Kuidas sundida end/ leida motivatsiooni, et elada koos mehega, kellega tunnen end õnnetuna/ närtsinud lillena/ väärtusetu naisena?
Mul on nö. väljapool koduseid tegevusi niipalju muutusi hetkel elus (lähema poole aasta jooksul) toimumas, et ma ei elaks üle veel ka lahutust(lapsed, kolimine, vara jagamine, igasugu muud asjaajamised jne, mis sellega kaasneb+ hingevalu). Näiteks siis töökoha vahetamine, ülikooli lõpetamine ja veel mõned tõsised, mitte vähem tähtsad asjad. Samas selline noateral suhe on nii destruktiivseks muutunud, et tunnen iga päev nii tugevaid tundeid juba, et enam ei jaksa. Me ei mahu nö. emotsionaalselt ega vaimses mõttes enam isegi ühte tuppa. Kohe vastik hakkab, selline hirm/ärevus/paanikatunne, nagu närvihaige. Püüan seda maha suruda ja mitte lastele näidata aga ega nad lollid ei ole. Ja selline pinges elu häirib tohutult elukvaliteeti. Nüüd olengi hakanud mõtlema, et äkki kardan ilmaaegu seda lahku kolimist. Et ehk oleks siis hoopis vaimselt kergem olla ja saaks oma töö ja ülikooli asjadest puhata oma rahulikus kodus? Iseenesest mul on isegi koht olemas, kuhu minna, kuigi sellega kaasneksid esialgu logistilised probleemid.
Mõtisklegem…
Teema: Kuidas sundida end elama elu, mis ei meeldi?
Ühekordne logisitka või hingerahu …. Hmmmmm. Tõesti raske otsus.
Täpselt samamoodi sunnid end, nagu sundisid end kooselama temaga. Ega inimene on ju sama. Täpselt sama. Sina oled sama. Nii et otsi üles see, mis võimaldas alguses elu alustada. Ja keskendu sellele. Kui sa sundisid tookord end sellist elu alustama, küll leiad ka jõudu nüüd jätkata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas sundida end/ leida motivatsiooni, et elada koos mehega, kellega tunnen end õnnetuna/ närtsinud lillena/ väärtusetu naisena?
Mul on nö. väljapool koduseid tegevusi niipalju muutusi hetkel elus (lähema poole aasta jooksul) toimumas, et ma ei elaks üle veel ka lahutust(lapsed, kolimine, vara jagamine, igasugu muud asjaajamised jne, mis sellega kaasneb+ hingevalu). Näiteks siis töökoha vahetamine, ülikooli lõpetamine ja veel mõned tõsised, mitte vähem tähtsad asjad. Samas selline noateral suhe on nii destruktiivseks muutunud, et tunnen iga päev nii tugevaid tundeid juba, et enam ei jaksa. Me ei mahu nö. emotsionaalselt ega vaimses mõttes enam isegi ühte tuppa. Kohe vastik hakkab, selline hirm/ärevus/paanikatunne, nagu närvihaige. Püüan seda maha suruda ja mitte lastele näidata aga ega nad lollid ei ole. Ja selline pinges elu häirib tohutult elukvaliteeti. Nüüd olengi hakanud mõtlema, et äkki kardan ilmaaegu seda lahku kolimist. Et ehk oleks siis hoopis vaimselt kergem olla ja saaks oma töö ja ülikooli asjadest puhata oma rahulikus kodus? Iseenesest mul on isegi koht olemas, kuhu minna, kuigi sellega kaasneksid esialgu logistilised probleemid.
Mõtisklegem…[/tsitaat]
Miks Sina pead kolima?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Täpselt samamoodi sunnid end, nagu sundisid end kooselama temaga. Ega inimene on ju sama. Täpselt sama. Sina oled sama. Nii et otsi üles see, mis võimaldas alguses elu alustada. Ja keskendu sellele. Kui sa sundisid tookord end sellist elu alustama, küll leiad ka jõudu nüüd jätkata. [/tsitaat]
kõige rumalam eksitus, mida suhteprobleemide korral kasutatakse.
Inimene isegi ei ole sama, kes alguses – kurameerimisperioodil ju ikka näidatakse end vaid heast küljest, lisaks muutuvad inimesed niikuinii elu jooksul palju.
Teiseks ei ole sama nendevaheline suhe. Suhtemuster pole ämblikuvõrk, kui see on kord välja kujunenud, siis seda puruks rebida ja uuesti kuduma hakata pole nii lihtne. See muster määrab inimeste elu rohkem, kui arvate.
Kui suhtemuster on algusest peale vildakalt ja valedele alustele loodud, siis hiljem on seda raske muuta.
aga miks peab sundima tegema end midagi vastuvõetamatut? astu minema
Ma ei vahetaks enam iial hingerahu mehe vastu. Mitte iial.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei vahetaks enam iial hingerahu mehe vastu. Mitte iial.[/tsitaat]
Kahjuks see teadmine ja tarkus tuleb alles siis kui oled korra seda teed käinud. Teemaalgataja pole veel sellele teele astunudki. Kõige kriteeriumiks on õnn – tee nii et sa oleks võimalikult õnnelik, tehes võimalikult vähe inimesi õnnetuks. Lapsed ei ole argument nad kohanevad kiiresti. Teie lapsevanematena võite ju normaalselt edasi suhelda. Mehe-naise suhe on juba läbi, muidu sa minekut ei kaaluks.
Olen läbi teinud. Olid isegi enesetapumõtted peas (piinlik lausa). Tagantjärgi mõistan, et poleks seda teinud, vaid olin täis enesehaletsust (koolis eksamid ja finish, lahkuminek, vähioperatsioon, tööl intriigid jmt). Raske oli. Kui praktika kätte jõudis, s.t hakkasingi üksi lapsega elama, saabus hingerahu ja tundsin kergendust ning ma ei taha rikkumata inimesi närvi ajada, aga avastasin uuesti vaba inimese elu võlud. See on privileeg, mida ei julge naised endale lubada, kui neil raha pole. Aga asi pole nii hull sugugi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]2ra leia endale vabandusi vaid v6ta see lahkuminek ette. selge see, et 6nnelik sa praegu ei ole aga sellise elu juurde j22des sa ei saagi kunagi 6nnelikuks. sul on vaid yks elu, 2ra raiska seda! [/tsitaat]
Just, raske samm, aga tuleb ette võtta. Esimene aasta on palju kahtlemist ja kõhklusi, aga see läheb üle. Pärast tunned kergendust.
lapsed just ongi argument. ei tohi neile invaliidset peremudelit kujundada. mitte et üksikemaga peremudel ideaalne oleks, aga see vähemalt on aus.
Mina arvan, et sa oled heast elust lolliks läinud. Kui sul on võimalik täiskohaga töö ja ülikooli kõrvalt sõbrannadega väljas käia ja lugeda, siis peab enamus koormusest lastega tegelemisel ja kodutöödest küll kellegi teise õlgadel olema.
viimasele kirjutajale: see, kes kodutöid teeb, pole antud juhul teemaks. teemaks on kodune õhkkond. mina sama toimeka naisena tean, et on võimalik ennast niimoodi jagada, et koolis on käidud, ka täält selle kõrval, lapsed on hoitud, söök tehtud ja toad korras. ka mehega jõuaks suhelda. KUI mees selleks valmis oleks. siinseks teemaks ongi, et mees selleks valmis pole.
Mine trenni ja vaata, et treener oleks ahvatlev isane. Toimib, järgi proovitud 😉
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina oleksin oma suhtest sama jutu kirjutada võinud. Isegi samas ruumis olek tekitab nii paksu õhu, et lõika või noaga. Mees ei ole üldse koostööst ja millegi parandamisest huvitatud. Lapsed on, aga arvan samuti, et meie kodune õhkkond on nii halb juba, et lahus vanemad oleks väiksem trauma pikaajalises perspektiivis vaadatuna kui see paksu õhu sees elamine. Minul aga ei ole pinda kuhu kolida. Sinu mõtisklus tundub seega luksusprobleemina. [/tsitaat]
Sind see enam ei aita, aga noorematele lugejatele. Haridus – töö enne, seda teavad kõik niigi. Aga enne laste hankimist peaks kindlasti olema oma elamispind või mehega kaasomandis (s.t. et mõlemad panustavad selle ostmisse, mitte mehelt raha ja naiselt \”kodusoojus\”).
Iialgi ei kujtaks ette, et elan samal pinnal inimesega, keda ei salli.
olin ka samas olukorras. kui kohe lahku minna ei saa, siis hakka vaikselt lahku minekut ette valmistama. tee iga päev midagi natuke selle jaoks ära. pane raha kôrvale, uuri advokaatide kohta, môtle läbi, kelle peale loota saad, kui ôla najal nutta vaja, räägi emaga, räägi mehega. môtle, kes välja kolib, kes sisse jääb. kui sina kolid, siis kuhu, mis hinnaga, kus lapsed koolis käima hakkavad. mis asju sul vaja läheb, mida juurde ostma pead. sellised praktilised asjad. kui iga päev kasvôi natukese haaval saad sellega tegeleda, siis on ôhtul pärast parem enesetunne.
Mitte keegi pole sulle selle halvasti elu eelamise eest tänulik, tead seda v? Sina ise võid aga hakata ette heitma, et oled end ohverdanud ja miks lapsed ei tule nüüd (50 a pärast) appi kardinaid üles panema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
