Teema: Kuidas selle eramaaga siis ikkagi on?

Läbi võsa matkates ei pruugi Te tõesti kõiki silte tähele panna ja seetõttu võite eksida, samas ma ei ole kuulnud, et selliste eksimiste eest kedagi oleks kunagi karistatud. Karistatakse siis, kui tõesti tehakse lõket, lärmatakse või keeldutakse lahkumast. Kui silti siiski näete, tuleb seda järgida ja otsida koht, kust alates eravaldus enam ei ole tähistatud. Selleks sobib see koht, kust alates eelmist silti ei ole enam võimalik näha.

Lihtsam viis oleks oma rada planeerides vaadata üle, äkki sinna jääb mõni suurem eravaldus sisse, mida soovite läbida. Seega, helistades eelnevalt ette või saates kasvõi kirja maaomanikule ning seejärel saades temalt loa tunnete end seal liikudes palju kindlamalt. Kuna ka ise naudin matkamist, siis pigem on maaomanikud olnud väga vastutulelikud, kui eelnevalt luba küsida ja kutsutakse talusse vett jooma ja võileibagi sööma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie riigi suurepärasest Maaameti kaardirakendusest on võimalik näha kõigi eramaade piire ja katastrinumbreid, aga kahjuks ei saa sealt teada, kes on maaomanik ja seega ei ole võimalik ka teada, kellelt peab luba küsima või kellele helistama.
Konstaablid, tehke riigile ettepanek, et Maaameti kaardirakendusest saaks ka maaomanike nimed ja telefoninumbrid ja e-posti aadressid teada. Seniks aga soovitan kõigile matkajatele ja seenelistele/marjulistele rahumeeli luba küsimata tallata ringi ja möllata nendel võõrastel eramaadel, kus ei ole silte telefoninumbritega, millelt saaks selleks luba küsida.

Ei saa ju helistada numbrile, mida ei tea ja ei saa kirjutada aadressile, mida ei tea![/tsitaat]

kuidas sulle endale meeldiks kui sinu nimi ja kontaktandmed koos koduse aadressiga oleksid vabalt igaleühele kättesaadavad?

nt helistab sulle keset tähtsat töökoosolekut võõras jorss ja ajab mingit iba, sa katkestad kõne öeldes, et vabandust, olen koosolekul ja… kui õhtul koju sõidad, selgub, et kodu on tühjaks tehtud, sest see jorss sai su kõnest kätte info, et õhk on puhas ja võib parajasti vargile minna.

Mina küsiksin läbi vallavalitsuse. Räägiksin matkamise plaanist ja soovist maaomanikelt luba küsida. See on ka nende huvides, et vallas kõik korras oleks. Nemad ise helistavad maaomanikule ja küsivad luba edastada numbrit või siis kohe luba läbida maaomanikule kuuluvat metsa.

Kui täpsustada, siis mina kindlasti ei soovitanud vallast numbrit küsida, vaid sealt abi küsida omanikuga ühenduse võtmisel. Vald ei tohi ise numbrit edastada. Ka kinnistusraamatu kasutamine on üks võimalus. Muidugi kõige lihtsam, aga samas ka kõige kulukam, on nii, nagu tehakse orienteerumisvõistluste planeerimise ajal: kõikide võistlusala sisse jäävate maaomanike luba küsitakse uksele koputades. Sealjuures palutakse ka kindlaks ajaks kurjemad koerad ketti panna, et õnnetusi vältida. Võimalusi on mitmeid.

Võibolla võiks inimestesse natuke rohkem usku olla. Maaomanikud saavad pahaseks siis, kui keegi vilja sees sõkub või mööda aiamaad ringi kõnnib. Aga kui viisakalt mööd teed maja hoovini minna, sealt hõigata ja luba metsas liikumiseks küsida, siis minu 18a matkamise (nii gaidi kui orienteerujana) ajal pole ühtegi ebameeldivat intsidenti olnud, pigem on eriti maakohtades, kus vanematel inimestel väga tihti külalisi ei käi, üllatatud matkalisi külma vee ja vahel õuna või leivaviilugagi. Selle eest, kui keegi siseneb eramaale, et teed küsida või luba liikumiseks küsida, ei tee ükski politseinik trahvi. Trahvi tehakse siis, kui matkalised keelduvad eramaalt lahkumast või vangistusega siis, kui nad kolavad ilma loata kellegi õuel või majas ringi. Seega, eks igaüks valib selle tee maaomanikult loa saamiseks, mis talle kõige enam sobib, palju hullem on luba meelega mitte küsida ja siis sinna matkama minna lootusega, et keegi ei pahanda ega näe Teid.