Mehel puudub otsene huvi aga ta ei taha seda otseselt välja öelda, kuna parema puudumisel oled kohe varnast võtta.
Räägin lühidalt oma loo. Mina suhtlesin ka sellel aastal ühe meesisendiga, jäi mulje, et kõik oli mõlemale osapoolele meelepärane. Viimane kord saime kokku septembri lõpus. Mina olin organiseerinud meelelahutuse, selle lõppedes toimus tema initsiatiivil õhtusöök. Hiljem koju minnes mõtisklesin suvekuude üle ning vaatasin ka oma telefoni üle – leidis kinnitust tõsiasi, et kogu suhtlus ja algatus oli olnud juba pikemat aega minupoolne. Otsustasin siis, et teen eksperimendi, kui kaua võtab mehel aega, et esimesena sõnum saata või kõne teha ning ka järgmine kokkusaamine organiseerida. Kui oli nädal-kaks vaikust, tegin omad järeldused ja liikusin eluga edasi. Aga kõige parem nali on see, et siiamaani pole temalt silpigi tulnud 🙂 Sotsiaalmeediasse ta aeg-ajalt postitab oma tegemistest, seega võin järeldada, et ta on siiski elu ja tervise juures. Miks ta viimasele kohtumisele eelnevatel kuudel huvi teeskles, jääbki müsteeriumiks.
Ja siis öeldakse, et tänapäeval on moodsad ajad. Et, kui naist huvitab, siis võib ta ise tutvusi ja kohtinguid algatada ja initsiatiivi üles näidata.
Ei ole ju nii? Enamike meeste puhul ikka kehtib see, et mees tahab olla jahimees. Kui mehel ei ole mitte mingit pingutust, siis teda naine ka ei huvita. On ju muus vallaski nii, et mida rohkem inimene panustab ja vaeva näeb, seda ihaldatum ja armsam on saavutus ning seda raskemini antakse see käest ära.
Ma isiklikult ei kujutaks ettegi, et ma mõne mehega niimoodi enda initsiatiivil suhtleksin, et ma isegi ei märka, et kuude kaupa olen ainult mina kutsunud, organiseerinud, ühendust võtnud… Ja mees… kui viitsib, siis lohiseb kaasa….
Ärge tehke nii, naised!
Olen see eelmine postitaja, keda tsiteerisid. Küsisid, kuidas see võimalik oli, et ei märganud, seega seletan. Ma olen ekstravert ja aktiivne inimene, kellel on suur suguvõsa ja tutvusringkond, erinevad hobid ja käimised, töö toimub 100% arvuti kaudu, seega ma ei ole ühes linnas paigal, vaid lehvin igalpool ringi, eriti suvekuudel. Ma tõesti ei pea järge, kuidas mu telefonivestlused, kõned ja kohtumised jooksevad, sest suhtlen korraga nii paljude inimestega ja igal nädalal toimub midagi. Selle meesisendiga hakkasime kevadel rääkima, kohtusime umbes korra kuus ja suhtes me ei olnud, seega ei tegelenud ka intiimsete asjadega. Tagasi vaadates näen, et kuskil suve keskel vajus ta vaikselt ära. Viimane kokkusaamine septembris oligi üsna juhuslik, kuna vabanesid piletid mulle huvipakkuvasse kohta, rabasin kaks tükki ära (ma ei mõelnudki tol hetkel, keda kaasa kutsuda) ning mees juhtus samal ajal mingile sõnumile vastama ja küsima, millega tegelen. Kui mainisin oma pileteid, pakkus ta end lahkesti kaasa. Seega ei olnud sinu esitatud stsenaarium, et mina võimlesin ja lunisin ning mees lohises kaasa. Kuna tal tegelik huvi puudus aga samas midagi paremat ka teha ei olnud, siis järelikult sobis minuga ka ajutiselt aega veeta.