Mulle on mulje jäänud, et paljud kes kunagi kehakaaluga kipus on olnud, peavad kaalu ja välimust vormiks. Alati normkaalus inimese jaoks pole kaal üldse teema.
Ise olin kuni kolmekümnenda eluaastani lodev. Alakaalu piiril ja olematute lihastega, jalad nagu hernekepid ja ribid väljas. Võhma ei olnud üldse. Tervis oli õnneks korras ja sõin mille järgi iganes isu oli. Eriti vormi peale mõelda ei viitsinud, vahel pani trepist ronimine kiruma.
Kolmekümneselt leidsin kogemata hobi, mis vähegi paremal tasemel harrastades nõuab tugevat füüsist. Hakkasin vaikselt trenni tegema. Nüüd juba ammu üle neljakümne ja ilmselt oma elu parimas vormis. Püüan suht vaheldusrikkalt treenida, ikka selleks, et oleks nii lihased, painduvus, vastupidavus, kiirus kui koordinatsioon. Vahel, kui mõnda aega trenn vahele jääb, siis on kohe kehv olla. Toitun ka tunduvalt paremini kui kahekümnendates, kaalu jaoks ei oleks vaja aga vormi jaoks on vaja 🙂 Midagi otseselt ei piira, aga vaatan, et menüü enam vähem tasakaalus oleks ja vajalikud vitamiinid jms kätte saaks. Jalutamine, ujumine, aiatöö – neid teen nagunii ja neid trenniks ei pea.
Mu sõbranna naerab, et tema trenn on minu soojendus. Ega kõik ei peagi rabelema, põhiline, et ise endaga rahul on.