Teema: Kuidas suunata isa lapsega tegelema

Enda valitud mees ju, ise pead teadma, mida teha.

Kui aus olla on selleks juba veidi hilja. Lapse-isa side kujuneb täpselt samamoodi nagu ema-lapse side – alates sünnist.

Va imetamine on isa kohus ja privileeg tegeleda lapsega täpselt samamoodi nafu emal.

Eks nüüd peate tuld kustutama ja samm-sammult minema. Kahjuks praegu ei pea ümber harjuma mitte ainult mees aga ka laps.

Kaasa mees kodustesse tegevustesse ja aja jooksul vähenda enda rolli. Näiteks magamaminek. Las ta alguses lihtsalt olla kõrval, iga õhtuga teeb aina tohkem kuni ühel õhtul oled sina see, kes kõrval seisab.

Selle olukorra ainuke lahendus on tasapisi isa ja last üksteisega harjutada. Meil on noorim laps selline emmekas (tissilaps ja kaisukas ja nii see on läinud, et emme küljes kinni), et mis iganes issi tahab hoolitseda, karjutakse vastuseks “EI, EMMET!!”. Issi ei sobi isegi peput pühkima, rääkimata magamajäämisest jne. No tegeleb siis suuremate lastega. Aga õnneks kui mina kodust ära lähen, siis on issi ikka vastuvõetav variant.
Ja tähtis on see, et ei lenda kohe peale nagu hea kanaema kunagi, las isa pusib ikka ise ka.

Mida vähem mees lapsega tegeleb, seda vähem ta oskab midagi lapsega peale hakata ja laps ei tahagi olla temaga, sest pole lihtsalt harjunud. Seega esiteks mängite kõik kolmekesi koos, siis hakkad vaikselt k66gis jne käima, mõni minut korraga, tasapisi ärakäimised pikenevad, isa saab lapsega tegelemiseks julgust ja osavust juurde, laps harjub temaga.

Praegu pole veel sugugi hilja issit lapsega lähendada, 2 aastat just hea aeg -lapsel juba jalad all ja midagi räägib ka:)
Nende pereliikmete, kes lapsega ise tegelda ei viitsi, tavaline argument on reeglina, et “oi, mina ju ei oska, sina oskad palju paremini!” Ehk siis põhimõttel: kiida lolli siis loll jookseb. Sageli “vajuvad” nad sujuvalt ära, niipea kui lapsega põhitegeleja ehk antud juhul emme silmapiiril on. Nii mõjub tihti hästi hoopiski fakti ette asetamine, et nii, minul on tarvis poes ära käia, tegele sina seni lapsega. Kui ise veel 2-aastasega kodune olin, siis söötsin õhtul kojutulnud abikaasal kõhu täis, lasin tal natukene diivanil kosuda ning ulatasin talle siis riietatud ja söödetud lapse, et ole lahke, vii ta nüüd mänguväljakule. Läksidki ja müttasid seal õhtuti vahel mitu tundi. Praeguste ilmadega olid pargi kelgumäel. Pärast nägid mõlemad väga rõõsad välja, laps oli saanud kõvasti rohkem möllata ja mürada kui emaga tavaliselt, issil silmad särasid, kuna temale oli kontorist väljasaamine ning kelgumäele värske õhu kätte pääsemine teretulnud vaheldus. Aga sina ei pea seal juures kiibitsema, vaid just nimelt jätadki isa lapsega kahekesi.

Vähemalt minu abikaasa oli lapsega olles küll väga vastutustundlik ja tubli issi ning laps väga hoitud ja rõõmus. Samas mitmed sõbrannad samas olukorras kurtsid, et issi kipub isegi lapsega kahekesi (st ainuvastutajana) jätma paariaastase unarusse, seisab eemal ja näpib nutikat ega vaata lapse poolegi. Siin Perekoolis üks kurtis, et issi vaatas ainult diivanil telekat, laps oli avanud välisukse, kõndinud pesuväel talvisesse õue ja jalutanud üksi pesus mööda tänavat, pärast sai kopsupõletiku ja issil polnud sest kõigest aimugi. Nii et kogemusi võib siingi olla mitmesuguseid.

Kägu kirjutas:

Olme ausad, palju neid isasid on, kes kodutöödesse ja väikelapse kasvatamisse emaga võrdselt panustavad?

Minu tutvusringkonnas peaagu kõik. Naabrilapsed on ühe erandiga võrdselt väljas nii emadega kui isadega. Nädalavahetused on muidugi rohkem isade päralt kui nädalasisesed päevad, aga ka nädala sees õhtuti näeb isasid õues väga tihti. Sõpraderingis üritustel täpselt samamoodi tegelevad nii emad kui isad.

Kägu kirjutas:

See, et naiste-meeste roll laste kasvatuses on võrdne on ikka suhteliselt uus teooria. Meie vanemate ajal usuti veel sellesse, et väikelastega tegelemine on puhtalt naiste rida.

Jälle ei ole nõus. Konkreetselt oma vanemate näitel võin küll öelda, et isa pole mitte kunagi arvanud, et lapsed oleks naise rida. Nii minu emal kui isal olid omad kodused toimetused ja mõlemad tegelesid ka meiega väga palju. Tegelikult isa vist isegi rohkem.

Teemaalgatajale on palju head nõu juba antud, usun, et kui seda kuulda võtad, paraneb ja sinu mehe ja lapse suhe märgatavalt. 🙂

Oleme ausad, palju neid isasid on, kes kodutöödesse ja väikelapse kasvatamisse emaga võrdselt panustavad?

Tänapäeval, eriti noorte, edukate ja haritud inimeste seas, sellist küsimust enam ei teki. Pigem on suures vähemuses perekonnad kus ikka veel elatakse stereotüüpide järgi. Minu tutvusringkonnas (vanuses 24-30a) ei ole ühtegi taolist perekonda. Õnneks.

teemaalgataja jutust näen, et laps on alles 2-aastane, ja see on tõepoolest enam-vähem murdepunkt, kus laps hakkab ise rohkem vaatama isa poole. ma kahtlustan, et isa tunnebki end lapse sünnist saati natuke abituna ja kõrvalejäetuna, tunnevad ju emad sageli vaistlikult vastsündinu vajadusi, ja imetades saavad peamist neist loomulikul viisil rahuldada. meestel juba seda võimalust niikuinii pole. enamasti ei saa töölt koju jääda mõlemad vanemad, nii et olukord ongi esialgu ebavõrdne. ja probleem süveneb, ema teeb toiminguid sagedamini ja tunneb end kindlamalt, ja mees võib tunda, et niikuinii on mähkmevahetusel või riietamisel kohmetu, või tõlgendab lapse nuttu ebaõnnestumisena.
lapse endagi jaoks turvaisikute ring kasvab ükshaaval. keegi on öelnud, et esimene aasta 1 turvaisi, teine aasta 2, jne. mu enda laste pealt tundub, et täitsa peab vist paika. nüüd tegelikult hakkabki see periood, kus isa ja laps teineteist avastavad. seda enam, et meestel võib olla enne seda, kui laps räägib või vabalt liigub, üldse raske ühiseid tegevusi välja mõelda. kui juba saab enam-vähem suhelda, on lihtsam. põhiline, et mees end usaldab, ja teeb nii, nagu tuleb. midagi ikka välja mõtlete, kas õhtuse unejutu lugemine, legotamine, või pühapäevane pannkoogiküpsetus. mõnikord piisab lihtsalt piisava põhjuse väljatoomisest, nt et ema ei saa, sest peab nõud ära pesema, või duši all käima. kui õhtuse rutiini alguses ta osaleb, venitage see lihtsalt pikemaks, näiteks raamatulugemisega, ja seda ainult isaga, et neil oleks midagi meeldivat ja täitsa oma.
kui isa peab lapsega üksi olema või magama panema, pole ju midagi hullu, kui laps ka nutab, peaasi, et isa ise sellest ei heitu. laps pole harjunud, aga varsti läheb lasteaeda, mõnikord hoiab vanaema, eks see nii tulebki.
mees peab nägema, et lapse nuttu ei pea kartma, üks kord nutab, teine kord nutab, kolmas kord lepib. see ei tähenda, et teeb halvasti. ja ega laps ei olegi maja kunn, et valib, kes teda riietab, kes pissitab, kes toidab. varsti näevad mõlemad, et ka isa saab hakkama.
ja veel, mis võib aidata, see on teine laps, siis isa lihtsalt peab vanemale lapsele appi tulema, kui ise vastsündinuga oled. parim muidugi oleks natukene juba harjumus ja enesekindlus sisse seada varem.

Eks sela on mitu olulist momenti:

üks on näitek sneedsamad unerutiinid, või üleüldse igapäevatoimetused. Las mees rohkem teeb neid. Et mees ei ole ainult musi-kalli-mängu jaoks, vaid ka argirutiinide jaoks. Las mees teeb unerutiinid algusest lõpuni, mite ainult alguses. No kui laps väga nõuab, et unejuttu loeb ema, siis las olla, aga just pesu, riietumine jmt. Samuti kui laps vajab söögilauas abi, kasvõi joogi juurdevalamist, põlle ettepanemist, las mees teeb neid asju, kui ta kodus. Kui laps on potil ja vajab pepu pühkimist, saada mees jne

Kõige lihtsam ongi alguses, et ei sunni last mehega kuidagi mängima, vaid suunad meest lapsega argitoiemtusi tegema, et laps harjub, et isa ka teeb neid asju (minu jaoks on õudne, kui üks tuttav kiitles, et tema mees oli kuni lapse 1,5aatsasek ssaamiseni ainult ühe korra mähkmeid vahetanud, et ta suutis niimoodi meest säästa. Jube, milleks selline asi?)

Samal ajal hakake koos kolmekesi asju ette võtma. Ei pea olema nii, et laps mängib emaga või isaga. Pere mängib koos, nädalavahetusel käiakse koos õues jne. Ja kui juba asajd veidi sujuvad, ka mees on kohanendu, et ta rohkem toimetab laspega, siis aegajalt juba ütled laspele, et sul ei ole hetkel aega, teed süüa vmt, mine mängi issiga. Seda muidugi võid juba ka praegu öelda, harjutad selle lause ja selle mõttega last.

Kägu kirjutas:

Oleme ausad, palju neid isasid on, kes kodutöödesse ja väikelapse kasvatamisse emaga võrdselt panustavad?

Tänapäeval, eriti noorte, edukate ja haritud inimeste seas, sellist küsimust enam ei teki. Pigem on suures vähemuses perekonnad kus ikka veel elatakse stereotüüpide järgi. Minu tutvusringkonnas (vanuses 24-30a) ei ole ühtegi taolist perekonda. Õnneks.

Ära aja jama. Just noored, edukad ja haritud on reeglina ka ambitsioonikad ja laia silmaringiga inimesed (loe: omavad mitmeid huvisid ja hobisid väljaspoolt tööd). Vanus 24-30 on tavaline ka oma äri alustamiseks, millega kaasnevad ületöötunnid, tihtipeale ka reisimised. Peale tööd tegeldakse muuhulgas enesetäiendamisega: loetakse erialakirjandust, õpitakse keeli, käiakse täiendkoolitustel.
Muidugi panustavad ka isad perekonda ja veedavad lastega aega, aga et nad teeks seda võrdselt kodus oleva emaga – see on ikka palju oodatud.

Kägu kirjutas:

See ei ole ju jama, tänapäeva noored isad enamasti ei arva, et lapsed ja tited on ainult naise rida, naised on kuidagi bioloogiliselt enam sobivad mähkmeid vahetama jne jne. Muidugi on noor inimene aktiivne, aga panustatakse hoopis rohkem kui mõnedki praegused vanaisad, kes olid t66l ja vabal ajal vaatasid telekat või olid ajalehe taga. Kuigi nt minu isa mässas lastega(meiega) palju ja oli nt ise aasta ja 3 vanuste lastega kodus, sest ema käis ülikoolis, ta sai lastega isegi paremini hakkama.
Ja pealegi kõike sinu mainitut igatsevad ja teevad ka tänapäeva noored emad. Ja tunnen mitut isa, kes t6epoolest on täpselt sama palju lapsega, isegi t66l käivad 50% ja 50% ja on võrdselt lapsega kodus alates lapse 3. elukuust (välismaal, kus pole emapalka ja pikka kodusolemist, kuid eestlased).

jubedad ajast maha jäänud eestlased jah, kes tahavad lapsele rinnapiima anda. nii hea ikka elu välismaal, kus pole mitte mingit toetussüsteemi emale, kes isegi üleüldise tendentsi kiuste tahaks seda teha, aga on sunnitud kolmekuuse beebi terveks päevaks lastesõime kiiktooli jätma, et tööle minna.
see läheb väga teemast kõrvale ka juba ka, teemaalgataja küsis nõu, mitte lugejate isiklikke tõekspidamisi meeste ja naiste võrdsuse teemal.

Kägu kirjutas:

Lapsega ei pea tegelema. Laps peab õppima ise asjadega tegelema. Sest muidu on tulemus, nsgu sul-ei saa pildilt kaduda, muidu täielik hüsteeria.
Ehk sina pead harjutama kanaemmenduse vähendamist.

Ma ei ole sinuga päris nõus, et lapsega ei pea tegelema, peab ikka küll ja mida rohkem sa lapsega tegeled seda suurem turvalisus on lapsel, ta teab et võibki igal hetkel oma vanema poole pöörduda ja temalt abi loota ja see on väga tähtis ka edaspidises elus. Kas laps on klammerduv või mitte, oleneb lapsest endast, kõik oleme me ju erinevad.
Minu ämm õpetas oma poja e minu abikaasa üksi mängima, lapsega ei tegelenud, kiidabki kui tubli ja hea laps tal oli, lasteaias ka ei käinud, muudkui mängis ja joonistas üksi, kedagi ei tülitanud ega seganud, täielik vastand muide meie lastele, täna kiidab muidugi ema oma poega edasi ja kaitseb teda ta oma laste eest ja ka minu eest. Ema ja poeg kahjuks peaaegu üldse ei suhtle, neil pole mingitki sidet. Kahju on vaadata, aga mul pole teha midagi, kiidulaul käib ühepoolselt. Koolis oli poeg koolikiusamise ohver, selle kohta ütleb samuti ämm, et kool oli süüdi, kooli tegemata töö, minul polnud midagi teha. Hästi kurb.

Kui isa lapse peale karjub, on sel isal mingi vaimne hälve. Sry aga väikeste peale häält ei tõsteta. Lisaks kui ta lasi lapsel nutta kuni uinumiseni, on su mehel ikka mingi kiiks. Isegi lasteaias kutsutakse vanem järgi kui last rahustada ei suudeta, mitte ei oodata kuni end pildituks nutab. Su mees tõepoolest ei ürita lapsega kontakti saada, on lausa kalk. Ma ei jääks sellise mehe kõrvale kui aus olla.