Teema: Kuidas siis koolikiusamisest üle saada?

#3690616:

Kiusaja oli siis inimrämps ja nii tuleb sellesse ka suhtuda. Nagu suvalisse tülikasse vastikusse asja ja mitte lasta tal ikka veel olla ahistaja.

Sedasi saab mõelda ainult inimene, kellel on endal väga tugevad kiusajakalduvused. Kiusajad on ju need, kelle jaoks on lihtne teise inimese kohta mõelda: ah ta on ainult rämps. Enamasti inimesed nii ei mõtle.
”Tol ajal minevikus” olid kõik lapsed lihtsalt lapsed. Lapsi õpetatakse, et kõigisse tuleb hästi suhtuda ja viisakalt käituda ja lapsed enamasti võtavad seda õpetust heas usus (kui neile antav eeskuju pole sellest õpetusest kardinaalselt erinev). Ja kui üks klassikaaslastest, nendest, kellesse ju tuleb hästi suhtuda, hakkab kiusama, siis see ei sobitu ühtegi loogilisse süsteemi. Laps ei saa klassikaaslasest kiusajat niimoodi ära lahterdada. Sul ei ole õigust last süüdistada selles, et ta suhtub inimestesse heas usus. Kiusajatele on iseloomulik ka see, et nad omistavad endale võimu ja autoriteedi ja värbavad terve hulga järgijaid. Kui see sinu hüpoteetiline kodutu oleks pealtnäha ontlik inimene ja hakkaks iga päev sul järel käima kamba hästiriietatud inimestega, kes kõik temaga kooris kaasa sõimavad,  vaat siis oleks su võrdlus enamvähem tegelikkusele vastav.

Aga lisaks toimub koolikiusamine mitte tänaval, kust sa saad ära koju minna või abi kutsuda, vaid koolikeskkonnas, kus laps on sunnitud olema iga päev ja kust tal pole õigust omavoliliselt ära minna; samuti pärinevad need kiusamiskogemused laste sellisest vanusest, kus tekkinud alaväärsustunne, hirm ja stress salvestuvad ajus hoopis sügavamale kui täiskasvanueas tänaval kohatud kodutu tülitamine. Neid hirme ja seda stressi ei anna (eriti nii vähe haakuva analoogiga) ära ratsionaliseerida, nendega peab tegelema teisiti.

Üldiselt on nii, et aeg parandab kõik haavad. Tuleb endale tunnistada, et selline periood elus lihtsalt oli ja olla õnnelik, et need ajad on igaveseks möödas. Kui hakata kõiki tänaseid probleeme (introvertsus, kartlikkus, passiivsus) ajama koolikiusamise süüks, siis elad neid möödunud hetki endas kogu aeg läbi ja ei saa nendest vabaks. Paljud kiusajad enam ei mäletagi, et nad üldse oleksid kooliajal kedagi kiusanud, sest kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud ja nooruse rumalused ära unustanud. Kui minevik väga painab, siis oleks mõistlik pöörduda psühholoogi poole, kes need hingelised sasipuntrad aitaks lahti harutada ja elus uued sihid leida.

Mina saan oma koolikiusajatega praegu normaalselt läbi – enamus neist ei mäletagi kiusamisega seoses midagi. Aga kiusamise kogemus kui selline õpetas mind paremini märkama oma laste koolimuresid. Kõige hullem on see, kui vanemad ei pööra kiusatud lastele tähelepanu ja jätavad probleemid laste enda lahendada. Tegelikult peab kohe sekkuma, kui mingid kiusamise märgid avalduvad, sest muidu võib väike probleem väga tõsiseks kasvada. Kiusajad tavaliselt arvavad, et teevad nalja ja esinevad teiste ees, näitavad oma võimu kellegi üle – nad tegelikult ei saa aru, millist mõju see avaldab kiusatavatele.

Loomulikult tuleb lapsi kaitsa ja üleüldse püüda neid hirmsaid asju ära hoida…aga elama peavad ka need edasi, kellel nii hästi pole läinud.

TA-ga juhtunu oli ebaõiglane aga seda olematuks ei muuda, elust maha ei kriipsuta…nagu ka paljusid teisi õudusi, mis inimestel võib elus ette tulla. Trauma jääb osaks TA elust aga kindlasti see ei ole kogu tema elu.

Võib aidata see, kui püüda mõista miks see kiusaja kiusas. Mul oli ka klassiõde kes mind aastaid kiusas ja olin sellest väga häiritud aastateks. Elu viis meid mõni aasta tagasi kokku ja ta siiralt vabandas mu ees. Sain ka põhjuse teada (ta oli ise aastaid pereliikme poolt seksuaalse väärkohtlemise ohver ja tahtis seetõttu ka teistele valu teha). Minu viha oli peale selle kuulmist sekunditega kadunud ja praeguseks suhtleme suht tihedalt. Tagantjärele mõeldes mind muutis see kogemus võib-olla isegi tugevamaks, samas kiusaja ise vajab siiamaani teraapiat.
Ehk siis tasub mõelda äkki selle kiusaja enda elu oli täiesti põrgu ja kiusamisega ta püüdis vähegi oma elu kontrollida

#3692235:

#3691790:

#3690991:

Järelikult – peaks paralleelselt käima väga suur töö sellega, et õpetada inimesi enda suunas tuleva terrorkäitumisega vaimselt toime tulema.

Väga suure õiglustundega inimeste jaoks on ainus töötav viis sellise terrorkäitumisega toimetulekuks just see, et kiusamiskäitumist mõistetakse avalikult hukka.

Kindlasti mitte.

Miks ei tohi avalikult vägivalda hukka mõista? Seda tuleks julgelt teha. Igal moel tuleb näidata ja teavitada, et selline käitumine on vale ja just hukka mõista.

Mõistame kõik hukka. Ja mis edasi? Teavitusi praegugi piisavalt. Kirjuta projekt teavituse tegemiseks, kohe saad raha.

#3692089:

Võib aidata see, kui püüda mõista miks see kiusaja kiusas. Mul oli ka klassiõde kes mind aastaid kiusas ja olin sellest väga häiritud aastateks. Elu viis meid mõni aasta tagasi kokku ja ta siiralt vabandas mu ees. Sain ka põhjuse teada (ta oli ise aastaid pereliikme poolt seksuaalse väärkohtlemise ohver ja tahtis seetõttu ka teistele valu teha). Minu viha oli peale selle kuulmist sekunditega kadunud ja praeguseks suhtleme suht tihedalt. Tagantjärele mõeldes mind muutis see kogemus võib-olla isegi tugevamaks, samas kiusaja ise vajab siiamaani teraapiat.

Ehk siis tasub mõelda äkki selle kiusaja enda elu oli täiesti põrgu ja kiusamisega ta püüdis vähegi oma elu kontrollida

Kahju, et jälle tuleb üle rääkida. Sellepärast asi venibki ja kohale ei jõua.

Ei saa nii üheselt võtta, et kiusajal on raskem elu ja kiusataval hea elu. Et kiusajal on probleemid, kiusataval ei ole. See pole ju mudel. Sinu näide on siis see, sind kiusas üks tüdruk. Enamasti on kiusajaid aga mitu. Ühe vastu. Ja ensmasti on kiusataval suured mured omal. Kas sa pole kursis teistsuguste juhtumitega? Mis saab siis, kui selgub, et kiusatav oli või on seksuaalselt väärkoheldud hoopis? Või kodus hull elu? Või mis saab siis, kui kiusajad kambakesi ongi näiteks ise need, kes ohvrit seksuaalselt piinavad? Või endast nõrgemat peksavad? Ega kiusamine pole vaid prillipapaks sõimamine või selga sülitamine.

Ei räägi suusoojaks, naiste varjupaikade programm on käima saadud paremini, kui see teema, aga isegi seal on ka neid, kes ei näe selle vajalikkust.

Absoluutselt nõus ja ei saagi üheselt võtta! Rääkisin lihtsalt oma kogemuse mis minu puhul toimis ja ei arvagi et see alati nii on. Aga võib olla abiks, kui korra mõelda ka põhjustele, mis kiusajat ajendas kiusama (mõni ongi lihtsalt õel, aga mõnel ka endal suur trauma)

<p style=”text-align: left;”>Koolikiusamist saab ainult vähendada, aga see ei kao mitte kunagi! Vähemalt nii kaua, kuni inimtõugu pole täiesti teiseks muundatud.</p>
 

Paljud kiusajad enam ei mäletagi, et nad üldse oleksid kooliajal kedagi kiusanud, sest kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud ja nooruse rumalused ära unustanud.

Et siis kõik täiskasvanud on ilusad ja head? Ega ole ju. Mina ei usu, et täiskasvanuks saanud koolikiusaja on nooruse rumalused ära unustanud. Igapäevane kellegi kiusamine on aktiivne teadlik tegevus, mis eeldab, et inimesele pakub teise inimese alandamine naudingut. Ta jätkab ka täiskasvanueas naudingute kogemist. Endast nõrgemaid, keda ninapidi vedada, kelle suhtes õelalt käituda, keda solvata jne ju ikka leiab.

#3690703:

Mina ei ole ka lahti lasknud. Vahel harva tuleb enesehaletsus, enamasti tunnen meenutades viha ja kättemaksuhimu. Õnneks, mida suuremad on mu enda lapsed, seda harvemini ma meenutan, aga vaimselt olin väga halvas seisus mitu aastat, kui mu lapsed kooli läksid. Mille kuradi pärast pean mina veel maksma terapeudile, vaeva nägema, iseennast uuesti ja uuesti vägistama meenutamisega, kui ainus, mida ma tegelikult soovin, on teha juhtunu olematuks? Põlegu põrgus! Ma soovin siiralt neile ellu samasugust valu nagu mina pidin aastaid kannatama. Kui aastaid hiljem mu pensioneerunud klassijuhataja mu emale kunagi ütles, et ta kahetseb, et ta mind paremini kaitsta ei osanud, siis ma tundsin ka lämmatavat vihahoogu. Liiga vähe, liiga hilja. Ela oma kahetsusega ja ole vait.

Mind ei aita see mõtlemine, et aga ta ise oli äkki katkine, õnnetud peresuhted, misiganes. Aga kui ei olnud? Vbl oli temal just kodus kõik korras, tahtis lihtsalt võimutseda, oli loomu poolest väikestviisi sadist? Mind nt kodus ei hellitatud ega toetatud ja kui kurtsin, sain vastuseks, et aga mida sa ise tegid, et nad kiusavad, niisama nad ju ei hakka, ole siis teistmoodi. Kuna minu kiusaja oli heade liidriomadustega, siis kaasas ta kogu ülejäänud klassi. Vastupidi, minu kiusaja oli ilus, sotsiaalselt edukas, heal järjel ja tark, mina olin sotsiaalselt saamatu ja mitte nii heal positsioonil, kuigi jah ka tark ja andekas. Ma usun, et kõik mu kiusajad suuremal või vähemal määral kasvatavad oma lapsi praegu nii, et nad teisi ei kiusaks, sest ajad on muutunud. Aga minu elu suutsid nad rikkuda ja seda olematuks ei tee ja mina neile ei andesta. Kui sa aias ühte lille poputad ja väetad ning teisele iga päev natukene peale astud, sealt ei tulegi võrdselt ilusaid õisi.

Ja see muudabki inimest, pöördumatult. Oma lastega seoses ma reageerin täiesti ebaadekvaatselt, kui ma kasvõi haistan kuskilt mingit kiusamise nooti. Mees teab ja ma olen talle ütelnud korduvalt, et ta peab mind siis sabast kinni hoidma, et ma üle piiri ei läheks. Siimaani võitlen ma endas sooviga inimestele meeldida, et ma ei liputaks saba igaühele nagu kutsikas, õpin enda eest seisma, urisema ja hammustama kui vaja. Siiamaani püüan kogu aeg vältida konflikte ja otsest vastasseisu, kuni silmakirjalikkuseni välja. Siiamaani mõtlen, milline ma oleks, kui mul oleks olnud põhikoolis sõbrad ja normaalne koolielu. Ja siis tulevad pisarad, enesehaletsus ja viha. Parem mitte mõtelda.

Ma arvan ausalt, et ma kannan seda kivi surmani oma rinnal ja ei andesta kunagi. See on alati olemas, praeguse korras pereelu ja toimivate sõprussuhete pinna all ning mis kõige halvem – kriisisituatsioonides ujub alati uuesti pinnale.

Kas sa oma vanemaid vihkaid ka? Sinu jutu järgi lasub ka neil palju süüd…..ja nemad olid ju ometi täiskasvanud ja oleks pidanud sind kaitsma.  Kõige kurvem ongi see, kui laps jäetakse nii suure murega üksi.