Esileht Ilu ja tervis Kuidas sotsiaalärevusega toime tulla.?

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Kuidas sotsiaalärevusega toime tulla.?

Postitas:
Kägu

Küsimus pealkirjas.
Mis teid on aidanud, mõni nipp, teraapia, muu? Kirjeldage oma ärevust kuidas ja milles see väljendub, miks see on tekkinud, mis on aidanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kognitiiv-käitumuslik grupiteraapia.
Internet on täis sotsiaalärevuse kohta käivat infot.
Aitab enese harjutamine olukordadega, mida kardad, niiöelda hirmuga silmitsi astumine. Muu ei aitagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul oli väga sügav hirm selle ees, et keegi mind puudutab või kõnetab. Loomulikult ei saanud ma ei liftiga sõita ega ühistranspordis. Ega kaubanduseskuses käia, kui just päris enne sulgemist ehk. Tööl oli väga raske, õnneks töö võimaldas mul ennast iga umbes poole tunni tagant tualetti kinni panna ja seal siis rahuneda. Xanaxit läks nagu leiba. Mitte just iga päev, aga kindlasti iga päev, kui pidin kodust välja minema. Muidu hakkas pilt eest ära minema, minestasin mitu korda, olin korduvalt ebaviisakas vastu tulevate tuttavatega ja nii edasi.
Teraapias ei käinud, aga 4 korda psühholoogi juures küll. Kõike kirjeldada, mida ma tegin, oleks liiga pikk. Lühidalt ja pealiskaudelt kokku võttes vahetasin töökohta ja otsustasin, et uues kohas olen uus inimene. Tööintervjuu oli läbi Skype, seega nad mind elusast peast polnud näinud enne esimest tööpäeva. Ilmselt pidas tööandja mind küll lollakaks, aga kuna ma olin oma peas selgeks mõelnud, et uus töökoht on minu šanss alustada tervemat elu, sest uues kohas keegi ei tea minu foobiatest, siis praktiliselt viskasin ennast oma uuele ülemusele kaela esimesel tööpäeval. Kuna ma polnud pärast lasteaeda kunagi kedagi kallistanud (ei, ema ka mitte), siis andin talle peaga ilge lopsu vastu hambaid.
Senini ma ei naudi füüsilist kontakti inimestega ega üldse suhtlemist väljaspool loetud sõprade ringi ja abikaasat, aga ma saan hakkama. Olin ikka tõsises keskeae, kui esimest korda kedagi ise kõnetasin. Endalegi ootamatult.

Ehk siis jah, mina otsustasin liikuda vanasõna järgi, mis kõlab umbes nii, et kui kordad tegu, tekitad harjumuse. Kui kordad harjumust, kujundad iseloomu. Ehk siis ma sundisin ennast kallistama, jutustama, liftiga sõitma, kus aga vähegi sain. Sel perioodil leidsin ka oma tulevase abikaasa. Sundisin teda endaga koos käima näiteks pangas. Kuigi ma oleksin saanud seda veebis teha, läksin nimelt panka. Mees seisis eemal ja jälgis mind, kuni ma telleriga rääkisin, temal taskus nuuskpiirituse ampull, rahustid, veepudel, jääkott jne. Näpus telefon, et vajadusel kiirabi kutsuda, kui ma minestan ja ei ünnestu kohe toibutada. Paar kolm korda panin pildi taskusse ka, aga alati sain enne mehele märku anda ja ta toimetas mu kuskile eemale rahunema.
Ptüi-ptõi-ptüi, nii hull pole asi juba 4-5 aastat.

Desensibiliseerimine? Vist on see sõna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Desensibiliseerimine? Vist on see sõna.

Just. See ongi see, et teed just neid asju, mida kardad. Alguses neid, mida vähem kardad ja nii aina edasi.
Tõesti, ega muu ei aitagi. Teisiti normaalset elu elada ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tavaline sotsiaalfoobia. Kartsin poes käia, võõraste inimestega rääkida, abi küsida. Ei aidanud ka kaasa see, et ennast vihkasin, nii sisemist ennast kui ka välimist. See tähendas, et ma tulin alati nt. rongilt viimasena maha selleks, et enne väljunud inimesed ei näeks, kuidas ma kõnnin või ei saaks minust midagi halba mõelda. Igal võimalusel veetsin pigem kodus aega, lasin tähtsad võimalused käest, sest lihtsalt ei olnud minus piisavalt julgust, et neid teostada. Mul on lisaks sellele ka kohutav hirm helistamise ees ja töövestlustele kutsumist alati kartsin, kardan siiamaani, samuti töövestlustele minek on selline, et paar ööd enne näen õudusunenägusid või veedan ööd üleval, sest kardan.

Aidanud on see, et hakkasin oma hobi tööna tegema. Kahjuks või õnneks hõlmab see ka palju võõraste inimestega suhtlemist, algus oli raske, lükkasin asju edasi, aga nüüd olen jõudnud selle hirmuga sinnamaale, et ma ei karda uute inimestega kohtumist enam nii palju. Tõsi ta on, et ei aita muu kui oma hirmudega silmitsi seismine, paha on aga see, et seda on väga raske teha, kui kartus on nii-nii suur. Ma loodan, et saad abi, sest tean omast käest, kuidas sotsiaalfoobia võib takistada sind tegemast asju, mida sa peaksid ja tegelikult tahaksid teha. Edu! 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nagu eelnevad – hirmuga silmitsi. Võtsin vastu töö, mis eeldab inimestegs suhtlemist ja lausa suuremale grupile esinemist (minu suurim hirm!). Algus oli väga raske, ags lõpuks tuleb vilumus. Kusjuures tööalaselt võin nüüd vabalt suhelda, aga vot niisama smooltook ja vabal ajal inimestega suhtlemine ei suju endiselt eriti.
Ja hakkasin ka igapäevasituatsioonides endale nö ülesandeid andma, nt kõnetada kedagi (küsida teed) või suhelda müüjaga paari lausega jne. Kui näed, et õnnestub, et polegi nii hull, siis läheb edaspidi juba lihtsamaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kognitiiv-käitumuslik grupiteraapia.

Pigem dialektiline käitumisteraapia (DBT)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind on aidanud kognitiiv-käitumuslik teraapia ja antidepressandid. Väga hea on ka raamat “Paanikahäired ja nendest vabanemine”. Ja kõige tähtsam ongi justnimelt harjutamine. Kõigepealt pead selgeks saama tehnikad, kuidas ärevusega toime tulla. Psühholoogiga koostöös teed omale selgeks, et tegelikult ei juhtu sinuga mitte midagi. Ja siis teed iseseisvalt endaga edasi kõvasti tööd. Algus on raske aga iga õnnestumisega kasvab enesekindlus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Psühholoogiga koostöös teed omale selgeks, et tegelikult ei juhtu sinuga mitte midagi.

Mis mõttes ei juhtu? Tõelised ärevikud võivad vabalt minestada ja kuskil keset sebrat teed ületades näoli maha kukkuda. Rääkimata kauplusest, kinost vms.
See on puhas legend, et “tegelikult ei juhtu midagi”. Küll juhtuda võib ja juhtubki, kui pulsi viskab kiiresti sinna 200 peale ja silma eest läheb mustaks.
Kui ma olin ükskord EMOs pärast seda, kui avalikus kohas ärevusest silma eest mustaks läks, oli minuga koos neiu, kes oli ka ärevik ja kukkudes loengus – hakkas tõusma, kui halb hakkas, et väljuda, kuid ei jõudnud – lõi pea vastu lauanurka. Temale tehti ajuoperatsioon.
Selle tõttu tuleb ka ennast ette valmistada. Minul näiteks on senimaani käekotis neoonroosa ravimikott, milles on kõi mu rahustamiseks ja toibutamiseks vajalik. Kuigi seda ei ole õnneks kaua vaja läinud. Ja selle koti küljes on neoonroheline nöör, mille teises otsas on tohutu suur erkoranž kohev tutt kellukesega, et kui hakkab nägemine kaduma, ma leiaksin selle kotist kohe üles kasvõi käsikaudu. Või siis abistav kaaskodanik. Kotis on ka lamineeritud silt, mis ütleb mu nime, sünniaja ja kaks kontakttelefoni juhuks, kui midagi peaks äkki veelkord juhtuma. Veelkord ptüi-ptüi-ptüi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selline suhtumine, et minuga võib midagi juhtuda – ma võin minestada, kukkuda just hoiabki sinu äresvust koguaeg üleval. Tegelikult ärevus tõstab vererõhku ja kõrge vererõhuga ei minestata. Minestatakse siis, kui vererõhk hoopis langeb. Ärevuse all kannatab väga palju inimesi, aga neid minestajaid on ikka vähe. Siis peab olema tõenäoliselt veel lisaks mingi füüsine probleem, nt ootamatult püsti tõusmine põhjustab järsku vererõhu langust, pilt läheb eest mustaks ja sa võidki kukkuda. Kui 100-st ärevuse all kannatajast on 2-l inimesel minestamise probleem, siis ei pea kindlasti arvama, et ärevus põhjustabki minestamist. Meil kõigil on koguaeg mingi teoreetiline oht surra- autoõnnetus, jääpurikas kukub pähe jne. Ärevust hoiab pinnal pidev muretsemine, et äkki see ohtlik asi nüüd minuga juhtubki. Tegelikult on ju palju suurem tõenäosus, et sinuga ei juhtu mitte midagi. Ja peadki uskuma seda, et midagi ei juhtu. Ainult nii on võimalik ärevusest vabaneda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult on ju palju suurem tõenäosus, et sinuga ei juhtu mitte midagi. Ja peadki uskuma seda, et midagi ei juhtu. Ainult nii on võimalik ärevusest vabaneda

Ei vasta tõele. Ärevusest vabanemiseks on ka parem viis, et teadvustad endale kõiki ohte, mitte ei eira neid. Valmistud, annad oma parima selleks, et KUI midagi juhtub, oleksid tagajörjed võimalikul mahedad. Ja siis astud samm sammu haaval oma hirmudele vastu.

Pea liiva alla peitmine ja endale valetamine ei aita. Aitab see, kui sa tead, et sammu kaupa oled edasi läinud ja tagala on kindlustatud. Kõige rumalam, mida teha saaks, on veenda ennast, et ohtu pole, kui oht on. Tuleb pigem ikka teadvustada, et oht on, aga ma olen selleks valmistunud. Ja eile see oht mind ei kiusanud, aga ega ma seepärast täna veel üksi ja ravimiteta kuskile suurhalli püstijalu kontsetdile tuhandete inimeste sekka kargama ei lähe.

Teadvustad kõiki riske ja lähed siiski, ettevalmistatuna ja kasvõi juba seetõttu julgelt. Ja samm sammu kaupa.

Mis puudutab seda, et püsti tõusmine viskab pulsi lakke, siis ma ilmselt ei kirjutanud piisavalt selgelt. Ärevik istub, istub, istub. Hakkab halb. Ta püüab tähelepanu kõrvale viia, hingata, silmi kuskile fokusseerida. Ja siis näeb, et ruumis löheb hämaramaks, tunneb, et käed on tilkuvhigised ja jääkülmad. Ta püüab tõusta, et minna kuskile jahedasse õhurikkasse kohta, kus saaks pikali visata ja jalad üles tõsta või vähemalt lihtsalt poollamades istuda. Tõuseb….ent jalad ei kanna enam.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loomulikult olen ma nõus sellega, et kõiki ohte tuleb teadvustada ja samm-sammult ärevusega tegeleda, muudmoodi ei saagi. Olen ise istunud kodus paanikahäire ja agorafoobiaga ja samm-sammult jõudnud selleni, et suudan praktiliselt kõike jälle tega. See, et ma usun, et minuga läheb kõik hästi, ei tähenda seda, et ma eiraks reaalseid ohte, kõnnik katuse äärel ja sõidaks ilma turvavööta. Ma pidasin silmas seda, et kui mina istuksin praegu loengus ja mul tuleks ärevushoog peale , siis ma ei tormaks välja otsima jahedat kohta ja ei kardaks, et äkki ma nüüd minestan. Sellises olukorras reaalset ohtu minu elule ei ole. See on lihtsalt ärevushoog, minu keha on vallutanud hormoon adrenaliin, mis põhjustab südamekloppimist, higistamist ja hägusat nägemist. Nüüd on see hetk, kus tuleb kasutada oma tehnikaid – ma vaidlustan oma mõtte, et minuga juhtub midagi hirmsat. Ma teadvustan endale, et see on lihtsalt ärevus ja läheb varsti üle. Ma püüan keskenduda loengule. Ma teen diafragma hingamist. Ca 10 min pärast hakkab parem ja ma võin endale kinnitada- kõik läks hästi, ma olen tubli. Kui järgmine kord hoog tuleb, siis on mul juba suurem enesekindlus, et kõik läheb hästi, minuga ei juhtu midagi. Põhiline on mitte ära joosta, vaid hooga toime tulla. Nii suureneb eneseusk ja väheneb pikapeale ärevus. Olen korduvalt tundnud paanikahooge ja pole kunagi kukkunud ega minestanud. Selleks ongi vaja psühholoogi, et ta aitab sinu ärevad olukorrad läbi rääkida ja õpetab tehnikad. Aga neid peab koguaeg kasutama ja harjutama, siis saadab edu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellises olukorras reaalset ohtu minu elule ei ole.

Selge. Järelikult sa ei ole kunagi ärevushoo tõttu EMOsse sattunud ja sind ei ole leitud trepikojast näoli trepiasmetel, paar hammast poolikuks kukutud. Ainult seepärast, et hirm postkasti juurd eminna oli nii suur, aga üliväga oli vaja. Ja arvadki, et keegi ei satu neisse olukordadesse seoses sotsiaalfoobiaga – et kellelgi ei ole ärevushooga TEGELIKKU ohtu elule. Ja et keegi ei saa näiteks hoo ajal kõrgenenud vererõhu ja/või puls näitajate tõttu insulti.
Oleksid sa kord isegi Rimis minestanud, loengus või tööl ärevushoo tõttu püksi teinud, ei räägiks sa nii enesekindlalt, et istu, rahune, midagi ei juhtu. Juhtub. Kui sinuga pole juhtunud,ei tähenda, et teistega ei või juhtuda.
Kui sina pole kunagi ärevushoo tõttu minestanud ega kukkunud ega avalikus kohas oksendanud ega püksi teinud – palju õnne. Sul on selle vastiku nähtuse kerge vorm.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sina pole kunagi ärevushoo tõttu minestanud ega kukkunud ega avalikus kohas oksendanud ega püksi teinud – palju õnne. Sul on selle vastiku nähtuse kerge vorm.

Tead, tegelikult on nii, et temal on tavaline vorm. Ja sinul on eriti raske vorm, kui sul pidevalt sellised probleemid ärevusega kaasnevad. Sügavalt tunnen kaasa, kuid õigus on siiski temal – 99% ärevikest ei ole selliseid probleeme ning 99% ärevikega tõesti ei juhtugi midagi muud kui lähevad näost punaseks või higiseks. Ja see pole tõesti eluohtlik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siinse jutu järgi on mul siis sotsiaalärevuse kerge vorm. Higistan (eriti näost), lähen näost punaseks, kokutan, ei suuda inimestele silma vaadata, keha on krampis, mõtlemine kiilub kinni, väljas käin ainult vajaduse pärast. Püksi õnneks ärevusest lasknud ei ole ja minestanud ka mitte. Paanikahoogu olen kogenud ainult ühe korra lapsena.

Tekkepõhjusi võib ikka lapsepõlvest otsida. Välimuse tõttu mind narriti juba lasteaias, vanemad ei osanud vist tuge pakkuda, sain lohutust söögist mis omakorda välimusele hästi ei mõjunud, narrimine intensiivistus, tuge kuskilt mujalt kui toidust ei saanud jne.

Õppisin silmsidet vältima, sulgusin endasse, sukeldusin fantaasiamaailma, lapsepõlves ja teismelisena üksinda kuskil käia ei julgenud. Täiskasvanuna saan üksinda hakkama, kuid võin päevade viisi kodus olla ja mitte kellegagi suhelda. Sõpru mul polegi, mingil hetkel kõik vist väsisid ja kadusid ära oma elu elama. Tühistasin pidevalt kohtumisi, sest kodust välja minemine ja suhtlemine tundus kohutava piinana selle asemel, et kodus rahulikult omaette olla. Inimesi enda koju mulle ei meeldi samuti kutsuda. Mõtlesin asja muidugi hullemaks kui see oleks olnud, sain mõistusega võttes sellest aru, kuid ei suutnud end ikkagi sundima välja minema. Mugavustsoon on ju tore.

Aitab eneseanalüüs. Analüüsin miks midagi tunnen, mis ja millised olukorrad seda põhjustavad, mida saaksin paremini teha. Kui ikka vajadust ei ole, siis väljas ei käi või teen seda ainult pimedas. Toidu saab vähemalt Tallinnas koju tellida. Kulleriga suhtlemine ei meeldi, kuid poes meeldib mulle veel vähem käia. Tööd saan õnneks kodus teha. Kui on hädavajalik kiiresti poodi minna, siis selvekassad on tõeline õnnistus, saan ise oma asjad suurema vaevata aetud. Riideid eelistan internetist tellida.

Helistades kirjutan paberile või arvutis punktidena ette, mida on vaja öelda, muidu läheb meelest ja hakkan kokutama. Helistamine on ju meeldivam kui ise kohale minemine, see aitab. Kui vähegi võimalik, siis saadan alati meili.

Asja pärast midagi teha on kergem. Kui on näiteks vaja minna kuskile mingit asja ajama, siis panen mõttes enne plaani paika: on vaja teha A, B, C; selleks pean tegema D, E, F; kohale jõuan G, H, I tänava kaudu; teen J, K, L liigutusi; räägin M, N, O asju jne. Loon endale rutiini nii palju kui see on võimalik, mängin erinevad stsenaariumid enne mõttes läbi.

Kui olen kohaga tuttav, siis on kergem hakkama saada. Uute kohtadega on alguses muidugi raske, võin imelikult käituda. Parematel hetkedel suudan end rahustada kui hakkan end nagu väljastpoolt vaatama, näen end distantsilt mingit rolli robotlikult mängimas. Ootamatud olukorrad, kui keegi kõnetab või on midagi muutunud, just need panevad kinni kiiluma. Harjumuspärastes kohtades käies tunnen end turvaliselt, siis ärevus nii väga ei sega.

Inimestega ametlikult, asja pärast suhtlemine on kergem kui isiklikku laadi suhtlus. Siis on võimalik ka ette mõelda, mida on vaja öelda, et asi saaks aetud. Muudel juhtudel ei ole võimalik midagi ette mõelda ja neid olukordi ikkagi enamasti väldin.

Mõtlen ka nii, et kuidas ma oma elu elan on ikkagi minu valik ning tagajärgedega pean ka ise leppima. See aitab mõnikord teha asju, mida teha ei tahaks kuid vajadus ning tegematajätmise negatiivsed tagajärjed on hullemad ja rohkem ärevust tekitavad kui selle asja ära tegemine.

Please wait...
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Ilu ja tervis Kuidas sotsiaalärevusega toime tulla.?