Alalõpmata on teemasid, kus sarjatakse lapsevanemaid, kuidas nende lapsed on kasvatamata. Jääb mulje, et kõigi sõnavõtjate endi lapsed on tõepoolest ideaalselt käituvad: ei sega kunagi tundi, ei räägi valel ajal vales kohas, ei naera tänaval valju häälega, ammugi ei tee mõnd noorusrumalust. Ma võtan neid teemasid alati väga isiklikult ja tunnen end puudutatuna, sest olen andnud endast parima, et oma lapsi hästi kasvatada, kuid millegipärast pole see osade puhul õnnestunud ja sooviksin teada, KUIDAS siis oleks pidanud seda tegema, nii et neid “kasvatamatuteks pärdikuteks” ei tituleeritaks. Seega ootan diskussiooni teemal, kuidas peab siis lapsi kasvatama, et see oleks “õige” ja kuidas saab olla võimalik, et ühe pere 3 last on nö “hästi kasvatatud”, 2 last aga “täiesti kasvatamata”? Teema nimelt koolilapse foorumis, sest need, kel lapsed juba suuremad, oskavad paremini tagantjärgi targad olla.
Miks ma võtan isiklikult: ühe lapse olen suutnud juba edukalt täiskasvanuks kasvatada, temaga pole iialgi olnud probleeme, et ta oleks seganud tundi, lärmanud kusagil, käitunud muudmoodi nõmedalt või teisi häirivalt. Ma pole pidanud selliste asjadega tegelemagi, õpetanud lihtsat tavalist väärtuskasvatust oma parima äranägemise järgi. Seevastu järgmised lapsed, kaksikud pubekad poisid, on varasest lapsepõlvest saadik kõike seda, mida peetakse “absoluutselt kasvatamatuteks pärdikuteks”. Olen ise tugiisik, jooksnud nendega mööda spetsialiste, läbinud kõik uuringud, kuid diagnoosi alla nad väidetavalt ei käi, ometi suudavad nad kõik oma lähikondsed ja koolipersonali oma käitumisega hulluks ajada. Seejuures möönab ka kool, et nad ei ole pahatahtlikud, nad on lihtsalt kohutavalt rahutud, lärmakad ja impulsiivsed. Aga ATH-d ei diagnoosita ja ravi määrata pole alust, kuigi olen ka selleks valmis olnud. Jah, kõik vaatavad viltu ja kindlasti sarjavad tagaselja, millised kasvatamata lapsed ja kus on olnud nende vanemad – nende tegemata töö puha. Olen pingutanud vere ninast välja neid kasvatades! Selgitused, karistused, preemiad, kokkulepped, teraapiad – kõike olen kasutanud. Ning kaks nooremat last on jällegi “äärmiselt kasvavatud”, sellised, kes oskavad kasutada viisakusväljendeid, püsida paigal kinos ja kontserdil, ei tõukle, ei rüsele, ei haugu vastu, ei räägi roppusi… Kui ma järele mõtlen, siis olen ma tõsiselt ja järjepidevalt kasvatanud ainult neid, kelle puhul kodusest kasvatusest kahjuks mingit märki pole. See on masendav, see on kurb ja veel kurvem on igas teises teemas kuulda, kuidas raskemad lapsed on kõik vanemate tegemata töö tagajärg ja kuidas peaks end maa põhja häbenema.
Sestap ootangi arutelu nimelt neilt, kes täpselt teavad, kuidas siis tuleb lapsi kasvatada, et nad ei häiriks inimesi oma olemasoluga, ja kuidas juhtub vahel nii, et sama pere lapsed on saanud täiesti erineva “kasvatuse” osaliseks.
