läheksin, ei saaks ma midagi.
Kuidas teie olete omad asjad sealt kätte saanud?
Mulle ütleb ta, et ma ei saa siit midagi. Samas on palju asju, mis oli juba enne teda.
Kui tahan kahe lapsega hakkama saada, siis on mul ju vaja voodilinu ja mööblit ning ka muid tarbeesemeid.
Kas ainult politseiga? Jah, auto on minu nimel, kuid mitte ju kapid ja muud asjad.
Ma ei julge nagu eriti sõna võtta sel teemal, juba sain oma suraka.
Homme käin kui saan ja auto ka olemas, siis lähen räägin ühe nõustajaga.
Teema: kuidas saite teie oma asjad kätte?
LAHKU KOHE! Mine ära…ma ei tahaks homme õhtulehte avada!
Asjade puhul võid kasutada teie ühiseid sõpru või tõesti politseid!
Kas elukaaslane tööl ei käi? Kui käib, siis ta ju päeval kodus ei passi. Kui võttis võtme ära, kutsud lukuabi korteriust avama. Kelle nimel üldse üürileping on? Kui sinu, võid vabalt ka ukseluku ära vahetada, kui ta tööl on.
On sul sugulasi tuttavaid, vanemaid jne. informeeri neid oma seisust!
Mis ta tegi, kas andis sulle kolki? Vasta!!!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ei ole minu nimel ja nii palju raha ka ei ole, et kõike üksi maksta.
Käib jah tööl, aga vähim, mia vajaksin kindlalt oleks vähemaklt auto[/tsitaat]
Kus linnas? Üks variant on maksta mõnele tuttavale \”poksijale\”, et see tuleks ja \”aitaks kolida\”. St asjad pakid enne ja siis saabub suur kiilakas sõber ja küsib su mehe käest, kas on mingeid probleeme. Enamasti otsustavad sellised tolgused igasugu kakluseta, et probleeme ei ole, sest nad on tegelikult sitakotid, kes kellelegi peale oma naise kurjemat häältki teha ei julge.
Ausõna, mis toimub? Ma kolisin täna mehe juurest ära koos 2- aastase lapsega. Lihtsalt enam ei suuda seda psühhoterrorit taluda- oli ka neid kordi, kui härra mulle kallale tuli.
Kuna töötan ämma alluvuses ja helistasin talle, et ei saa homme tööle tulla, kuna laps on täiesti haige, sain vastuseks sõnumi: leian sulle asendaja, ei ole vaja haiguslehte võtta, palka maksan edasi- tõepoolest, ma olen oma silmad juba peast nutnud….
Mis järgmiseks? See aasta on nii halvasti hakanud, hirmuga juba mõtlen, mis järgmisena juhtub?!
Sulle kallis teemaalgataja, edu!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ta on tugevam kui arvad, käibki sellistega ka ise läbi.
eriti ei saa kirjutada, pisem ärkas,
aga vihastas kuna väike ärkas ja teda ajas närvi, sest ei saa seksi.
karjus teise lapse peale ja mind lõi kui vahele läksin[/tsitaat]
Ma loodan, et see teema on liba ja ükski naine, kes kirjutada oskab, ei saaks teadlikult last (ja siis veel teist) mehega, kes sellisest seltskonnast on.
Pole mõtet süüdistada… armastus on PIME…
Kuulame parem, ulatame oma õla nutmiseks!
See artikkel tuleks Perekoolis kuskile kleepida, see on paljude eestlannade jaoks oluline mõtlemiskoht:
http://www.naine24.ee/727284/paarisuhtekoolitaja-naised-voiks-valida-mehi-aga-tanapaeval-on-vastupidi/
Kui sina oled autoomanik, teed politseisse avalduse, kui võtmed äravõtab. Varastega tegeleb meil politsei.
Kõige olulisem on aga mitte asjad, vaid inimese elud. Nii, et kui oled mingist väga suurest jama juba eluga väljatulnud ja su lähedased ja lapsed ka, siis see tähendab ,et oledki väga väga palju saanud.
Ära riski eludega asjade pärast.
Räägi ometi oma lähedastele, inimesed ei saa ju sind aidata, kui nad ei tea, mis toimub! Või kui sul tõesti muud kohta ei ole, siis mine kriisikodusse. Õnneks saad oma olukorra tõsidusest isegi aru ja loodetavasti leiad väljapääsu. Kõike head!
Olen ise sarnases olukorras olnud.Türannist vabanemine võttis lõpuks aega 1,5 aastat.Tavaliselt antakse väga äkilisi soovitusi-võta jõhkrad sõbrad,vaheta lukud jne.See pole tegelikult nii lihtne,sealt edasi tuleb alati mõelda,mis edasi,kuidas käitub tema ja kes mind siis kaitseb.Vaimset vägivalda on ka pea võimatu tõestada.Mina tegin nii,et ühel hommikul,kui ta taas tööle oli läinud,helistasin üleriigilisse lasteabi telefonile,sealt julgustati mind pöörduma kohaliku lastekaitse töötaja poole,kellega mõtlesime edasi.Kõik nõustajad ei ole tasulised,selleks on vastavad inimesed,kes sind aitavad.Ära kaota eneseusku,olukord on raske,aga pärast tänad end.
Naiste varjupaigad on enamasti igas suuremas linnas. Sealt osatakse nõu ja jõuga rohkem aidata kui siin.
[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kus linnas? Üks variant on maksta mõnele tuttavale \”poksijale\”, et see tuleks ja \”aitaks kolida\”. St asjad pakid enne ja siis saabub suur kiilakas sõber ja küsib su mehe käest, kas on mingeid probleeme. Enamasti otsustavad sellised tolgused igasugu kakluseta, et probleeme ei ole, sest nad on tegelikult sitakotid, kes kellelegi peale oma naise kurjemat häältki teha ei julge.[/tsitaat]
enamusel inimestest ei ole tuttavaid poksijaid ja rahagi selleks pole, kui seis on juba nii hull.
avaldus auto ärandamise kohta.
oleneb kus te elate,aga linnades on enamasti naiste varjupaigad.sealt saab abi.
mul on alati nii kurb kuulda,kuidas mehed peksavad ja vaimsest vägivallast.võtaks kõik need naised lastega enda juurde,kui vaid saaks.
paki asjad kokku ja kutsu mõni autoga sõber appi.
Küsisid, kuidas oma asjad kätte sain, kui vägivallatseja ning vaimse terrori alt põgenesid. Põgenemine võttis tõesti aega, päris palju (1,5 aastat umbes). Asju hakkasin ära vedama juba päris varakult (kui teadsin, et tahan ära tulla). Esialgu vedasin vanematele külla minnes koos oma mehega (sest üksi ei usaldatud mind kuhugi) mõned oma kõige kallimad raamatud, fotoalbumid, ehted jms. Mehe jaoks põhjendasin seda oma kodusse ruumi tegemisega. Iga kord niiviisi viisingi väiksemaid ja minu jaoks olulisemaid asju. Keegi midagi ei teadnud. Ka vanemad mitte. Keegi poleks iial uskunudki, et mees (haritud, rahulik ja igal pool tunnustatud) võib oma naisele nii teha. Ootasin aega, mil ma polnud 2-3 päeva kolki saanud. Lahkusin siis, kui ta oli tööl. Kutsusin isa autoga järgi ja vedasin talle midagi ütlemata sinna siis oma arvuti, mõned nõud, peegli ja voodiriided ning kaardinad. Kapi, voodi, laua ning riiuli jätsin kõik mehele. Mul polnud aega, ega ka võimalust neid kuhugi mahutada. Teel vanemate juurde rääkisin isale, mis juba mitu aastat oli toimunud. Esialgu ei uskunud. Nüüd tagant järgi on ka vanemad pildi suutnud kokku panna. Mehe kõnedele ei vastanud. Vanemate juurde ei julgenud ta tulla. Vanemad elasid kaugel teises linnas. Ühel hetkel (4 aastat pärast ära kolimist) helistas mees uuesti ning teatas, et kolib meie endisest korterist ära – kas tahan oma lauda, voodit jms tagasi? Ei tahtnud. Rohkem polegi temast kuulnud.
mina arvan ka et hetkel pole mõtet uisapäisa tegutseda. Sa pead võitma tagasi nö mehe usalust, et ta arvaks seda, et sa ei lähe kuskile, siis ta ei kontrolli sind nii hullult, siis sul on aega natuke nüüd asju ka ajada ja selgelt mõelda mis edasi saab. Muidugi väga kaua ei saa ka oodata, ma loodan et paari nädalaga pääsed selle hullu käest. Kus linnas sa oled? Olen ise tartus, äkki saan sind kuidagi aidata.
kõige hullem on see, et asjade jagamine on väga keeruline.
mul on tuttav, kes läks lahku oma ametlikust abikaasast. mees sisuliselt viskas naise nende ühisest korterist välja. korterisse jäi enamus lapse asju ja naise asju (a la talvejope, meigiasjad jne).
naine käis korteris, politsei kaasas. mees ei lubanud asju kaasa võtta ja politsei laiutas käsi – nemadki ei saa miskit teha.
asjade jagamine (naise isiklikud asjad sh) toimus kohtus. aga see võttis mitmeid kuid aega. naine pidi endale ja lapsele seniks hankima uued riided.. täiesti haige, et üks mees nii kiuslikuks sai muutuda.
niiet nii palju, kui võimalik, soovitan kuidagi vaikselt enda asjad ära viia.
jõudu ja kindlust sulle elumuutuste läbiviimiseks!
Ta hakkab sind ka pärast äraminemist tüütama ja järsku avastab, et tal on laps… Asju sa ei saa talt iial, mis maha jäävad. Alimente maksma ei kavatsegi hakata. Ja kui leiad omale uue kaaslase, hakkab ta ka kaaslast ähvardama. Politseist pole tolku, kuna tõendeid pole. Ma ei ole eriti julgustav..aga see on täpselt minu kogemus!
Hea et mul on nii arusaav ja leppiv uus kaaslane. Otsi abi oma lähedastelt kui võimalik. Ka minu oma vanemate meelest olin mina paha ja olen siiani, et nii hea mehe maha jätsin…aga kui \”hea\” ta oli tean vaid mina.. Mul on endast kahju et temaga lapse sain.
Lahku siis, kui sul on midagi kaasa võtta momendil. Näiteks ütle et lähed poodi autoga vms ja lähedki ning enam tagasi ei tule. Mõtle hoolega kõik läbi ja alles siis tegutse. Kui vahele sihukesele jääd, saad veel suurema kolaka.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
