Suurem laps lasteaiast kodus, nüüd väiksem jäi ka haigeks. Mul küll tunne, et hakkan hulluks minema. Mõlemad kaklevad, väiksem jääb suuremale ette, suurem on pahur ja õue ei saa. Kuidas ise normaalseks jääda ja mis tegevusi neile pakkuda? Ei tule ühtegi mõtet. Mõtlen mingeid huvitavaid mänge. Lohutage mind, et ma ei ole ainuke, kes nii tüdinenud.
???
põetan lapsi ja muule ei mõtle. kes on tervem ja tahab midagi teha, sellega meisterdan, kutsun söögitegemisele appi jne jne.
olen täiskasvanud inimene ja tulen oma tunnetega toime.
Kaksikud on enamasti kas koos või vahetult üksteise järel haiged. Viimane variant on oluliselt halvem, sest kui nad on koos haiged, siis on mõlemad lihtsalt audis. Kui aga üks on terve, siis kipub ta haiget kiusama ja segama, lisaks ei saa ju terve lapsega õue, kui teine laps on haige ja mina nendega üksi.
Haigused on tüütud jah, aga eks lähevad mööda.
Oeh, sügisel väsitasid need haigused mind totaalselt ära – nii moraalselt kui füüsiliselt. Kuna aga siiani pole haigustel peaaegu vahet olnud, siis olen nüüd juba nii harjunud, et võtan seda igapäevase elu osana. Kui parasjagu veidi tervemad- käime õues, kui haigemad teeme koos toas käsitööd. Kipuvad jah rohkem jonnima ja virisema kui rohkem haiged on, kui närv ei pea vastu, võtan kuhja pesu pesumasinast ja lähen õue kuivama riputama, närv kohe puhkab, või viin prügi välja, või lähen hetkeks niisama hetkeks, hingan paar sõõmu värsket vingumisevaba õhku ja siis jaksan taas.
Minul on küll päris suure vanusevahega- vanem 4a8k, pisem 8k, et seetõttu üsna lihtne. Päeval toimetab pisem omaette põrandal, suurem vaatab multikaid, ehitab klotsidest, joonistab, voolib, vaatab raamatuid, kleebib kleepse, roomab koos pisemaga põrandal ringi (seda fännab pisike veel eriti) jmt.
Ööd on hullemad, täna öösel röökisid mõlemad korraga, sest pisemal tulevad hambad ja nu suht põrguvalu on ja suurem käis just mandliopil ja kui öösel valuvaigisti toime kaob, siis on jube.
Nii et kodus olen mõlemaga, pisemaga õue ei saa, kuna suurem ei tohi õue minna ja nii siis üritangi toas neid lõbustada ja nende valudega toime tulla.
Lapsed väikse vanusevahega.Üks 4a ja teine 2,5a.Kui haiged siis polegi tähele pannud,et ei saaks hakkama.Ainult see ,et kodus istumine muutub tüütuks.Tahaks kasvõi poodigi minna.Tegevusteks ikka üritan leida rahulikumad mängud nt. puzled meeldivad väga mu lastele ja neid on meil suur virn.Siis teen plasteliiniga igasugu huvitavat.Tänapäeval ju palju vormidega varjante.Värviraamatuid meeldib ka värvida ja hiljuti avastasin vesivärvid mis väga meeldivad.Tegevust leidub terveks päevaks.
Ma ei saa küll aru, mis seal erilist vahet on, kas haiged või mitte. Mul laste vahe poolteist aastat. Väga pikalt olid kodused lapsed, sest kohta neil polnud lasteaias. Iga päev käis trall ja taga ajamine. Nüüd nad esimest aastat lasteaias ja ka kogu aeg haiged. Ongi parem, kui on korraga haiged. Muidu nii, et tervet vii lasteaeda ja haige käib kaasas (mõtlen siis nohu-köhaga, mitte palavikus). Kui tervet lasteaeda ei viiks, siis ei saakski nad üldse lasteaias käia. Õnneks suurem laps on mõnikord nõus hommikul üksi koju jääma, et ma noorema saan lasteaeda viia. Kui nad kodus palavikus on, on üldiselt vaikus ja rahu. Muidu aga käib meil tohutu sõda (kisa ja lärm), aga sellega olen harjunud. Ainult üks kaebamine, et üks lõi ühte ja teine teist. Nad kas kaklevad või mängivad ilusti koos.
Mina nendega koos ei mängi. Tegelen pigem vanema poisi õpetamisega (tähed, numbrid, natuke lugemist). Joonistame ja kõigest sellest võtab ka noorem laps osa. Noorem tunneb rohkem isegi tähti kui vanem.
Mul õnneks pole ka vahet kas haiged või terved. Kui just palavikku ei ole või päris suitsumehe moodi ei köhi, siis käime haigena ka väljas veidi. Hea on ka see, et enamjaolt saavad nad hästi läbi ja on teineteisele seltsiks.
Kuidagi masendav olemine oli siis, kui nad järjest nüüd aastavahetuse aeg tuulerõugetes olid. 3 nädalat ei saanud kuhugi külla minna, kuigi mehel oli just siis puhkus ja oleks olnud tore pühade aeg ka sõpru ja nende peresid näha.
Ma otseselt neile mingit tegevust väga leiutama ei pea, saavad ise hakkama. Automänge mina mängida ei viitsi, selle ma olen suuremale selgeks teinud, et emmet lihtsalt ei huvita automängud:D Aga vahel voolime koos põrandal. Põrandal just seepärast, et väiksem lauataga ei püsi, aga üksi muud teha ka mujal ei taha, aga põrandal lepib paremini. Ehitame klotsidest koos midagi, nt ehitan nende autodele garaa¸e või väikestele kujudele maju ja nad siis pärast mängivad nendega. Kui väiksem magab, siis suuremaga mängime lauamänge, kleebime värvilistest paberitest pilte, teeme köögis koos midagi sellist süüa, kus tema ka kaasa saab aidata. Söögitegemise puhul saavad mõlemad tihti juures asjatada, eriti kui midagi tükeldan või koorin:)
Aga minu õnneks on peamiselt meil siiski nii, et lihtsam on kui mõlemad on kodus, siis ei ole mul vaja nii palju mängida, ja saan toapeal omi toimetusi teha:)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
