Teema: Kuidas seletada 4-aastasele, et ema ja isa elavad nüüd lahus?

Ise sind aidata ei oska, kuid ilmselt olen ka varsti sama teemaga kimpus, laps on veel paras issikas ka (3,5a). Päris raske, meil on vähemalt see hea, et me kindlasti ei jää teineteist vihkama ja lapse teemadel jääme kindlasti edasi suhtlema, isegi mõtlesime välja selle, et mees ei koliks meist kaugele, et laps saab igal ajal kui soovib tal külas käia (mitte ei pane mingeid külastusreegeleid paika).
Meil on lahkuminek rahumeelne ja mõlema poole soov.

Mina vist ütleks, et vaata laps, oled ju märganud et emme-issi nii-nii palju tülitsevad ja riidlevad omavahel? Seetõttu me issiga otsustasime, et kõigile on parem kui issi kolib teise korterisse, siis me saame palju paremini omavahel läbi ja sinul on nagu kaks kodu kohe, saad ise valida millal oled issi juures, millal emme juures, võid issil niipalju külas käia kui ise tahad!
Meil ilmselt oleks midagi niisugust ja räägiks sellest lapsele ka suure õhinaga, et tegu on tõesti ägeda asjaga 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga miks mitte vastupidi, et emme kolib ära?

Ja mina oma last 3,5-aastasena sellise jutuga ära petnud poleks, aga ta mul väike vanainimene ka.[/tsitaat]Miks emme peab ära kolima?

meie laps läks meeletult paksuks kui lahku läksime, ka oli ta väga närviline, masendunud ja ei suhelnud absoluutselt kellegagi. see kestis kuskil poolteist aastat.
olime ka temaga rahulikult kõigest rääkinud, selgitanud, lastepsühholoogilgi käinud…..

ja mina ise tunnen ennast siiani kuidagi pooliku inimesena kuigi lahkuminek toimus juba 8 a tagasi. uus mees tundub ka kuidagi vale ja igatsen oma eelmist meest et oleks normaalne peretunne.

aga ise olin süüdi- mina selle jama algatasin, tahtsin lihtsalt teda muuta ja ajasin oma jonni. mõtlesin, et ta teeb minu tahtmist järgi kui ähvardan lahkuminekuga, aga lõpuks hakkas lumepall veerema ja aina suuremaks läks.
nüüd pole me kumbki õnnelikud, aga vana elu tagasi ka enam kuidagi ei saa.

mõtle hoolega järele enne kui lahutad. äkki saate oma erimeelsused lahendatud?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks emme peab ära kolima?[/tsitaat]

Miks issi peab ära kolima?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei ole nii lihtne lapsele rääkida. sest laps ei saa aru. laps mõtleb, et tema küll peab andeks paluma, leppima, rääkima mis ta valesti tegi ja end parandama. aga ema või isa näed muudkui võivad tülitseda ja laps peaks sellest veel aru saama, et minneksegi nii tülli, et ei lepitagi enam ära ja parem on üldse lahku minna. parem? kellele parem? väikese lapse isekatele vanematele, kes ei suuda enam üksteist taluda. lapsele küll mitte. sest laps mõtleb lapse moodi, et siis peab leppima ja kallistama. nii nagu temalt seda nõutakse. jube ebaaus tundub elu lapsele, et tema peab nii tegema, aga vanemad võivad mitte leppida või võivad koguaeg üksteisega tülitseda.
seda juttu ka ei maksa kohe väga lubada, et siis saad olla kas emme juures vüi issi juures, millal ise tahad. ikka nii nagu varem elu käis, laps saab minna siis kui emale või isale sobib ja aega on. nt koos elades te ju ka ei lähe alati mänguväljakule, millal laps tahab, vaid see peab ka vanematele sobima. [/tsitaat]

Kuule, su jutt on ikka täiesti jabur. Vabandust paluma peab siis, kui on tehtud pahandust. Aga igale tülile ei pea järgnema nui neljaks mingit kallistamist ja leppimist. Iga tüli ei tulene ju sellest, et teine pool on käitunud valesti, vahel on inimestel lihtsalt erinevad seisukohad, mis võivad mõlemad kummagi jaoks õiged olla, aga täiesti vastuolulised kaaslasega. Miks sa lastelt sellist asja nõuad? Mõned inimesed ei saagi oma erimeelsustest üle, mis parata. Muidugi on ideaalne, kui vanemad elavad koos, aga kui kooselu toob endaga kaasa nii vanematele kui lastele ebanormaalse õhkkonna pidevate tülide näol, siis tuleb elada teisiti. Kust võtab laps, et ema ja isa PEAVAD koos elama? Ei pea.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kuule, su jutt on ikka täiesti jabur. Vabandust paluma peab siis, kui on tehtud pahandust. Aga igale tülile ei pea järgnema nui neljaks mingit kallistamist ja leppimist. Iga tüli ei tulene ju sellest, et teine pool on käitunud valesti, vahel on inimestel lihtsalt erinevad seisukohad, mis võivad mõlemad kummagi jaoks õiged olla, aga täiesti vastuolulised kaaslasega. Miks sa lastelt sellist asja nõuad? Mõned inimesed ei saagi oma erimeelsustest üle, mis parata. Muidugi on ideaalne, kui vanemad elavad koos, aga kui kooselu toob endaga kaasa nii vanematele kui lastele ebanormaalse õhkkonna pidevate tülide näol, siis tuleb elada teisiti. Kust võtab laps, et ema ja isa PEAVAD koos elama? Ei pea. [/tsitaat]
kust võtab laps, et ema ja isa peavad koos elama? kas pole jabur küsimus sinu poolt?. kui nad on siiani elanud, siis laps armastab neid mõlemaid. ükskõik kumma lahkumine on lapsele valus ja kurb. see teeb lapsle haiget, sest need on ju tema isa ja tema ema, kes pole enam koos.
kui nt pere lapsed pidevalt tülitsevad, siis saavad nad karistada. aga vanemate pidev tülitsemine….selle peale öeldakse lapsele, et parem on lahku minna. parem kellele see on?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kust võtab laps, et ema ja isa peavad koos elama? kas pole jabur küsimus sinu poolt?. kui nad on siiani elanud, siis laps armastab neid mõlemaid. ükskõik kumma lahkumine on lapsele valus ja kurb. see teeb lapsle haiget, sest need on ju tema isa ja tema ema, kes pole enam koos.
kui nt pere lapsed pidevalt tülitsevad, siis saavad nad karistada. aga vanemate pidev tülitsemine….selle peale öeldakse lapsele, et parem on lahku minna. parem kellele see on?[/tsitaat]

Ma olen igati kooselava perekonna poolt, viimse võimaluseni peaksid vanemad perekonda koos hoidma, leidma lahendusi ja võimalusi, aga ei saa salata, et on olukordi, mil lahus elavate vanemate elukeskkond on lapsele parem kui kooselavate vanemate puhul.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

nii võib olla küll. aga kuidas teha seda lapsele selgeks. \”vaata laps, me koguaeg tülitseme, parem on et me elaks lahus, sullegi on see parem.\” laps ütleb \”ärge tülitsege\”.
mina mäletan küll tohutut jõuetut raevu, et venemad, kes on suured ja peaks oskama kenasti käituda, hakkavad ajama mingit juttu, et me muudkui tülitseme jne. ma ütlesin ka et ärge tülitsege. minult küll nõutakse kena käitumist, aga ise võtavad endale loa muudkui tülitseda. koguni sinnamaani, et mulle olevat parem, kui nad lahus on. mulle parem? milline valelikkus! mulle pole parem. leppigu ära ja elagu koos. nagu siin enne mind jaburaks nimetati, seepärast et kuidas ma aru ei saa, et parem on lahus olla, et laps ju ka lasteaiakaaslastega kõigiga ei klapi. aga lasteaiakaaslane pole ju endale elukaalsaseks valitud mees või naine. enne ju klappis. saadi lapski. ja nüüd räägitakse lapsele et sa ju ka kõigiga ei klapi….
ma olin ilmselt vastik laps ja mu vanematel oli minuga raske. aga ma ei leppinud nende arvamusega ja leian et minuga lihtsalt ei arvestatud. sest nagu eelpool öeldi, et võid ju jääda eriarvamusele. nii ma jäin vanematest eriarvamusele ja olin väga solvunud. aga kus sa sellega, vanemad ei suutnud taluda ju eriarvamust ja pa sain kõvasti pahandana hoopis oma arvamuse eest.[/tsitaat]

Sa oled ikka väga naiivne. Mees ja naine vajavad armastust, mitte õe-venna suhet. Asi pole ju lihtsalt mingis hästi käitumises, natuke lapsik ei tundu sulle? Oletame suhet, kus nt mees petab naist, enam naine usaldada ei suuda, mehel on kirg oma naise vastu kadunud. Naine ei taha sellise mehega enam kodu ja armastust jagada, mees samuti, aga laps tahab ikka happy familyt mängida. Peakski siis lapse käsku kuulama? Kes sellest võidab? Ei saa naine oma eluga edasi minna, ei saa mees. Kuniks laps on täiskasvanu ja kodust välja kolib, elavad kolm inimest hambad ristis koos, vananedes pole kedagi kõrval, kellel käest hoida, kellega oma muresid ja rõõme jagada. See on siis hea? Või kuidas sa seda olukorda lahendaksid siis kui üks on teise reetnud ja armastuse sellega porisse tampinud?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa oled ikka väga naiivne. Mees ja naine vajavad armastust, mitte õe-venna suhet. Asi pole ju lihtsalt mingis hästi käitumises, natuke lapsik ei tundu sulle? Oletame suhet, kus nt mees petab naist, enam naine usaldada ei suuda, mehel on kirg oma naise vastu kadunud. Naine ei taha sellise mehega enam kodu ja armastust jagada, mees samuti, aga laps tahab ikka happy familyt mängida. Peakski siis lapse käsku kuulama? Kes sellest võidab? Ei saa naine oma eluga edasi minna, ei saa mees. Kuniks laps on täiskasvanu ja kodust välja kolib, elavad kolm inimest hambad ristis koos, vananedes pole kedagi kõrval, kellel käest hoida, kellega oma muresid ja rõõme jagada. See on siis hea? Või kuidas sa seda olukorda lahendaksid siis kui üks on teise reetnud ja armastuse sellega porisse tampinud?[/tsitaat]
mis sa mulle seda seletad nagu lapsele. mina olen vana naine juba. aga ma mäletan hästi oma mõtteid, kui olin laps. need ongi 2 täiesti erinevat maailma. lapse maailm ja täiskasvanu maailm. minule pole vaja seletada seda hambad ristis elamist. aga seleta seda lapsele. 4 astsele. koose kirega ja armastusega ja petmistega. ei seleta ju nii. nii ongi et laps ei lepi su seletusega, sest ta ei jaga veel petmistest midagi. tema jaoks on isa ja ema ikka isa ja ema. ta on kurb ja tunneb et vanamead käituvad oma sõnadele vastu. ise ei lepi midagi, kuigi lapsel lasevad peale tüli andeks paluda. ise võivad vihata, aga lapselt nõuavad teistsuguseid tundeid. ise räägivad et armastavad sind ikka. laps mõtleb et aga miks nad siis üksteist armastada ei või.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

mis sa mulle seda seletad nagu lapsele. mina olen vana naine juba. aga ma mäletan hästi oma mõtteid, kui olin laps. need ongi 2 täiesti erinevat maailma. lapse maailm ja täiskasvanu maailm. minule pole vaja seletada seda hambad ristis elamist. aga seleta seda lapsele. 4 astsele. koose kirega ja armastusega ja petmistega. ei seleta ju nii. nii ongi et laps ei lepi su seletusega, sest ta ei jaga veel petmistest midagi. tema jaoks on isa ja ema ikka isa ja ema. ta on kurb ja tunneb et vanamead käituvad oma sõnadele vastu. ise ei lepi midagi, kuigi lapsel lasevad peale tüli andeks paluda. ise võivad vihata, aga lapselt nõuavad teistsuguseid tundeid. ise räägivad et armastavad sind ikka. laps mõtleb et aga miks nad siis üksteist armastada ei või. [/tsitaat]

Seda enam, et laps ei mõista kahe armastaja vahelisi suhteid, ei saa lähtuda lapse soovist, et nui neljaks, aga tuleb elada koos. Tülitsemine, armastus ja lahkuminek on erinevad asjad, ega lahku ei minda mingite tühjade tülide pärast, selles on ikka sügavamad põhjused. Ja ma ei seletakski lapsele lahkuminekut kui tülide lahendamise võimalust, lisaks ei õpeta ma lapsele, et tülitseda ei tohi ning ei käsi ka peale tüli kedagi kallistada, leppimine pole eesmärk omaette. Ja miks ja kes peab peale tüli andeks paluma? Ma räägingi tõesti nagu lapsega, sest sa räägid nii jaburat juttu ju!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

just nii mu ema ka ilmselt mõtles. aga ta ei suutnud mulle lahti seletada seda niimoodi, nagu ma sellest aru saaksin. ka sina asud praegu kohe kaistesse, sest tunned minu rünnakut. mina aga ei ründa. ma lihtsalt edastan omi mõtteid, nii nagu ma lapsena seda mõtlesin. et te paremini oskaks oma lapsele seletada, lapsele vastuvõetavalt, arusaadavalt. ja need tänapöevalapsed on väga nutikad. ei ole nii, et ema seletab ära ja laps on suu vett täis. vot siis välige olukorda, mis te paregu minuga tahate teha, et vihastate \”lapse\” peale, kui laps pakub oma variante lahenduseks. palun, ma võin mängida, siis teile 4 aastat, sest minu hing oli kogu lapsepõlve haige sellest lahutusest, mida mulle ei suudetud lahti rääkida nii et ma seda mõistaks. ma pettusin emas ja isas ja täiskasvanutes. nad räägivad üht, teevad teist. valelikud. ja minult nõuavad oma sõnade järgi käitumist. kui ma aga õega tülitsesin, siis loeti, et te olete ju õed, leppige ära, ärge karjuge. tüli korral saadeti meid hoopis eraldi tubadesse japärast pidime leppima. tegelikult ma emana ei kujuta ette, nagu te siin väidate, et lasete lastel tülitseda ja tülitseda. kuidas te ise seda välja kannatate. [/tsitaat]

No aga paku siis välja, mida peaks lapsele rääkima, et ta olukorda mõistaks? Teeme nii, et lapsele aastaid näitemängu etendamine pole siinkohal lahenduseks.

Täiskasvanutega päris nii ei saa, et kui issi on öösel kodust ära või emmele sinise silma virutab, siis paneme issi nurka natukeseks ajaks – hiljem teevad emme ja issi kalli-kalli, issi palub andeks ja kõik on jälle hästi.

laps ei saa aru, 4aastselt et ema ja isa suhe on midagi muud, kui sõbrasuhe või et on üldse mingi suhe. laps mõtleb et kes käitus halvasti, see vabandagugi ja elu läheb edasi samamoodi.
vabandamisest….
ei ole päris nii, et ei vabanda. tegu tehtud, siis tuleb mõelda, rääkida asi lahti, saada aru, mis valesti läks ja leppida ära. laste maailmas on see nii. laps ei saa aru, kuidas saavad vanemad teisiti käituda, kui neile õpetatakse.

Lapsele tuleks ausalt ütelda.
Me ei oska sulle nõu anda, kui me ei tea, miks te lahku lähete.
Kui isa lõi emal silma siniseks või vastupidi, siis nii tulebki lapsele ütelda – et vägivaldsega koos ei elata. Või koi üks või teine joob siis sama jutt – joodikuga koos elada pole tore.

Aga kui lahkumineku põhjuseks on mingid lihtsalt tülid, siis – sa ei oska ju täiskasvanulegi seletada, MIKS te lahku lähete. Sellepärast, et te ei suuda oma tülisid lahendada? Nii lapsele ütlegi, mis seletusi sa veel otsid?

Ja täpselt nii nagu mõtleb (ja jääb mõtlema) laps, nii mõtlen ka mina – a mis teil siis viga on? Teate see jutt, et me ei suuda lahendada tülisid, armastus sai otsa jne jne – see jutt ei kõlba koera saba allagi. See ei ole täiskasvanu jutt.

Kuigi jah, ma ju ei tea, võib-olla lõi keegi silma siniseks ka ….

[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapsele tuleks ausalt ütelda.
Me ei oska sulle nõu anda, kui me ei tea, miks te lahku lähete.
Kui isa lõi emal silma siniseks või vastupidi, siis nii tulebki lapsele ütelda – et vägivaldsega koos ei elata. Või koi üks või teine joob siis sama jutt – joodikuga koos elada pole tore.

Aga kui lahkumineku põhjuseks on mingid lihtsalt tülid, siis – sa ei oska ju täiskasvanulegi seletada, MIKS te lahku lähete. Sellepärast, et te ei suuda oma tülisid lahendada? Nii lapsele ütlegi, mis seletusi sa veel otsid?

Ja täpselt nii nagu mõtleb (ja jääb mõtlema) laps, nii mõtlen ka mina – a mis teil siis viga on? Teate see jutt, et me ei suuda lahendada tülisid, armastus sai otsa jne jne – see jutt ei kõlba koera saba allagi. See ei ole täiskasvanu jutt.

Kuigi jah, ma ju ei tea, võib-olla lõi keegi silma siniseks ka ….

[/tsitaat]

Kui sa oled see ‘lepime-ära-kalli-kalli’ inimene, siis sa ei oska ju mitte mingit mõistlikku nõu anda, ainult soiud siin nelja-aastase vaatepunktist. Et ainult joodikust või vägivaldsest inimest lahku minek on õigustatud? Aga kui elavad koos kaks tsivileeritud inimest, kes lihtsalt omavahel ei sobi ja kelle armastus on läbi, siis ei tohigi lahku minna, sest lapse pea ei suuda seda võtta?

Nelja-aastane ei saa veel paljudest asjadest aru. Ta ei pruugi aru saada, miks ei tohi igaks söögikorraks kommi süüa, miks peab õigel ajal magama minema, miks notsusid ja vissisid tapetakse. Aga see ei tähenda, et kõik peaksid hakkama nelja-aastase perspektiive silmas pidades elama.

[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kurat, ma ütlen. Kui sa oled otsustanud – kaalutletult! teades kõiki puudusi ja voorusi – saada selle inimesega laps, siis sa võtad vastutuse selle lapse ees, et sa oled valinud talle parima pere sündimiseks. Jah, ongi lahendus see, et kannatad lapse pärast, kui sa oled tõesti nii loll olnud, et täie mõistuse juures oled lapse saanud inimesega, kellega sa ei suuda koos elada. Kire puudumine!? Tule taevas appi! Kas paarid, kes on 10 ja enam aastaid koos elanud, tunnevad lõputult kirge?

Vahel mul on tunne, et inimesed ei tohi omavahel lapsi saada enne, kui nad on 8-10a koos elanud. No kirge pole, ma vihkan teda – pere laiali, PÕMM!

Ei ole vaja lapsele ju siis mingeid järgmisi luiskelugusid välja mõtelda? Räägigi täpselt nii nagu asjad on. Võib-olla on sellest siiski lapsele kasu, kui ta ise saab täiskasvanuks ja mõtleb, kellega pere luua. [/tsitaat]

Kui ma saan kellegagi 37-aastaselt kokku ja tahaks hakata last saama, siis pole nagu seda 8-10 aastat oodata. Sa ajad ikka tõesti haiget juttu. Nelja-aastasele lapsele võis selle mõistmatuse ja lapseliku egoismi andeks anda, aga täiskasvanud naine võiks juba nagu natuke mõelda, mida ta suust välja ajab.
Et elu pole alati nagu mudilaste jaoks tehtud pildiraamatus, emme-issi ja kutsu-kiisuga.