Laps on lasteaias käinud nüüd kuu aega. Iga päev saan kasvatajalt tagasisidet. Esialgu oli lihtsalt, et harjub väga kenasti ei ole kordagi nutnud jne. Siis hakkas tulema: räägib söögilauas, püsimatu, ei kuula sõna, ei pane riidesse end, ei taha magama jääda, viskab mänguasju jne. Kogu aeg ainult midagi negatiivset. Mul on täielik stress sellest juba. Nii tahaks teada kas laps mängib teistega, on tal juba sõpru, mida head on juhtunud. Kui midagi paha ei ole rääkida, siis ei öeldagi midagi, siis lihtsalt et nagu ikka. Ie vt-n seinalt et laps on nii ilusa pildi joonistanud, nimi oli peal, sellest kuidas üldse laps sellise asja joonistas jne tahaks midagi kuulda. Aga kui saad selle sahmaks kaela ei jõuagi midagi küsida. Mul on tunne nagu ma ei tea kellel, lähen sinna ja siis saan noomida. Täna köögitädi või see abi ka seisis käed puusas, et räägi sellest ka kuidas ta täna riietamisel silda viskas. Siis kasvataja tõmbas tagasi, et ah see pole nii suur asi, et siiani pole riietamisega probleeme olnud.
Või võtan ise asja liiga isiklikult ja nii see peabki olema? Lihtsalt siiani olime lapsega ju kodused ja kui kuskil ringides käisime siis õpetajad rääkisid ainult positiivset.
Nii paha tunne on hinges endal. Olen veel kodune ja käin kõige varem lapsel järgi ja siis ei kuule mida teistega räägitakse, täna ühele emale nagu kuulsin et öeldi, et täna mingeid probleeme ei olnud. Nagu see olekski ainuke asi millest vanematega rääkida:(
Teema: kuidas suhtute kasvatajalt saadud tagasisidesse?
Kriitiliselt suhtun, väga kriitiliselt.
Oma lapse õpetajad on ka sellised, et rääkima tullakse siis, kui mingi jama on. Ise olen harjunud, et lapsevanemaga räägitakse absoluutselt iga päev ja mitte ainult negatiivset. Raudselt juhtub igal lapsel päeva jooksul mõni huvitav seik, mida jagada. Olgu see siis õppetegevuste või kaaslastega suhtlemise või õueaja kohta. Ma tean, olen ise ka lasteaiaõpetaja. See, kui räägitakse ainult negatiivseid vahejuhtumeid või kehitatakse õlgu , et \”kõik oli nagu ikka\”, on minu jaoks vastuvõetamatu. Lasteaiaõpetaja töö ei seisne ainult lastega tegelemises, lastevanematega tuleb täpselt samamoodi tegeleda.
Võibolla kasvatajale ehk tundub, et sa ei suhtu tõsiselt tema muresse? Ütle teinekord, et aitäh info eest, palun andke nõu kuidas saaksin asja parandada?
Mul oli alguses sarnane kogemus, et räägiti justkui vaid halba. Ise olin tohutu kanaema, olime niigi 4a lapsega kodused jne. Kõik, mis kasvataja halvasti ütles läks hinge ja plaanisin juba, et võtan lapse üldse lasteaiast ära.
Pigem räägi oma lapsega, iga õhtu räägi ja küsi. Laps hakkas mulle ise rääkima, et kasvataja on nii tore. Rääkis, mida nad kõike teevad ja tema juttudest ei tulnud üldse välja, et keegi temaga kuri oleks vms.
Kui kasvataja ei oska täiskasvanutega suhelda või ei soovi, siis lastega võib ta seevastu super olla. Teine samas võib osata vanemale imemagusat nägu teha, aga lastele ei meeldi.
täie tõsidusega. ega nad päris niisama ka ei räägi, nad tahavad, et vanemad ka koostööd teeks ja kodus oma lapsega räägiks. ega päris nii ka ei saa, et õpetajad vaadaku ise, kuidas päeval lapsega hakkama saavad, pole minu asi ja kuulda tahan ainult mida mu laps head tegi.
mul oli lapsega sel aastal probleemid (käib küll 2. aastat, aga taaskohanemine on raske olnud, ka peale haigusi). rääkisime siis kodus sobivates situatsioonides lapsega, kuidas käituda.
muidugi pidev negatiivne tagasiside tekitab masendust. meil oli ühe päeva lõpus küll nii, et räägiti, mis kõik jamad lapsega sel päeval olid, kurb oli seda kuulata ja ilmselt paistis see ka minu näost, sest õpetaja järsku muutis tooni ja rääkis ühe positiivse seiga ja lohutas, et küll ta tasapisi kohaneb kui rohkem kohal käia saab.
Nüüd ongi viimane aeg sul laps käituma õpetada, mis muud. Püsimatu ja ei kuula sõna ja räägib söögilauas, viskab mänguasju-kasvataja otsib sinu poolset tuge ja abi, sest tema peab sinu lapsega päevast päeva koos olema ja teda talitsema. Temal tundub, et on mure ja mõistlik oleks koostööd teha. Õpeta lapsele lasteaias käitumise reegleid, enne kui koolist hakkab tulema tagasiside, et laps ei ole tasa, jookseb tunni ajal ringi ja loobib raamatuid…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui kasvataja ei oska täiskasvanutega suhelda või ei soovi, siis lastega võib ta seevastu super olla. Teine samas võib osata vanemale imemagusat nägu teha, aga lastele ei meeldi.
[/tsitaat]
Täitsa õige. Ise olen ka seda kogenud, et kasvataja, kes vanematega tõre, meeldis lastele väga ja oli ninnu-nännu hea tädi.
Usalduse küsimus ma ütleksin. Minu lasteaia kasvatajad on õnneks tõseti väga objektiivsed, näen kuidas hoitakse ka kõige suuremaid kraaklejaid. Probleemide lahendamine ei käi kunagi kurja vaid ikka heaga. Seega, mina usaldan oma rühma kasvatajaid, sest nad on selleks põhjust andnud ja usun ka nende tagasisidet! Aga Sinu kasvatajate puhul kahjuks jääb mulje, et inimestel on lihtsalt kalduvus näha vaid negatiivset:(
Minu lapse kasvatajad räägivad minuga ikka väga palju. Kuidas magama jäi, kellega mängis, mis söögiks oli ja palju ta sõi jne jne.
No minule küll meeldib kui kasvataja räägib mulle millega minu laps aias hakkama on saanud olgu see siis hea või halb. Ma olen seda ise korduvalt palunud. Ka suurema õpetajalt koolis olen seda palunud. Kuidas ma muidu saan oma last õieti kasvatada ja suunata, kui ma ei te mis ta põhilise osa oma päevast teeb.
Ma olin kodune, kui esimene hakkas aias käima. Kuna tal on teatud krooniline haigus ja olud olid sellised, et vahepeal pidin päeval tema juures käima siis nägin mida lapsed kasvatajatele korraldavad. Ma ütleks, et kasvatadajad peavad ikka ühed väga kannatlikud inimesed olema. Mida kõike ma seal ei näinud ja ei kuulnud. See oli siis kui poja käis juba 2 viimases rühmas.
Aga ka nüüd oma kahe nooremaga meeldib mulle, kui kasvataja räägib kui midagi nihu on läinud.
Absoluutselt igal õhtul lastele aeda järele minnes küsin kasvatajalt, et \”kuidas täna läks\”. Kuidas söödi, kuidas magati, kas oli vahejuhtumeid. Kasvajata räägib väga hea meelega, vajadusel küsin juurde ja täpsustan. Kui on olnud mingeid pahandusi, siis räägime nendest lastega kodus. Aga nagu siin ka lasteaia kasvataja ütles, et millegipärast väga palju auru pööratakse sellele, kui laps on nn korraldaja. Minu üks laps on vist ka selline, väga aktiivne, suhtleja. Kasvataja kutsub teda \”kasvatajaabiks\”. Et kui tema on kohal, siis on ta kasvatajal pidevalt kannul \”abistamas\” ja \”korraldamas\” mistahes küsimustes. Hindan väga igasugust kasvatajalt saadud infot, olgu see positiivne või negatiivne.
Lisaks…
Alati arutan oma lastega läbi lasteaiapäeva. Kuidas söök maitses, kas sõid. Kas magasid. Mida mängisid, kuidas õues käisid. Kas keegi kiusas (neil on kahjuks rühmas üks poiss, kes kipub kiusama), mida siis kasvataja tegi kui see juhtus. Kas kasvataja pahandas nendega, mille pärast. Kas kasvataja pahandas kellegi teisega, mille pärast. Lisaks uurime alati põhjalikult nende joonistusi ja valminud meisterdusi.
Meie laste õpetajad ei armasta ka miskit head öelda. Räägivad vaid siis kui midagi halba on öelda. No ja kuna seda on väga harva, siis ega ei suhtlegi eriti.
Alguses ikka küsisin ja uurisin, aga siis ei saanud miskit teada \”ma olin ainult õhtupoole, ma ei tea, mis hommikul toimus\”, jne jne.
Üritasin juttu teha ja ei julgeks ennast mittesotsiaalseks pidada, seega lasen olla nagu on. Lastega probleeme pole, ja no kui pole, siis pole…tore on.
Kaksikutega räägime kodus küll kogu päeva läbi ja tean, mis toimub. Tean kui keegi kellelegi liiga teeb, tean kraaklejatest poistest. Tean, aga ainult laste suu läbi ja õnneks kahe lapse peale kokku saan suht adekvaatse pildi. Tean ka seda, mida õpetajad on öelnud, arvanud või teinud.
Minu kasvataja jutu järgi on mu laps puhta geenius:P Ma suhtun ka sellesse veidi kriitiliselt, sest mingit Einsteini või Mozartit ma temas ei märka. Eks tegemist on ka kultuuridevahelise erinevusega. Meil (elan USA-s) on kombeks ikka positiivsust näha ja lapsele tema individuaalsust kinnitada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie laste õpetajad ei armasta ka miskit head öelda. Räägivad vaid siis kui midagi halba on öelda. No ja kuna seda on väga harva, siis ega ei suhtlegi eriti.
Alguses ikka küsisin ja uurisin, aga siis ei saanud miskit teada \”ma olin ainult õhtupoole, ma ei tea, mis hommikul toimus\”, jne jne.
Üritasin juttu teha ja ei julgeks ennast mittesotsiaalseks pidada, seega lasen olla nagu on. Lastega probleeme pole, ja no kui pole, siis pole…tore on.
Kaksikutega räägime kodus küll kogu päeva läbi ja tean, mis toimub. Tean kui keegi kellelegi liiga teeb, tean kraaklejatest poistest. Tean, aga ainult laste suu läbi ja õnneks kahe lapse peale kokku saan suht adekvaatse pildi. Tean ka seda, mida õpetajad on öelnud, arvanud või teinud.[/tsitaat]
See kirjutise esimene ots tuli nii üks ühele ette, et kohe pean küsima: ega sul lapsed käi ühes maalasteaias ja nad on puhtjuhuslikult kaks M-tähega tüdrukut?
Viimati oleme samast kohast…
Ei, me ei käi ühes maalasteaias ja lapsed pole samast soost:)
Ilmselt on selliseid õpetajaid päris palju lihtsalt:)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
