Mis meil aitas:
– kindel õhtune rutiin: kõht täis, siis vanni, sealt edasi hämarasse tuppa, tuduriided selga ja voodisse.
– magamaminek alati kindlal ajal.
– kui laps juba voodis, istun paar minutit kõrval ja ümisen unelaulu, ütlen korduvalt “nüüd on tuduaeg”
– järjepidevus on ülioluline, sest kui mõnikord lubada lapsel ikkagi veel mängima tulla, hakkab ta iga kord katsetama, et äkki saab seekord ka.
Esimesed õhtud tundus olukord lootusetu, laps polnud seda nägugi, et magama jääks, tuli miljon korda püsti, nuttis jne. Nagu kõik uneraamatud õpetasin, läksin korduvalt tuppa tagasi, patsutasin/silitasin, ütlesin “nüüd on uneaeg” ning läksin toast välja. Iga kord ootasin veidi kauem, enne kui tagasi sisse läksin.
Endal oli väga raske lapse nuttu taluda, aga olin otsustanud, et pärast esimest paari õhtut veel alla ei anna. Kolmandal õhtul oli juba palju lihtsam ja sealt edasi läks sujuvalt iga õhtuga lihtsamaks. Ongi täpselt nii nagu uneraamatud kirjutavad, et iga uue asja õppimine on alguses raske. Esimestel õhtutel on laps lihtsalt segaduses, et mis toimub ja tal pole aimugi, et peab magama jääma. Aja jooksul saab ta aru, et kui õhtune rutiin on sellesse punkti jõudnud, et ta juba voodis on, siis midagi põnevat enam ei juhtu, mängima ei minda ning lõpetab võitlemise ning jääb magama.
Veel olulisi asju, mis raamatud soovitasid ja meil hästi toimis:
– voodis ja selle ümbruses ei tohiks olla põnevaid mänguasju, mis tähelepanu unelt ära viivad.
– voodi on magamise koht, sinna ei tõsta last päeval mängima vms, voodi peaks seostuma ainult unega.
– ei tohiks kasutada abivahendeid – lutt, kiigutamine, pudel, kaisus hoidmine (seda seepärast, et kui laps öösel ärkab, ei hakkaks ta sama eeldama, vaid oskaks ilma nendeta magama tagasi minna, mis lõpuks peaks päädima terve öö magamisega).
– voodis võiks olla üks kaisuloom, kes elabki ainult voodis ja mujal ei käi, nii seostab laps teda magamisega.
