Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas sellega leppida?

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: Kuidas sellega leppida?

Postitas:
Kägu

Minu lastest üks on füüsilise puudega. Läbi raskuste on ta iseseisvunud, tal on töö, oma pangalaenuga ostetud korter. Ma olen tema üle uhke ja mõtlesin et raskused on möödas. Aga avastasin, et võrreldes teistega, on tal ka täna väga raske tervete inimeste maailmas hakkama saada. Valus on tõdeda, et tööl antakse talle need protsessid, mis kõige tüütumad teha, mõni kolleeg sujub üleolevalt, ei saada aru, et puude tõttu on mõned asjad talle raskemad. Tema tegelikult ei kurda, juba 5.aastat tööl ja ta on õnnelik, et tal on see töökoht ja ta on valmis kõik ära kannatama. Puude toetuste eest iseseisvalt elada tal poleks täna võimalik, vähemalt mitte pealinnas, samas mujal ta tööd ei saaks. Emana on valus, süütunne on ikka. Jah, ma olen 90% kindel, et mina pole tema
puudes süüdi aga ikka jääb närima ja see, et ta ei saa mitte kunagi elada samamoodi nagu tavaline terve noor inimene on valus tõdemus.
Ma ei täpsusta diagnoosi ega ametit, ma ei taha et keegi meid ära tunneb, sest ma ei raha kaastunnet ega haletsust, ega laps taha. Ta oli isegi uhke, kui esimene kord jõudis töötulemuste ja palgaga sinnamaale kus pension ära kadus. See oleneb brutopalga suurusest. Mõni terve susserdab, endale pensioni lisasissetuleku allikaks, eluaegse puudega inimene rõõmustab kui riigi poolne toetus ära kaob..
Rõõm ja kurbus tema üle saadavad mind pidevalt ja viimasel ajal on kurbus suurem. Elu ei ole õiglane.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tema tegelikult ei kurda, juba 5.aastat tööl ja ta on õnnelik, et tal on see töökoht ja ta on valmis kõik ära kannatama.

Probleem ongi selles, et ei kurdeta ja kannatatakse ära. Kui sellest pidevalt räägitakse, selgitatakse oma tugevusi ja nõrku kohti, siis saaks teised nendega ka rohkem arvestada. Kui keegi ei räägi, arvataksegi ei tea mida ning ei arvestata inimese tegelike võimetega, millest võiks kõigile väga suurt kasu olla.

Üleolevat suhtumist parandab vaid haud, aga kui inimene ise enda eest seisab, siis tunneb ta end ka ise paremini, enesekindlamalt, ning ei lase endale pähe istuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rõõm ja kurbus tema üle saadavad mind pidevalt ja viimasel ajal on kurbus suurem. Elu ei ole õiglane.

Aga kui ta ise on rahul, miks sina siis kurvastad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõni terve susserdab, endale pensioni lisasissetuleku allikaks

Ei ole see susserdamine niisama lihtne. Kes on töövõime hindamiseks ja puude taotlemiseks vajalikku paberihunnikut täitnud, see teab. Palju rohkem on neid, kes on tegelikult täiesti töövõimetud, aga kellele on määratud osaline või koguni täielik töövõime. Otsuse vaidlustamiseks ja ametnike vahet jooksmiseks ei jätku ei jõudu ega raha. Ja siis me imestame, kuidas inimesed 21. sajandil Eestis kodutuks jäävad…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa ka aru, mis kurvaks teeb. Sai palgaga töö ise on õnnelik aga mamma ikka ei ole rahul. No võta ta enda juurde siis tööle ja saad talle ona maitse järgi tööülesandeid anda. Kõik kes alles alustavad oma tööalast karjääri peavadki tavaliselt algul teiste sitta loopima ja siis saavad alles normaalse tööjupi peale. Tahad,et puudega inimene integreeruks aga samas tahad ka, et peaks oluliselt vähem vaeva nägema. Kui saab hakkama ja ikka samas kohal tööl on ju kõik korras.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina võtan tööl sageli need lihtsamad, kuid rutiinsed ülesanded rõõmuga vastu. Võib veits monotoonne olla, aga minu arvates stressivabam. Ma ei pea end halliks mõtlema, nikerdama ja jurama suhete rägastikus koostöös.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta oli isegi uhke, kui esimene kord jõudis töötulemuste ja palgaga sinnamaale kus pension ära kadus. See oleneb brutopalga suurusest. Mõni terve susserdab, endale pensioni lisasissetuleku allikaks, eluaegse puudega inimene rõõmustab kui riigi poolne toetus ära kaob..

22.04.2018 :

Kui kuu sissetulek ületab 1580 eurot osalise töövõime ja 1908 eurot puuduva töövõime korral, siis töövõimetoetust enam ei maksta. Vähenenud töövõimega inimeste esindusorganisatsioonide hinnangul ei motiveeri aga selline süsteem inimesi kõrgema palga poole püüdlema.

Kägudele selgituseks, millest teemaalgataja räägib. Üldiselt füüsiline võimekus võib ka 0 olla, aga kui vaimne võimekus on üle keskmise, siis teenida ikka saab. Pigem on tänapäeval jama siis, kui vaimne võimekus on nullilähedane.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tema tegelikult ei kurda, juba 5.aastat tööl ja ta on õnnelik, et tal on see töökoht ja ta on valmis kõik ära kannatama.

Probleem ongi selles, et ei kurdeta ja kannatatakse ära.

Kas sa, viimase kommentaari postitaja, tõesti usud, et mitte kurtmine probleem on? Puudega inimestel on niigi raske tööd leida oma puude tõttu ja kui siis mingi koht saadakse ja siis hakatakse veel vinguma midagi sellist, et tööesanded tüütud, vähetulusad, ebamugavad ja jumal teab mis. Sedasi lastkase see puudega töötaja varsti lahti lihtsalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa ka aru, mis kurvaks teeb. Sai palgaga töö ise on õnnelik aga mamma ikka ei ole rahul. No võta ta enda juurde siis tööle ja saad talle ona maitse järgi tööülesandeid anda. Kõik kes alles alustavad oma tööalast karjääri peavadki tavaliselt algul teiste sitta loopima ja siis saavad alles normaalse tööjupi peale. Tahad,et puudega inimene integreeruks aga samas tahad ka, et peaks oluliselt vähem vaeva nägema. Kui saab hakkama ja ikka samas kohal tööl on ju kõik korras.

Kuule kägu, teemaalgataja ju kirjeldas, mis teda kurvaks teeb. Sul puudub lugemisoskus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muide, ma mõnda aega tagasi tegin väikest statistikat. Töötukassa andmetel töötab 50% osalise ja 25% puuduva töövõimega isikutest. Valdav enamus neist muidugi väikese palga ja osalise töökohaga. Teemaalgata laps on väga eriline nagu minagi kunagi olin. Oma 80% töövõimetusega teenisin kuni 2x keskmist palka, aga nüüdseks elan paraku siiski ainult töövõimetoetusest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks kohe kallistada sind, teemaalgataja. See on ju ema süda, mis muretseb, sinna ei saa midagi teha. Sa oled tubli lapse kasvatanud, et ta ise ilusasti hakkama saab. Kõike head sulle ja su lapsele!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tahaks kohe kallistada sind, teemaalgataja. See on ju ema süda, mis muretseb, sinna ei saa midagi teha. Sa oled tubli lapse kasvatanud, et ta ise ilusasti hakkama saab. Kõike head sulle ja su lapsele!

Tänan Sind 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Valus on tõdeda, et tööl antakse talle need protsessid, mis kõige tüütumad teha, mõni kolleeg sujub üleolevalt, ei saada aru, et puude tõttu on mõned asjad talle raskemad.

Kuidas sa seda tead, kas käid lapsega tööl kaasas või laps siiski ise kurdab?

Mul endal tekkis mõte, et võib-olla antakse tööd teistega võrdsetel alusel, st ei arvestata tema füüsilise piiratusega seetõttu, et tahetakse anda signaal “sa oled puudest hoolimata teistega võrdne”. St et mitte paha pärast, aga sageli need, kellel endal puudega inimestega kokkupuudet olnud ei ole, ei oska puudega inimese seisukorda objektiivselt hinnata või siis üritavad teda enda meelest heast südamest “ergutada”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eesti sotsiaalsüsteem ja erinevate inimeste integreerimine ühiskonda on täiesti lapsekingades. Ma ei pea siin isegi silmas mitte põlatud vähemusi, vaid kasvõi näiteks vanainimesi. Massiliselt on näiteks üksikuid vanainimesi, ja just neid töövõimetuid täiskasvanuid, kes on isoleeritud oma kuhuiganes tubadesse jne. Meie ühiskonnas neid ei ole! Kanname toetuse, (100 või natuke rohkem eurot arvele) ja ongi asjad lahendatud. Puutun oma töös nendega palju kokku, aga aidata ma neid ei saa. Olukord on masendav lihtsalt. Käid mujal arenenud Euroopas ringi, pensionärid ratastoolides ja noored kärutavad neid mööda linna, erinevad inimesed tänaval ja tunduvad õnnelikud. Meil on nad õnnetud, nii paanikas oma üksinduses, et on valmis kõigeks, et keegigi nendega räägiks. Te ei tea selliseid inimesi? Mina ka varem ei teadnud, nüüd tean paljusid. Kui küsid, et on sul mõnda lähedast, siis on kurvad silmad ja eitav vastus. Tuli nüüd teemast välja kirjutis, vabandused teemaalgataja ees. Minu point on lihtsalt see, et siin on õnnelikud vaid rikkad ( rikkus ei võrdu alati rahaga) ja edukad. Kui sa oled erinev kuidagi .. no siis ei ole sa ühiskonda vastuvõetav!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sa, viimase kommentaari postitaja, tõesti usud, et mitte kurtmine probleem on? Puudega inimestel on niigi raske tööd leida oma puude tõttu ja kui siis mingi koht saadakse ja siis hakatakse veel vinguma midagi sellist, et tööesanded tüütud, vähetulusad, ebamugavad ja jumal teab mis. Sedasi lastkase see puudega töötaja varsti lahti lihtsalt.

Loomulikult on see probleem ja mitte ainult puudega inimeste jaoks. Kurtmisel ja niisama vingumisel on vahe. Kui sa selliseid asju rääkima lähed, siis muidugi ei võta sind keegi tõsiselt. Aga kui sa lased ennast pidevalt kohelda nagu jalamatti, siis ei muutu ka midagi.

Saab täiesti konstruktiivselt rääkida vajalike inimestega, millised on sinu ettepanekud, kuidas just sinul oleks võimalik töösse paremini panustada. Kui mingi asi on puude tõttu raske ning sinu töötulemus selle tõttu kannatab, siis kui kaua sul ikkagi lastakse seal töötada? Selle asemel võiksid tegeleda just sinu jaoks parajate ülesannetega ning need väga hästi ära teha. Just sellest peabki tööandjaga rääkima, mitte kannatades vaikima ja lootma, et lahti ei lastaks. Sellest ei ole ju kellelegi kasu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Valus on tõdeda, et tööl antakse talle need protsessid, mis kõige tüütumad teha, mõni kolleeg sujub üleolevalt, ei saada aru, et puude tõttu on mõned asjad talle raskemad.

Kuidas sa seda tead, kas käid lapsega tööl kaasas või laps siiski ise kurdab?

Mul endal tekkis mõte, et võib-olla antakse tööd teistega võrdsetel alusel, st ei arvestata tema füüsilise piiratusega seetõttu, et tahetakse anda signaal “sa oled puudest hoolimata teistega võrdne”. St et mitte paha pärast, aga sageli need, kellel endal puudega inimestega kokkupuudet olnud ei ole, ei oska puudega inimese seisukorda objektiivselt hinnata või siis üritavad teda enda meelest heast südamest “ergutada”.

Tead, ma lohutasin ennast ja teda selle mõttega siis, kui laps paar korda sellest mulle rääkis. Ja siis ta enam ei rääkinud. Ma ei käi temaga tööl kaasas ja senini ei teadnudki midagi aga täiesti kogemata juhtusin kuulma nägema päris tükk aegs kõrvalt ta kolleege. Nende jaoks olin suvaline naine, nad ju ei teadnud kelle kuuldes nad arutavad oma igapäevast tööelu ja siis ma sain aru, kui raske võib mu lapsel seal olla ja et tema jutt ei tulnud tühjalt kohalt. Kahjuks kõik inimesed ei ole ilusad ja head.
Ja sinna pole minul midagi parata. Minu sekkumist ta ei taha ja see ei sobikski. Ajakirjanduses on küll lugusid kus noor käib emaga töövestlusel aga ma arvan et see on rohkem huumori vallast

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sa, viimase kommentaari postitaja, tõesti usud, et mitte kurtmine probleem on? Puudega inimestel on niigi raske tööd leida oma puude tõttu ja kui siis mingi koht saadakse ja siis hakatakse veel vinguma midagi sellist, et tööesanded tüütud, vähetulusad, ebamugavad ja jumal teab mis. Sedasi lastkase see puudega töötaja varsti lahti lihtsalt.

Loomulikult on see probleem ja mitte ainult puudega inimeste jaoks. Kurtmisel ja niisama vingumisel on vahe. Kui sa selliseid asju rääkima lähed, siis muidugi ei võta sind keegi tõsiselt. Aga kui sa lased ennast pidevalt kohelda nagu jalamatti, siis ei muutu ka midagi.

Saab täiesti konstruktiivselt rääkida vajalike inimestega, millised on sinu ettepanekud, kuidas just sinul oleks võimalik töösse paremini panustada. Kui mingi asi on puude tõttu raske ning sinu töötulemus selle tõttu kannatab, siis kui kaua sul ikkagi lastakse seal töötada? Selle asemel võiksid tegeleda just sinu jaoks parajate ülesannetega ning need väga hästi ära teha. Just sellest peabki tööandjaga rääkima, mitte kannatades vaikima ja lootma, et lahti ei lastaks. Sellest ei ole ju kellelegi kasu.

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahtsin veel lisada, et seal ettevõttes oli tore personalijuht ja ettevõtte juht ja ka esimesed otsesed juhid olid arusaajad, aga tundub, et viimaste aastate jooksul ” väikesed ülemused” vahetunud ja tööjõu puuduses on üle meelitatud paar uut, siis vist sellest ongi taoline olukord tekkinud. Alguses on raske, uuele antakse lihtsam töö aga selline millega on võimalik teenida, ja siis tundubki, et “ma ei taha neid nikerdamise projekte, tüütud teha, aega kulub ning muu töö eest oleks palju rohkem ajaühikus teeninud.” Ja siis üks nikerdab pikad päevad ja ületunnid ja vahel ootab, seest temast mitte olenev eeltöö on kellegi poolt tegemata jäetud, aga kõrval teistel läheb ludinal. Laps on seda vahel mulle messingeri kirjutanud, et ootab … taga, et kui too valmis saab, siis hakkab tööle. Sellist otsest ootamist tal keegi kinni ei maksa, palk on projektipõhine. Põhitöökoht küll aga ilma kindla kuupalgata.
Muidugi ei saa nüüd päris paikapanevaid järeldusi kahe inimese vestluse põhjal teha aga see häirib mind, ma pole enam paar ööd rahulikult magada saanud, igasugused mõtted tulevad pähe. Kuuldud jutu ja lapse poolt räägitu vahele saan seoseid tekitada. Ma isegi FB uurisin järgi, kas tegemist oli mu lapse töökaaslastega ( nii kaugele viib ema mure)
Ma usun, et kui nüüd siia need mõtted välja kirjutada sain, läheb kergemaks.
Väliselt ju ongi nii, et me saame hakkama, oskame naeratada ja mõnegi kõrvaltvaataja jaoks tundub et meil on kõik hästi. Aga mis hinnaga, ei tea keegi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sai palgaga töö ise on õnnelik

Mida see tähendab? Kas mõni inimene ei peaks on töö eest palka saama või mida?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sai palgaga töö ise on õnnelik

Mida see tähendab? Kas mõni inimene ei peaks on töö eest palka saama või mida?

See tähendab seda, et nö. Erilised inimesed on õnnelikud, kui neid üldse kuhugi vastu võetakse ja on meeldivalt üllatunud kui neisse suhtutakse normaalselt st.nagu teistesse. See ei ole meie ühiskonnas sugugi norm.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps on seda vahel mulle messingeri kirjutanud, et ootab … taga, et kui too valmis saab, siis hakkab tööle. Sellist otsest ootamist tal keegi kinni ei maksa, palk on projektipõhine. Põhitöökoht küll aga ilma kindla kuupalgata.

Aga seda esineb päris paljudel, selleks ei pea üldse puudega olema. Laps võiks hoopis sellest rääkida ülemusega – et tema ei saa oma tööd teha, kui teised jokutavad. Seda ei maksa seostada üldse tema puudega, see on eraldiseisev fakt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See olukord tööl ei ole üldse seotud ju füüsilise puudega. Pigem on siin küsimus iseloomus. Sinu laps ei ole lihtsalt nahaalne susserdaja, kes endale kergemad tööotsad sebib.

Ma läksin ka kaks aastat tagasi peale ülikooli lõpetamist tööle ja täpselt sama, et kõik keerulisemad ja tüütumad kohustused sain endale. Palganumber on loomulikult madalam kui teistel vanadel olijatel. Olin rumal ja alati aitasin teisi ka välja kui vaja, isegi aitäh lõpuks ei öeldud, vaid julmalt lükatigi enda töö mulle kaela. Nüüd olen hakanud enda eest rohkem seisma ja ühtegi üleliigset liigutust ei tee.

Aga see, et emana niimoodi muretsed on küll muret tekitav. Oled ikka kindel, et lubad lapsel olla täiskasvanu. Mitte ei klammerdu ja ei tekita lapsele veel lisamuret? Sinu laps on täiskasvanu ja iseendaga hakkamasaav. Miks sa tema tööasjade pärast muretsed?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su laps peab ise hakkama oma probleeme lahendama töö juures, sina ei saa sekkuda ega uurida. Saan aru, et süda valutab jne – aga su laps on täiskasvanud inimene.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa ka aru, mis kurvaks teeb. Sai palgaga töö ise on õnnelik aga mamma ikka ei ole rahul. No võta ta enda juurde siis tööle ja saad talle ona maitse järgi tööülesandeid anda. Kõik kes alles alustavad oma tööalast karjääri peavadki tavaliselt algul teiste sitta loopima ja siis saavad alles normaalse tööjupi peale. Tahad,et puudega inimene integreeruks aga samas tahad ka, et peaks oluliselt vähem vaeva nägema. Kui saab hakkama ja ikka samas kohal tööl on ju kõik korras.

Sa teemaalgatust ikka lugesid? Loetust aru said? Mis lahmid siis?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vale asja pärast kurvastad, teemaalgataja. Nähtused, mida kirjeldad, ei ole kuidagi seotud puuetega inimestega. See on üleüldine arengupeetus. Ka täiesti tervete inimestega käitutakse väga tihti täpselt samamoodi. Puue ei puutu asjasse. Lihtne inimene ei ole meie riigi jaoks alates reformivalitsuse võimuletulekust umbes 20 aastat tagasi, kunagi mingi väärtus olnud ja ei ole siiani. Inimeses ei nähta inimest, vaid robotist maksumaksjat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah asi pole puudes. Paljud meist kogevaid sama asja ja ilma puudeta. Mina õnneks töötan kohas, kus probleemidele pööratakse tähelepanu, töötajatega viiakse vähemalt kord aastas läbi vestlusi, tehakse anonüümseid küsitlusi, tagasisidet ja probleemkohti hakatakse peale seda analüüsima. Kui keegi õigeks ajaks pidevalt asjad tegemata jätab, siis tema tööd analüüsitakse ja otsitakse lahendusi. Paljudes kohtades seda aga ei tehta.
Sinu laps võiks oma tähelepanekud ja häirivad asjaolud suisa üles kirjutada, läbi analüüsida ja teha ülemusele ettepaneku neid arutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas sellega leppida?