Esileht Pereelu ja suhted Kuidas siis koolikiusamisest üle saada?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )

Teema: Kuidas siis koolikiusamisest üle saada?

Postitas:
Anonymous

Teisest teemast ajendatuna tekkis selline küsimus: kuidas siis saada üle koolikiusamisest?

Ma ütleksin, et vihkan siiamaani inimest, kes mind põhikooli ajal kiusas, kuigi kokku pole temaga puutunud juba väga ammu. Ei, ma ei oota mingit vabandust, kindlasti ei sooviks temaga sel teemal suhelda.

Sama mure on ka minu elukaaslasel. Minu meelest temas on seda valu või kurbust veelgi rohkem, samal ajal kui minul on viha. Temal läks selle tõttu koolitee hoopis teisiti ja lohutust leidis enesehävituslikust eluviisist. Üks asi viis teiseni.

Mismoodi neid haavu lappida, kui aeg ei ole suutnud parandada?

+17
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

See on umbes nagu alkoholismiga, ega ennem selle teemaga tegeleda ei saa, kui endale probleemi ei tunnista. Ja võib ka olla nii, et mõistus tunnistab, aga ikka ei suuda veel endast seda rahu ja andestamist leida. Eks selline viha saab ka inimese identiteedi osaks ja raske on sageli ette kujutada elu, ilma et oleks kellegi suhtes nii pahur (aga see elu on tegelikult imeline!).

Mis aitab? Eks ikka mingi teraapia ja eneseanalüüs.

Mul aitasid näiteks mingil perioodil Luule Viilma raamatud. Tal on kuidagi väga hästi (ja isegi hirmutavalt) lahti kirjutatud, mis viha inimesega teeb ja kui oluline on andestada. Aga eks neid eneseabi õpikuid on veelgi.

Või sisi tõesti leida nautraalne inimene, terapeut, kes on valmis sind kuulama ja sul aitama jälile jõuda, miks sa lahti ei saa lasta sellest mõttest, et sind on halvasti koheldud.

+8
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mu meelest on loogiline, et on viha, kui ikka sinuga jubedalt käituti. Arusaadav ju, viha aitab meeles pidada, et see inimene on tõbras, kellega ei tasu tegemist teha. See meelespidamine ennetab probleemi kordumist. Ei saa mina aru, miks igat jama peaks andestama. See ei tähenda, et kogu oma energia peaks kellegi vihkamisele kulutama. Pigem võiks panna selle inimese tõbraste kausta ja edasi elama ja ikka oma eluga tegelema. Kool on läbi. Kiusamist esineb ka täiskasvanute hulgas, aga õnneks ikkagi vähem ja samuti pole seda enamasti vaja ka enam nii tõsiselt võtta. Muidugi on olemas ka mingeid hulle psühhopaate ja muidu nõmedaid täiskasvanud inimesi, aga ma saan aru, et sinu probleem on ikkagi pigem see, mis minevikus toimub. Ma arvan, et lase lahti. Sa elasid selle üle. Te ei puutu kokku. Probleem võiks olla lahenenud. Ennast pole vaja ka süüdistada. Sa olid laps. Nad oli mitmekesi sinu vastu. Sellise probleemiga ei tule paljud täiskasvanudki toime. Mina soovitan lihtsalt muule keskenduda, aga viha on loomulik tunne, kui neid sündmusi meenutada.

+21
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teisest teemast ajendatuna tekkis selline küsimus: kuidas siis saada üle koolikiusamisest?

Ma ütleksin, et vihkan siiamaani inimest, kes mind põhikooli ajal kiusas, kuigi kokku pole temaga puutunud juba väga ammu. Ei, ma ei oota mingit vabandust, kindlasti ei sooviks temaga sel teemal suhelda.

Sama mure on ka minu elukaaslasel. Minu meelest temas on seda valu või kurbust veelgi rohkem, samal ajal kui minul on viha. Temal läks selle tõttu koolitee hoopis teisiti ja lohutust leidis enesehävituslikust eluviisist. Üks asi viis teiseni.

Mismoodi neid haavu lappida, kui aeg ei ole suutnud parandada?

Kui mingi tundmatu hammasteta narkar sulle sisistab, et oled idikas ja rõve vanamutt, kas see jääb sind aastateks painama? No ei jää ju, sest sa oled sellest üle. Kergitad kulmu ja astud edasi, 10 min hiljem meenutad seda veel vaid vaevalt. Kui meenutadki, siis ülevalt alla – iroonia ja kerge kahjutundega, et see narkar nii metsas endaga on.

Miks sa seda oma kiusajat nii tähtsustad? Miks sa lased tal IKKA VEEL ennast kiusata. Sa oled ju temast üle, st ära lase inimrämpsul ennast mõjutada. Ta on kõnts (või vähemalt oli). Miks sa mõtled kõntsa peale? Miks ta valitseb sind ja su elu?

Ole üle. Sa oled ju parem ja lahkem kui tema, eks? No ja siis ära las emingil inimkõntsal oma peas ja südames elada. Sind valitseda. Heida ta kõrvale, nagu turtsatades heidad oma peast ja kõrvust eemale selle hambutu narkari alaväärtusliku inina. Vihkamine lõhub sind ja annab võimu vihatavale.

+18
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 22.02 09:55; 22.02 11:01; 22.02 11:56; 22.02 12:20; 22.02 12:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Selleks, et euga edasi minna, ei peagi ilmtingimata andestama. Lihtsalt ei ole vaja sellesse möödanikku kinni jääda, aga seda saab ka ilma andestamata. Oluline on iseendaga rahu teha ja kui sa tunned, et andestamine ei kuulu minevikust vabaks laskmise hulka, siis sul ei ole vaja ennast veel topelt selle eest materdada. Aktsepteeri seda, et ei pea midagi mõistma ega andestama teise inimese puhul. Sina ise oled oluline, sina ise elad endaga koos ja sa pead iseendaga rahu tegema. Kui sul on meelerahu siis, kui sa EI OLE andestanud, siis nii on. Ega ei pea igale kiusajae või vägivallatsejale andestama, praegu viimastel aastatel on suund psühholoogias just selline. Ja minu meelest väga õige. Samas, kui keegi tunneb, et ta muidu ei saa, kui kohe peab armulikult andestama hakkama, siis see on tema viis möödunuga toime tulla.

Siin üks artikkel, mis küll sisaldab andestamise juttu, aga point on selles, et andestama pead eelkõige iseendale. Ja sa võid siiski edasi mõelda, et too teine inimene on sitapea, samas sa saad niimoodi mõelda ju ka ilma täiest jõust vihkamata või ennast hävitamata.

Näiteks: https://theoverwhelmedbrain.com/dont-forgive-others/

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei arva nii. Ja võrdlus pole ka see. Alkoholisim on sõltuvus, nagu haigus. Kiusaja on nagu akolhoolik pigem, tema oli vajadus kiusata, mitte kiusajal vajadus saada kiusatud. Kiusatav on ammu probleemi tunnistanud ja teab, milles asi.

Sa said must valesti aru, mitte kiusamine või kiusatud olemine ei ole alkoholismiga võrreldav. Sõltuvus on hoopis see, kui inimene ei saa lasta lahti vihkamisest, valust ja kurbusest. Need tunded võivad olla niiöelda sõltuvust tekitavad. Samamoodi nagu alkohoolik ei oska elu ette kujutada ilma alkoholita ei pruugi inimene, kes on harjunud viha endas kandma, aru saada, kuidas on elu võimalik ilma selleta. Ja eks see viha/vau/kurbus võib olla ka veel (varjatud) põhjus alkoholismiks – või misiganes enesehävituslikku eluviisi see teemaalgataja mees harrastab.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui mingi tundmatu hammasteta narkar sulle sisistab, et oled idikas ja rõve vanamutt, kas see jääb sind aastateks painama? No ei jää ju, sest sa oled sellest üle. Kergitad kulmu ja astud edasi, 10 min hiljem meenutad seda veel vaid vaevalt. Kui meenutadki, siis ülevalt alla – iroonia ja kerge kahjutundega, et see narkar nii metsas endaga on.

See näide on muu asi, kui kiusamine. See on sul toodud täiskasvanud inimese kohta ja ÜHEKORDNE asi. See pole see teema üldse.

Ei pruugi olla ühekordne. Kui ta seda teeb ka 4 korda nädalas, siis ju ikka ainult mühatad, kergitad kulmu ja muigad (kui just politseid ei kutsu, aga see pole antud teemas võimalik). Ei hakka ju kodus mingi lollaka pärast nutma.

Kiusaja oli siis inimrämps ja nii tuleb sellesse ka suhtuda. Nagu suvalisse tülikasse vastikusse asja ja mitte lasta tal ikka veel olla ahistaja.

Sa seda lugu kahest mungast, kes üle jõe läksid, ikka tead?

“Kord rändasid kaks munka ja kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis. Esimene munkadest küsis temalt: “Miks sa nutad, õeke?” Neiu kostis: “Näed seda maja teisel kaldal? Tulin täna hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd on vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole.” Munk vastas: “Sellest pole häda” ja kandis neiu teisele kaldale.

Mungad läksid edasi ja mõne tunni pärast lausus teine esimesele: “Vend, me oleme tõotanud naistest eemale hoida. Sa oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud naudingut teda puudutades?” Esimene munk vastas: “Mina panin naise maha juba mitu tundi tagasi, aga sina kannad teda ikka edasi.”

Nõnda TA teeb. Kannab kogu aeg seda taaka endaga kaasas ega lase sellest lahti. Miks murda pead mingi amööbi käitumise üle üldse pikemalt kui 4 minutit. Oma aega, närve ja ajumahtu kulutada, et vanu asju ühe kedrata ja kedrata – eriti kui teine asjaosaline oli lihtsalt üks mõttetu tohlakas.

+11
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 22.02 09:55; 22.02 11:01; 22.02 11:56; 22.02 12:20; 22.02 12:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mind on aidanud mõtlemine, et süstemaatilised kiusajad on enamasti ise katkised inimesed. Üks minu kiusaja oli katkisest perest, kelle ema ei osanud erilist soojust ja armastust lapse suhtes välja näidata ning teisel klassiõel olid lihtsalt ülimaterialistlikud ja primitiivsed väärtused.

Olen end lohutanud sellega, et mul on alati olnud midagi, mida neil kiusajatel pealtnäha väga polnud – vanematepoolne tingimusteta armastus, kõrgem vaimne võimekus ja heas mõttes lihtne suhtumine ellu (ei ole osanud kunagi midagi head enesestmõistetavalt võtta). Ja suurim võit on see, et ma olen tõesti õnnelik, mul on armas perekond ja hingerahu ning mul pole kunagi olnud vajadust kedagi süstemaatiliselt alandada, et end siis ise paremini tunda.

Mõtle nii, et sina oled nendest inimestest vaba, aga nemad peavad iseendaga ja oma õelusega (kuigi loodetavasti on ka nemad vahepeal arenenud) terve elu hakkama saama.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei pruugi olla ühekordne. Kui ta seda teeb ka 4 korda nädalas, siis ju ikka ainult mühatad, kergitad kulmu ja muigad (kui just politseid ei kutsu, aga see pole antud teemas võimalik). Ei hakka ju kodus mingi lollaka pärast nutma.

See ei ole sama. Sina räägid täiskasvanud inimesest, kes saab midagi verbaalset kuulda haige inimese suust, joobes inimese. Kui ta saab seda kuulda ka 4 korda nädalas, siis ta saab midagi sealsamas ette võtta, mitmel erineval moel, et see lõpeks. Ei viitsi üldse neid ette lugeda, aga vist peab. Kuna peab ka tõestama, et see näide ei sobi. Täiskasvanud inimene reageerib teisiti, kui laps, eriti ,kui tegemist pole juhtumiga, kus seesama narkar koos oma semudega(kiusajaid on tavaliselt mitu) hakkab teda otsima iga päev, jälitama ka vabal ajal ja töö juures passima oma semudega, et seesama inimene kätte saada, ehk sõnadega, aga võime panna juurde ja füüsilise vägivalla. Niisiis täiskasvanud võib käituda vägagi erinevalt. Esimene moodus seda mitte enam tunda saada on teise teelõigu valimine minnes. Teine siis seda mitte tunda saada on kutsuda politsei, kolmas – astuda konkreetselt vastu, milleks on ka mitmeid mooduseid, alates ise, kutsudes mehe, olles mees, kutusudes sõbrad või võtta relv või relvataoline ese ja hirmutada, ja lasta mingit gaasi.

Ja see pole ikka võrreldav olukorraga, kui ollakse laps, üksi ja sind kiusatakse aastaid nii koolis, kui kooliteel, kus tahes ja see on nii sõnadega, kui füüsiline.

Jälle üks, kes klammerdub mingi mõttekillu külge. See on ju täiesti kõrvaline. Ma oleks võinud ka suvalise teise näite tuua. Mul näiteks oli lapsena minu jaoskonnaarst (või oli see velsker) selline, kes mind kui suht põdurat last sõimas kondikubuks, verevaeseks vihmaussiks ja lapseks, kes näeb välja nagu koera ila. Ta oli ise ka väga noor. Ei olnud tore, kuigi pärast sai selle üle lõpuks isegi kõvasti naerda. Aga täiskasvanuna ju ometi ei vähkre öösel IKKA VEEL linu palavaks, ei värise ja ei neela pisaraid, et miks ta ometi mind niimoodi aastaid kiusas. Käigu see mutt kukele. Kohe üldse ei huvita oma elu tema pärast rikkuda. Proovigu vaid, seda rõõmu ma talle ei tee.

MÕTE on ikka ju selles, et kui sind solvab mingi amööb, siis sa ei lasku nendega samale tasemele. Jah, loomulikullt, laspena võib see ajuti kole valus olla, aga täiskasvanuna vaatad tagasi ja mõtled – no selle mölaka ja ilmselt halvasti kasvatatud ja/või haige inimese pärast elu rikkuma ei hakka. Mingu, elagu, mina oma vaimuenergiat ega minutitki mõttejõudu talle ei raiska. Ei taha teda oma elu osaks, keda ma nagu sleppi kaasa veaks. Kui siis meenutan, siis ainult et tema üle naerda. Väike hale rumal kommeteta inimene, ainus, mida oskas, oli teist kiusata. Kuidas sa ei naera sellise inimese üle. Isegi kättemaksu ei taha – see oleks talle liiga suur au. Täiskasvanuna mõtled nii siis. Teemaalgataja on täiskasvanu.

Paneme nüüd selle “neiu” maha ka mõtetes.

+7
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 22.02 09:55; 22.02 11:01; 22.02 11:56; 22.02 12:20; 22.02 12:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina ei ole ka lahti lasknud. Vahel harva tuleb enesehaletsus, enamasti tunnen meenutades viha ja kättemaksuhimu. Õnneks, mida suuremad on mu enda lapsed, seda harvemini ma meenutan, aga vaimselt olin väga halvas seisus mitu aastat, kui mu lapsed kooli läksid. Mille kuradi pärast pean mina veel maksma terapeudile, vaeva nägema, iseennast uuesti ja uuesti vägistama meenutamisega, kui ainus, mida ma tegelikult soovin, on teha juhtunu olematuks? Põlegu põrgus! Ma soovin siiralt neile ellu samasugust valu nagu mina pidin aastaid kannatama. Kui aastaid hiljem mu pensioneerunud klassijuhataja mu emale kunagi ütles, et ta kahetseb, et ta mind paremini kaitsta ei osanud, siis ma tundsin ka lämmatavat vihahoogu. Liiga vähe, liiga hilja. Ela oma kahetsusega ja ole vait.

Mind ei aita see mõtlemine, et aga ta ise oli äkki katkine, õnnetud peresuhted, misiganes. Aga kui ei olnud? Vbl oli temal just kodus kõik korras, tahtis lihtsalt võimutseda, oli loomu poolest väikestviisi sadist? Mind nt kodus ei hellitatud ega toetatud ja kui kurtsin, sain vastuseks, et aga mida sa ise tegid, et nad kiusavad, niisama nad ju ei hakka, ole siis teistmoodi. Kuna minu kiusaja oli heade liidriomadustega, siis kaasas ta kogu ülejäänud klassi. Vastupidi, minu kiusaja oli ilus, sotsiaalselt edukas, heal järjel ja tark, mina olin sotsiaalselt saamatu ja mitte nii heal positsioonil, kuigi jah ka tark ja andekas. Ma usun, et kõik mu kiusajad suuremal või vähemal määral kasvatavad oma lapsi praegu nii, et nad teisi ei kiusaks, sest ajad on muutunud. Aga minu elu suutsid nad rikkuda ja seda olematuks ei tee ja mina neile ei andesta. Kui sa aias ühte lille poputad ja väetad ning teisele iga päev natukene peale astud, sealt ei tulegi võrdselt ilusaid õisi.

Ja see muudabki inimest, pöördumatult. Oma lastega seoses ma reageerin täiesti ebaadekvaatselt, kui ma kasvõi haistan kuskilt mingit kiusamise nooti. Mees teab ja ma olen talle ütelnud korduvalt, et ta peab mind siis sabast kinni hoidma, et ma üle piiri ei läheks. Siimaani võitlen ma endas sooviga inimestele meeldida, et ma ei liputaks saba igaühele nagu kutsikas, õpin enda eest seisma, urisema ja hammustama kui vaja. Siiamaani püüan kogu aeg vältida konflikte ja otsest vastasseisu, kuni silmakirjalikkuseni välja. Siiamaani mõtlen, milline ma oleks, kui mul oleks olnud põhikoolis sõbrad ja normaalne koolielu. Ja siis tulevad pisarad, enesehaletsus ja viha. Parem mitte mõtelda.

Ma arvan ausalt, et ma kannan seda kivi surmani oma rinnal ja ei andesta kunagi. See on alati olemas, praeguse korras pereelu ja toimivate sõprussuhete pinna all ning mis kõige halvem – kriisisituatsioonides ujub alati uuesti pinnale.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.02 12:09; 22.02 12:42; 22.02 13:03;
To report this post you need to login first.
Postitas:

See neiu mahapanek on ju armuasjade kohta. See teraapia ja abi mõttes ei sobi vägivalla ohvritele. Need eraldi teemad. Kui on sügavamalt mõjunud ja ise ei saa, on siin korduvalt abi soovitatud.

Armuasjad ja südames kandmine on meeldivad hoopis.

Sa ei saa aru. See käib justnimelt möödunud aegade taaga kaasaskandmise kohta. Armuasjade kohta?? 🙂 Vai-Vai-Vai.

Proovin seletada.

Esimene munk aitas neiu, keda ta poleks pidanud puudutama, abistamiseks üle jõe ja unustas kohe.

Teine munk jäi aga väga pikaks ajaks kannatama, et kui kohutav patt ja asi see oli – ja sellest neiust pikalt mõtlemisega tegi ise hoopis pikemalt pattu, vaevas ennast ning kandis naist südames. Mõtles sellest naisest ja sellest, kui kole tegu sai tehtud. Ta ei osanud omis mõtteis seda neidu maha panna, kruttis ja kruttis ja kruttis peas seda kohutavat mõtet, et milline halb ja patune olukord see oli.

Armuasjad 🙂 Et see oli lugu armuasjadest? 🙂

Tänapäeval on mõistulugudest arusaamisega ikka kehvasti.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 22.02 09:55; 22.02 11:01; 22.02 11:56; 22.02 12:20; 22.02 12:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei näe endiselt sellel lool vägivallaga seost. Kui arvad, et see on peidetud sõnumiga igasse teemasse ja olukorda, siis mina aga mitte.

Ma sellest sain juba aru, et sa ei saa aru.
See mõistulugu räägib sellest, et peab olema oskust ebameeldiv ja keeruline minevik selja taha jätta ja seda mitte kaasas kanda.

Armuasjad 🙂 🙂

+3
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 22.02 09:55; 22.02 11:01; 22.02 11:56; 22.02 12:20; 22.02 12:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina seda mungalugu ka siin ei tsiteeriks. Ma saan aru, kuidas sa näed, et tegu on hea analoogiaga, aga minu arvates see ei päde. Munk võttis ise vastu otsuse ja tema motiivid olid teistsugused kui teine munk kahtlustas. Seega tema iseenda silmis esimene munk pattu ei teinud, kuna ta aitas hädasolevat ligimest. Teine munk aga hindas esimest oma hirmude ja ihade pinnalt valesti ja tema oleks tõepoolest teinud pattu, kui oleks neiu üle jõe aidanud.

Lisaks – mis mõtlemine see üldse on, et teed ja unustad ja oled õige mees veel pealegi?

Kiusatav saab oma kaela selle, mille teised on talle kaela valanud, tal pole võimalust valida ega otsustada. Ka ei hinda ta kellegi teisega juhtunud olukordi pealtnägijana valesti, vaid talle endale on täiesti objektiivselt tehtud liiga. Talle ütelda, et pane maha ja jnusta ära on mõnitamine, pisendamine ja teise valu naeruvääristamine. Stiilis et sülitame näkku ja trambime kirsadega hinges ja tal on ju alati võimalus lihtsalt unustada. Käkitegu. Mine jah ütle niimoodi vägistatutele, pekstutele, ahistatutele. Mm, nii tore ravim hingehaavadele tõepoolest.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.02 12:09; 22.02 12:42; 22.02 13:03;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mind kiusati ka koolis. Kõige hullem kius oli 7.-8.klass ja osalt ka 9. Ma sain sellest nii üle, et mõistsin-kiusajatel on endil midagi viga. Mitmed neist olid ise keerulise taustaga ja katkistest peredest.
Vahetasin kooli, sealt sain eduelamuse. Kolmed vahetusid viite vastu, lõpetasin kooli heade tulemustega ja sain sisse ka ülikooli. Ülikooli minnes pidin kodulinnast ära kolima ja ülikoolilinnas leidsin endale isegi sõpru! Viimati olid mul olnud sõbrannad kunagi algklassides.

Kiusajaid pole ma õnneks enam kohanud, pole nendega ka enam hiljem kunagi sõnagi rääkinud.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei pruugi olla ühekordne. Kui ta seda teeb ka 4 korda nädalas, siis ju ikka ainult mühatad, kergitad kulmu ja muigad (kui just politseid ei kutsu, aga see pole antud teemas võimalik). Ei hakka ju kodus mingi lollaka pärast nutma.

See ei ole sama. Sina räägid täiskasvanud inimesest, kes saab midagi verbaalset kuulda haige inimese suust, joobes inimese. Kui ta saab seda kuulda ka 4 korda nädalas, siis ta saab midagi sealsamas ette võtta, mitmel erineval moel, et see lõpeks. Ei viitsi üldse neid ette lugeda, aga vist peab. Kuna peab ka tõestama, et see näide ei sobi. Täiskasvanud inimene reageerib teisiti, kui laps, eriti ,kui tegemist pole juhtumiga, kus seesama narkar koos oma semudega(kiusajaid on tavaliselt mitu) hakkab teda otsima iga päev, jälitama ka vabal ajal ja töö juures passima oma semudega, et seesama inimene kätte saada, ehk sõnadega, aga võime panna juurde ja füüsilise vägivalla. Niisiis täiskasvanud võib käituda vägagi erinevalt. Esimene moodus seda mitte enam tunda saada on teise teelõigu valimine minnes. Teine siis seda mitte tunda saada on kutsuda politsei, kolmas – astuda konkreetselt vastu, milleks on ka mitmeid mooduseid, alates ise, kutsudes mehe, olles mees, kutusudes sõbrad või võtta relv või relvataoline ese ja hirmutada, ja lasta mingit gaasi.

Ja see pole ikka võrreldav olukorraga, kui ollakse laps, üksi ja sind kiusatakse aastaid nii koolis, kui kooliteel, kus tahes ja see on nii sõnadega, kui füüsiline.

Mina ei ole küll nõus selle väitega, et on vahet, kas oled laps või täiskasvanu. See on hoopis emotsionaalne tugevus, mis siin rolli mängib. Jah, eks see emotsionaalne “tarkus” võib ka inimese kasvades areneda, aga ei ole tegelikutl niiväga seotud sellega, kui vanad me oleme vaid pigem iseloomust, olemusest sõltuv aga ka eluoludest, eeskujudest ja kogemusestki sõltuv. Eks need kiusajad tunnetavad ka just emotsionaalselt nõrgad inimesed ära ja oskavad nendega manipuleerida. Ükskõik siis, kas on tegu lapse või täiskasvanuga. On laste hulgas neid, kes lihtsalt ei lase ennast kottida ja on täiskasvanute hulgas neid, kes on tundlikumad ja olukordi hoopis isiklikumalt läbi elavad kui teised täiskasvanud või lapsed.

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui jääd kibestumises marineeruma, siis polegi mingit elu, aga see on oma valik.

Siin pole juttu sellest, et kui mul läheb elus halvasti, kes siis on süüdi. Jutt on iseendas rahu tegemisest ja üle saamisest. Ehk siis midagi hoopis muud. Ma olen ka väliselt vägagi hästi hakkama saav, sisemiselt aga valutan.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.02 12:09; 22.02 12:42; 22.02 13:03;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kunagi kohtlesid klassikaaslased sind halvasti nüüd kohtled end ise halvasti. Sa karistad ennast nende tehtud vigade eest. Proovi sellest välja astuda.

See energia, mis võiks olla vaba ja millega saaksid paljugi korda saata, kulub lihtsalt ära vana kiusu sisse.

Minu arust munkade lugu kirjeldab küll hästi olukorda.

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen ka kunagine koolikiusatu. Minu jaoks pole küsimus andestamises või mitteandestamises. Mida nende abstraktsete ja laialivalguva tähendusega sõnade all üldse silmas pidada? Ei, ma ei vähkre kunagi unetuna voodis, kujutledes, mida kõike ma oma 30 aasta taguse kiusajaga küll teeksin, kui ta vaid kätte saaksin.

Kuid see kõik, mis toimus, on jätnud minusse oma jälje ja kujundanud mind ümber teistsuguseks inimeseks. Olen kartlik, introvertne, ei tunne ennast inimeste seas mugavalt. Näiteks ei suuda ma töötada kollektiivis. Pärast ülikooli lõpetamist tundus, et saan oma elu järje peale ja “muutun uueks” – läksin tööle ühte asutusse, sain normaalsele töökohale. Kollektiiv seal oli tegelikult tore, ei ühtegi paha sõna mu kolleegide kohta. Töötasin seal 4 aastat, kuid iga päev oli tööleminek mulle suur katsumus ja tööl olin kogu aeg pinges.

Olete kunagi teinud nt lõpueksamit? Adrenaliin on laes, käed higised, loodate vaid, et see läbi saaks. Vot mina tundsin niimoodi kogu aeg töö juures kontoris olles, oma töölaua taga istudes. Nii tugevalt oli minusse imbunud hirm, et kui viibin kaaslaste seas, siis varem või hiljem mind lüüakse, mõnitatakse, mu asjad visatakse aknast alla, mu saapad peidetakse ära, riided lõigutakse katki, kott kallatakse põrandale tühjaks… Juba pühapäeva õhtul hakkasid pea ja kõht valutama ning tõusis väike palavik. Lõpuks ma enam ei suutnud, tulin töölt ära. Püüdsin hakata tööle kodukontorist, aga selle korraldamine oli jube keeruline ja esimestel aastatel oli sissetulek ikka väga väike. Elasin seetõttu poolnäljas ja midagi endale lubada ei saanud.

Mul on pere ja väga tore abikaasa. Oma laste eest seismine on järgmine tohutu proovikivi, mis endisele koolikiusatule meeletut raskust valmistab. Lastel ikka tekib vahel mingeid nagistamisi ja siis on vanemad lõvidena neid kaitsmas. Saan aru, et ka mina pean seda tegema, kui ei taha et minu lastest omakorda kiusatud tuleks – ja teengi. Kuid igale sellisele lapse eest väljaastumisele eelnevad ja järgnevad unetud ööd ja hunnik närvirakke.

Küsite, miks ma ei otsi “professionaalset abi”? Olen otsinud! Olen aastate vältel igatepidi üritanud ja proovinud. Tulemus: psühholoogidest ja terapeutidest on olnud rohkem kahju kui kasu. Nad ei süvene, nad ei ole empaatilised. Nad loovad oma peas võimalikult ruttu mingi omaenese kujutelma, “kuidas lood on”, ja hoiavad sellest kümne küünega kinni. Kõik need võtted, mida nad kasutada tahtsid, olen juba ise ammugi läbi proovinud.

Ka tänapäeva koolipsühholoogid ei ole õigustanud endile pandud ootusi, millest kahtlemata tähtsaimaks on koolikiusamise ärahoidmine/lõpetamine. Pigem teevad nad karuteene, kujundades ümbritsevas suhtumist: “Koolikiusatu X juba käib koolipsühholoogi juures – järelikult ta saab abi!” See on vale. Tegelikult see, kui koolikiusatu korra nädalas koolipsühholoogi juures jutustamas ja oma tujude päevikut täitmas käib, ei aita kiusamist lõpetada ju mitte mingil moel.

Tegelik abi on ikkagi ümbritsevate selge ja konkreetne sekkumine. Tihtipeale saab kiusamist lõpetada üllatavalt lihtsate vahenditega, näiteks lihtsalt seda märgates ja valju häälega välja öeldes. Ka õpetajad märkavad kiusamist tegelikult palju rohkem, kui välja näitavad – nende käes on päris palju võimalusi sellele lõppu teha.

Mida selle pika jutuga öelda tahan:

Koolikiusamine on väga suur ja oluline probleem, mis mõjutab kiusatute tervet elu ka aastakümnete pärast. Kiusatud ei pruugi suuta isegi tööl käia – mis on riigile maksumaksja kaotuse näol vägagi arvestatav mure. Seega oleks igati põhjendatud riigipoolsete võimalikult suurte ressursside panustamine, vähendamaks koolikiusamist, aga  ka näiteks perevägivalda, naabritepoolset kiusamist, töökiusu jne. See mõjutab suuresti mitte ainult kahte inimest, ehk kiusajat ja kiusatavat, vaid ka nendega seotud inimesi, perekondi. Miljon korda kergem on kiusamist kohe eos lõpetada, selmet pärast aastakümneid tegelda katkiste inimeste, viimaste poolt lõhutud perede, nende võimalikult väärkoheldud laste ja viletsa või olematu tööhõivega – need kõik võivad olla pikaajalise kiusamise järelmõjud.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.02 15:54; 22.02 22:57; 24.02 13:22;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koolikiusamine ei ole minu arvates suurem probleem kui ükskõik missugune teine vaimne terror:

hullud või alkohoolikud vanemad

hüsteeriline aineõpetaja

nõuka-ajal sai valimatult sõimata ja alandust igast riigiasutusest ja teenindussfäärist

lollakad naabrid (väga lai spekter)

närvihaige elukaaslane

ülbe ülemus

 

Ja nii nagu Helmete poliitika näitas – alati on neid, kes sellist ülbust ja kiusu heaks kiidavad: publik on soe.

Järelikult – peaks paralleelselt käima väga suur töö sellega, et õpetada inimesi enda suunas tuleva terrorkäitumisega vaimselt toime tulema.

 

 

+5
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koolikiusamine ei ole niisugune asi, mida saab selja taha jätta, andestada, loobuda või mõistusega võtta. Kõik need head soovitused, et tee endaga rahu või ” pane neiu maha” on tobedad.
Koolikiusamine on põhimõtteliselt nagu posttraumaatiline stressihäire. Sa võid õppida sellega elama, aga unustada ei ole võimalik.
Ma arvan, et enamik koolikiusamise ohvreid ongi endaga rahu teinud, elavad tavalist elu, on rohkem või vähem õnnelikud ja ei mõtle minevikule. Aga kahjuks iga kord kui tekib olukord, mis kiusamist meelde tuletab, kerkib see kõik jälle pinnale ning teeb jälle haiget. Sellisteks olukordadeks ehk päästikuteks on näiteks pahandused tööl, konfliktid peres, laste kooliminek ja suhted koolikaaslastega ning nagu selles teises teemas – ootamatu kohtumine kiusajaga. Sellised olukorrad rebivad vanad haavad ikka ja jälle lahti ning kõik need halvad asjad käivad nagu film silmade eest läbi. Sinna ei saa ise midagi teha ja kõik need targutused nagu viska peast välja ja pane neiu maha ei aita mitte sugugi.
Mind on aidanud ainult see, kui olen endise kiusajaga täiskasvanuna kohtunud ja saanud aru, et ta kahetseb. Vabandust ei ole muidugi keegi palunud, aga kahetsust välja näidata saab ka sõnadeta.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.02 16:59; 23.02 21:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teismelist puhul on oluliseks asjaks, et kodu teeks koostööd, kui need kiusajad luubi alla võtta.

Aga kui teismeline palub, et sa midagi ei teeks?

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ma soovitan läbi oma isikliku kogemuse. minuga oli ema nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldne seni, kuni 19-aastaselt kodust minema pääsesin. ma ei arva, et pean talle andestama, arvestades ema käitumise kahjuliku mõju suurust, ei oleks see ka minu jaoks võimalik. sageli ma värisen vihast ema vastu, aga selleks, et saaksin oma elu elada, lapsi kasvatada, pereelu elada, tööl käia, olen võtnud hoiaku “las minna”. ema tekitatud kahju on andestamatu ja korvamatu, ma ei ole sellega rahu teinud, aga enda pärast olen oma viha tagaplaanile surunud, et meeldivad ja mõistlikke emotsioone tunda ja elada.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kiusamine jääb seni, kuni kiusajal on käes rohkem “relvi” kui teistel. Tema võib kiusata ja ta võib olla isegi vägivaldne, aga ta teab, et kui teised teda hakkavad kiusama, siis ta kaebab või hakkab vastu.

Varem võis kiusamine tähendada seda, et kiusatava isa andis kiusajale nurga taga paraja kitli ja miilits vaatas kõrvale. Mõnikord andis selle kitli isegi poiste tööõpetuse õpetaja või majandusjuhataja. Aga praegu nii ei saa(?). Seega siis elamegi õiguslikult, peame ülal kasutuid(?) koolipsühholooge jne, ja diagnoosime kiusamisest tulenevaid ärevushäireid. Ja kuulame ülepäeva Perekoolis kriiskamist “vägivallale pole õigustust”. Vaat just see kiusamine on koht, kus vägivallale oleks õigustus, aga me ei oska hästi mustvalgel volitada seda, kes peaks vägivaldne olema ja kui palju.

Eelmine kirjutaja märkis, et kaasinimesed peaks sekkuma kiusamisse. Aga kaasinimesena tekib mul küsimus, et miks ma peaks isiklikult sekkuma? Tõmban veel endale tähelepanu ja jamasid kaela. See on umbes sama asi, kui näen, et kedagi pekstakse. Kas lähen vahele või helistan politseisse? Igatahes on esimene variant mulle ohtlikum (kurjategija pärast tembeldab hoopis mind peksjaks) ja teine variant tõenäoliselt kasutu. Nii ei tasugi midagi teha.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.02 22:42; 23.02 21:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teismelist puhul on oluliseks asjaks, et kodu teeks koostööd, kui need kiusajad luubi alla võtta.

Aga kui teismeline palub, et sa midagi ei teeks?

Sel juhul teismeline lihtsalt ei usu, et sinust kiusamise lõpetamisel talle mingit abi on. Laps tahab üle kõige kiusamisest pääseda, kuid ta kardab, et täiskasvanu ei oska sekkuda nii, et laps ka päriselt abi saaks. Üleüldse tasub aitamisega olla ettevaatlik ja sammud läbi mõelda. Sinu eesmärgiks peab olema mitte iseendale või kellelegi “midagi tõestada”, vaid kiusamise lõpetamine. Oskamatu või pooliku sekkumisega võib asi hullemaks muutuda. Siin tasub lapsega rääkida ja teda kuulata. Saad lapsega arutada võimalikke stsenaariume, ehk mis võiks juhtuda siis, kui täiskasvanu sekkub/ei sekku, kuidas võiks reageerida õpetaja, kuidas kellegi vanemad jne.

Kahjuks suurem osa inimestest ei tunne kiusamist ära, või ei taha tunda. Ohvrid vaikivad, sest kardavad. Ja mitte ainult kiusajaid, vaid nad kardavad ka nende reaktsioone, kellele kiusamisest räägivad, et neilt abi paluda. Ja paraku ongi siin suurim mure just see, et nood, kellelt kiusatu viimases hädas abi paluma läheb, käituvad sageli täiesti ebaadekvaatselt. St, tüüpiliselt algab ohvri süüdistamine, ohvrist vigade otsimine. Keeldutakse uskumast fakti, et tõepoolest leidubki inimesi, kes naudivad teistele haiget tegemist. Ohvris võib vigu olla, kuid need ei tohiks olla argumendiks aastatepikkusele terroriseerimisele. Lõpuks on kiusatu kahe tule vahel – ühelt poolt sõimab ta läbi see (õpetaja või ametnik), kellelt ohver abi paluma läks, põhjustades omakorda suure trauma, ja teisalt jätkab oma endist tööd ka vana kiusaja, olles saanud mainitud autoriteedi poolt kõvasti innustust oma tegevusega jätkamiseks. Sellisesse lõksu jäänuna sooritab suur osa kiusatavatest enesetapu.

Psühholoogiliselt huvitav teema on see kolmandate isikute, eriti autoriteetsete, käitumine niisuguses situatsioonis, kus kiusaja neilt abi palub kiusamise lõpetamiseks. Jah, leidub neid, kel süda õige koha peal ja mõistus olemas – ning nende käes ongi võti kiusamise lõpetamiseks. Sel juhul saab mure kähku murtud, kiusaja v-o paar korda veel proovib, ent lõpetab siis lõplikult- saab aru, et see pole talle kasulik, tekitab talle endale ainult jamasid.

Ent kahjuks on neidki (õpetajad, ametnikud), kes selle asemel, et probleemi lahendada, asuvad hoopis ise kiusajatele toeks ning võtavad nende rolli üle, muutudes ka ise kiusajateks. Sel juhul probleem loomulikult süveneb ja võib eskaleeruda ettearvamatuks. Sel juhul oleks kiusataval tõesti targem pigem vaikida – sest siis on temal vaid üks elu põrgukstegija; ent kui ta palub abi õpetajalt/ametnikult, kes probleemi lahendamise asemel hakkab hoopiski ise probleemiks, on kiusatava olukord topelt hullem kui varem.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.02 15:54; 22.02 22:57; 24.02 13:22;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul oli väga kurb seda lugu lugeda. Oli aru saada, et seal taga on tugevad emotsioonid siiani, mis nagu kirjutasid, on Sind kujundanud ja mõjutavad siiani. Samas on võimalik teha enda sisemaailmaga tööd ja kasutada erinevaid meetodeid, et neist tunnetest kas just täiesti vabaneda aga asendada millegi vähemvalusaga. Ma loodan, et jõuad kunagi sellele teele.

 

Mina ei ole ka lahti lasknud. Vahel harva tuleb enesehaletsus, enamasti tunnen meenutades viha ja kättemaksuhimu. Õnneks, mida suuremad on mu enda lapsed, seda harvemini ma meenutan, aga vaimselt olin väga halvas seisus mitu aastat, kui mu lapsed kooli läksid. Mille kuradi pärast pean mina veel maksma terapeudile, vaeva nägema, iseennast uuesti ja uuesti vägistama meenutamisega, kui ainus, mida ma tegelikult soovin, on teha juhtunu olematuks? Põlegu põrgus! Ma soovin siiralt neile ellu samasugust valu nagu mina pidin aastaid kannatama. Kui aastaid hiljem mu pensioneerunud klassijuhataja mu emale kunagi ütles, et ta kahetseb, et ta mind paremini kaitsta ei osanud, siis ma tundsin ka lämmatavat vihahoogu. Liiga vähe, liiga hilja. Ela oma kahetsusega ja ole vait.

Mind ei aita see mõtlemine, et aga ta ise oli äkki katkine, õnnetud peresuhted, misiganes. Aga kui ei olnud? Vbl oli temal just kodus kõik korras, tahtis lihtsalt võimutseda, oli loomu poolest väikestviisi sadist? Mind nt kodus ei hellitatud ega toetatud ja kui kurtsin, sain vastuseks, et aga mida sa ise tegid, et nad kiusavad, niisama nad ju ei hakka, ole siis teistmoodi. Kuna minu kiusaja oli heade liidriomadustega, siis kaasas ta kogu ülejäänud klassi. Vastupidi, minu kiusaja oli ilus, sotsiaalselt edukas, heal järjel ja tark, mina olin sotsiaalselt saamatu ja mitte nii heal positsioonil, kuigi jah ka tark ja andekas. Ma usun, et kõik mu kiusajad suuremal või vähemal määral kasvatavad oma lapsi praegu nii, et nad teisi ei kiusaks, sest ajad on muutunud. Aga minu elu suutsid nad rikkuda ja seda olematuks ei tee ja mina neile ei andesta. Kui sa aias ühte lille poputad ja väetad ning teisele iga päev natukene peale astud, sealt ei tulegi võrdselt ilusaid õisi.

Ja see muudabki inimest, pöördumatult. Oma lastega seoses ma reageerin täiesti ebaadekvaatselt, kui ma kasvõi haistan kuskilt mingit kiusamise nooti. Mees teab ja ma olen talle ütelnud korduvalt, et ta peab mind siis sabast kinni hoidma, et ma üle piiri ei läheks. Siimaani võitlen ma endas sooviga inimestele meeldida, et ma ei liputaks saba igaühele nagu kutsikas, õpin enda eest seisma, urisema ja hammustama kui vaja. Siiamaani püüan kogu aeg vältida konflikte ja otsest vastasseisu, kuni silmakirjalikkuseni välja. Siiamaani mõtlen, milline ma oleks, kui mul oleks olnud põhikoolis sõbrad ja normaalne koolielu. Ja siis tulevad pisarad, enesehaletsus ja viha. Parem mitte mõtelda.

Ma arvan ausalt, et ma kannan seda kivi surmani oma rinnal ja ei andesta kunagi. See on alati olemas, praeguse korras pereelu ja toimivate sõprussuhete pinna all ning mis kõige halvem – kriisisituatsioonides ujub alati uuesti pinnale.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koolikiusamine on väga suur ja oluline probleem, mis mõjutab kiusatute tervet elu ka aastakümnete pärast. Kiusatud ei pruugi suuta isegi tööl käia – mis on riigile maksumaksja kaotuse näol vägagi arvestatav mure. Seega oleks igati põhjendatud riigipoolsete võimalikult suurte ressursside panustamine, vähendamaks koolikiusamist, aga ka näiteks perevägivalda, naabritepoolset kiusamist, töökiusu jne. See mõjutab suuresti mitte ainult kahte inimest, ehk kiusajat ja kiusatavat, vaid ka nendega seotud inimesi, perekondi. Miljon korda kergem on kiusamist ennetada selmet pärast aastakümneid tegelda katkiste inimeste, viimaste poolt lõhutud perede, nende võimalikult väärkoheldud laste ja viletsa või olematu tööhõivega – need kõik võivad olla pikaajalise kiusamise järelmõjud.

Koolikiusamine, perevägivald, naabritepoolne ja töökius on alati olnud ja jääb olema ka tulevikus. Riigipoolsete ressurssidega, ükskõik kui suured need ka oleks, seda kindlasti ei likvideeri

Mõrvad, vägistamised, röövid jms on inimeste seas olnud aegade algusest peale; ei ole neid suutnud välja juurida mitte üks riigikord mitte kuskil. Kas see tähendab, et võikski käega lüüa, et ah nagunii lahti ei saa, pole mõtet võideldagi? Et võidaks lüüa su lapsele kooliteel kurikaga pähe, ja ümbruskond lihtsalt kehitaks õlgu, et agressiivsust on alati olnud ja on edaspidigi? Sest täpselt sellise paralleeli siin tõmmata saab.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.02 09:55; 23.02 10:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kummastav muidugi on lugeda, kuidas koolikiusu üle arutatakse Perekoolis.
Samas foorumis, kus teisel leheküljel räägitakse värdnimedest… Kindlasti on teie enda laste klassiski mõni, kellele vanemad on pannud nö värdnime… Iga natukese aja tagant tuleb siia mõni paksude mõnitamise teema – tõenäoliselt on teie enda laste klassis mõni ülekaaluline või ülekaaluliste vanematega laps. Kindlasti on teie laste klassis mõni laps, kelle peremudelit siin foorumis maatasa teete. Vaimsetest võimetest või haridusest rääkides – juba üks kirjaviga tõmbab siin sellise p*sarahe kaela, et nullitakse nii su argument, tunded, kui kogu tõsiseltvõetavus üldse – mine tee enne põhikool läbi, kui seletama tuled, eks…

Perekooli seltskond (jah, kindlasti eranditega) ON ise koolikiusamise kasvulava. Ei nõua see mingeid tohutuid ressursse riigi poolt, et ise korraks peeglisse vaadata.

+8
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.02 09:55; 23.02 10:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teisest teemast ajendatuna tekkis selline küsimus: kuidas siis saada üle koolikiusamisest?

Ma ütleksin, et vihkan siiamaani inimest, kes mind põhikooli ajal kiusas, kuigi kokku pole temaga puutunud juba väga ammu. Ei, ma ei oota mingit vabandust, kindlasti ei sooviks temaga sel teemal suhelda.

Sama mure on ka minu elukaaslasel. Minu meelest temas on seda valu või kurbust veelgi rohkem, samal ajal kui minul on viha. Temal läks selle tõttu koolitee hoopis teisiti ja lohutust leidis enesehävituslikust eluviisist. Üks asi viis teiseni.

Mismoodi neid haavu lappida, kui aeg ei ole suutnud parandada?

Äkki prooviks nii mõelda, et kiusajad on ise õnnetud lapsed. Kui sina olid ka laps, siis oli hirm ja solvumine mõistetavad. Nüüd oled sa suur. Kui praegu tuleks sind norima ja kiusama laps, kas siis ka võtaksid seda südamesse ega mõistaks asjade tegelikke tagamaid?

Kui üldse olla kurb, siis mitte kiusajate vaid oma vanemate peale. Et nad pole olnud toeks ega selgitanud. Üli veider on vihata oma lapsepõlve aja lapsi.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.02 10:24; 23.02 18:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kummastav muidugi on lugeda, kuidas koolikiusu üle arutatakse Perekoolis.

Sama foorumis, kus teisel leheküljel räägitakse värdnimedest… Kindlasti on teie enda laste klassiski mõni, kellele vanemad on pannud nö värdnime… Iga natukese aja tagant tuleb siia mõni paksude mõnitamise teema – tõenäoliselt on teie enda laste klassis mõni ülekaaluline või ülekaaluliste vanematega laps. Kindlasti on teie laste klassis mõni laps, kelle peremudelit siin foorumis maatasa teete. Vaimsetest võimetest või haridusest rääkides – juba üks kirjaviga tõmbab siin sellise p*sarahe kaela, et nullitakse nii su argument, tunded, kui kogu tõsiseltvõetavus üldse – mine tee enne põhikool läbi, kui seletama tuled, eks…

Perekooli seltskond (jah, kindlasti eranditega) ON ise koolikiusamise kasvulava. Ei nõua see mingeid tohutuid ressursse riigi poolt, et ise korraks peeglisse vaadata.

Ei maksa kõiki ühte patta panna, mina olen siit mitmel korral abi saanud. Negativistidel ja kiusajatel on oma teemad ja sellise pealkirjaga postitusse ei peaks niisugused kiikamagi. Mõni küll tuleb vahel provotseerima, aga siis näeb peagi, et üksinda pole tal siin mingit mõjujõudu. Vaata nt influencerite postitusi, siis saad aru, kuhu sellised koonduvad ja kambavaimu loovad. Foorumis on negatiivsust palju lihtsam tõrjuda, sest kiusamise saab lõpetada ühe klõpsuga. Täiskasvanuid ümber kasvatada on raske, aga aeg-ajalt kutsutakse siin ikka kiusajad korrale. Iseasi, kas sealt ka kahe kõrva vahele midagi jõuab. Lootusetu see teguviis igatahes pole.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Enam ammu pole see aeg, kus inimesi vaikima manitseti, et tsss, oleme ilusti tasa, muidu saavad teatud inimesed pahaseks.

Kus ühiskonnas või mis ajastus sina elad? Mitte kunagi maailma ajaloos ei ole olnud hullemat survet kui praegu, et “tsss, oleme ilusti tasa, muidu saavad teatud inimesed pahaseks!”
Kas sa oled pime ja kurt?

0
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )


Esileht Pereelu ja suhted Kuidas siis koolikiusamisest üle saada?