Mul oli esimest korda kokkupuude diagnoositud bipolaarse häirega inimesega, kel oli parasjagu hüpomaania (nii ta väitis ise). Kuulasin tunde tema suuri ideid kõigist ja kõigest, praktiliselt arvas ta seda, et oskaks kõiki probleeme lahendada: töökaaslaste, ülemuse, Eesti, hariduse, raha, maailma. Tema arvamuse järgi oli kõik, mis ta rääkis, väga loogiline. Üritasin ääri-veeri küsida küsimusi ja viia juttu selleni, et need näitaks talle kätte tema loogikavead, aga ta ei saanud aru. Katkestas ja segas pidevalt minu juttu ning jätkas oma rida. Ta rääkis ka selliseid murettekitavaid asju, nt et tema pere segab tal edukaks saamast (tahavad haiglasse saata jne) ja ta tahab nende juurest minema saada.
Lõpus oli ka see probleem, et ta ei tahtnud enam koju minna. Lunis minu juurde ööseks ja ma pidin umbes 100 korda nagu lapsele selgitama, miks ta ei saa minu juurde jääda. Et kodused muretsevad ja tal ei ole rohte kaasas.
Kuna selliseid episoode tuleb nagunii veel ette, siis tahaks teada paari asja.
1) Kas on mõtet tema suuri ideid hakata “ümber lükkama” või mida ma tegema peaks nendel hetkedel? Üldse mitte kuulama/suhtlusest jätkama? Tundus, et ükski selgitus ega loogikaveani juhtimine ei jõua kohale. Tal on mingi oma nägemus/arvamus ja seda ei muuda miski.
2) Kas ja kuidas ennast paremini kehtestada, et mitte jääda tundideks passiivseks kuulajaks, kellele laotakse ette kõikide töökaaslaste elud ja probleemid ning maailmamured? Kuidas sekkuda, kui ta kordab ringiratast pidevalt ühte-sama juttu ja küsib samu küsimusi? Ühtlasi ka see kojuminek oli selline, et võttis ikka aega, enne kui ta end õueski lõpule minekule asutas. Jutt lihtsalt ei lõppe, kui tema minna ei taha.
Ühesõnaga jah, ma ei oska sellise inimesega käituda, pole kunagi niisugust kogemust veel enne olnud.
