Teema: Kuidas te suudate seda AnnE sarja vaadata?

See peategelane on hüsteerik tõesti, mind ka alguses väga häiris. Äärmiselt väsitav inimene, sellist enda vahetusse lähedusse ja oma ellu ei sooviks. Süžee justkui meeldis, aga peategelane oli antipaatne.

Sarja edenedes läheb veidi paremaks, natuke nagu rahuneb justkui. Aga jah, mina ka alguses mõtlesin, et appi, kui ebameeldiv tüdruk.

Nüüd julgen häbelikult tunnistada, et ka minu jaoks on/oli see peategelane antipaatne. Kuidagi häirivalt energiline. Ja üldse, päriselus mulle ka ei meeldi sellised ninatargad, ülinaksakas-hakkajad-väga-tublid-viielised lapsed. Ei oska nagu paremini sõnastada. Tegelikult, tublid ja hästi õppivad lapsed meeldivad, aga just see kombinatsioon koos ninatarkuse, liigse aktiivsusega ja: “Ma olen nii tubli, tubli, tubli, vahva ja tark!” millegipärast häirib.

#3684956:

Aga mõnele teisele inimesele meeldib jälle väga – nii, et iga osa vaadatakse ära.

Mina olen yks selline inimene, kellele see sari meeldib väga! Algusest peale.

Olles ise tyypiline rahumeelne s6nn, ei häiri mind peategelase energilisus: erinevus rikastabki! (on huvitav vaadata sellist emotsioonide virvarri; isegi pisaraid olen poetanud varasemates osades..ei ole häbi tunnistada)

Reaalses elus klapin pigem endasuguste rahuliku loomusega inimestega.

#3685242:

Ann on ilmselgelt õiglane ja suure südamega inimene, tundliku natuuriga – märkab oluliselt rohkem, kui keskmine kohalik laps. Ja ka kannatab rohkem, kahjuks kõike raamidesse suruvad inimesed lörtsivad sellised otsiva vaimuga lapsed ära, neid peaks suunama ilma neid katki tegemata.

Ilmselt on Anniga…

“Ann” rõhutab spetsiaalselt, et tema nimi kirjutatakse AnnE, E lõpus 😉 See on talle väga tähtis asjaolu, ära lörtsi üht tegelase isiksuse keskset ideed nimelt valesti kirjutades

<p style=”text-align: left;”>Mulle jääb mulje, et Annel on tähelepanuhäire (mul endal on diagnoositud ja samastun). Seega mõistan teda ja ei pane pahaks. Ka (esimene) kodune elu oli tal ju väga keeruline, vägivaldne.</p>
Nüüd paremas kasvukeskkonnas on tore näha, kuidas ta õpib enda kirglike tunnetega paremini toime tulema ja hetke ajel tekkivaid ideid natuke rohkem kaaluma. Arenguruumi muidugi on 😄 Ka minu lugu sarnaneb sellele.

Eks seda mitte meeldimist tajub selline laps/täiskasvanu ka päris maailmas. Heal juhul oskab ta mitte välja teha ega südamesse võtta (kui mitte meeldimist väljendatakse).

#3685387:

Kas ma olen õigesti aru saanud, et seriaali aluseks on biograafiline romaan?

Sari on L. M. Montgomery “Anne of Green Gables” (“Roheliste viilkatuste Anne”) ainetel, aga võrreldes raamatuga on see sari hoopis teine asi.

Ühist on sellel raamatuga vaid niipalju, et tegelased on samad, aga põhimõtteliselt kõik muu on sarja loojate enda väljamõeldis.
Raamat ise ei ole samuti biograafiline, küll põhineb peategelase edasine elu raamatu järgedes osaliselt autori enda elul.

1985.a film “Anne of Green Gables” Megan Followsiga peaosas on väga ligilähedane originaalile nagu ka selle järg, samas kui filmisarja kolmas osa eemaldub originaalteostest, kuid on siiski fännidele nauditav. Megan Followsi Anne on loomulik ja täpselt nii nagu teda raamatus on kujutatud koos kõigi oma tugevuste ja nõrkustega ning tema hingeline ja emotsionaalne areng on märgatav, samas kui selles sarjas on Anne tõesti kuidagi hüsteeriline – raamatus on ta küll alguses emotsionaalne, aga see on tema toimetulekumehhanism, millest ta siiski lõpuks välja kasvab.

Huvitav on aga see, et “Anne with an E” produtsent Miranda de Pencier oli 1985.a filmis ja selle järgedes nipsaka ja ennasttäis Josie Pye rollis.

Mul tekkis nüüd tahtmine ka seda 1985. aasta varianti näha.

Mul on üks lastest selline – intensiivne, emotsionaalne, energiline, loominguline jne. Jah, ta on väsitav, juba väikesena oli, samas kompenseeris seda mingil määral see, et ta ajas suure osa ajast omi asju ja leidis ise tegevust – sekeldas pidevalt mingite sõpradega, käis korraga paljudes trennides/huviringides jne. Aga see emotsionaalsus – mul on vahel nii kahju temast, just teismelisena on tal nii raske endaga hakkama saada. Ja ma ei saa teda eriti aidata ka, sest ma ei mõista teda lõpuni, ma ei oska seda maailma niimoodi näha nagu tema.

Lisaks oli samal teemal veel Kanada seriaal “Tee Avonleasse” (1990-96), mis mulle ka meeldis. Anne sari alguses meeldis mulle, kuigi kohati käis peategelane ka natuke närvidele, aga mitte ka väga hullusti. Pigem mind hakkas häirima see pidev geiteema seal. Ma muidu olen ka geisarju vaadanud, aga see kooslus tundus mulle liiga veider.

Kus on teie empaatia? Sel tüdrukul oli mõnitamist, alandamist, peksmist ja halvustsmist täis lapsepõlv, kus tal puudus kõige tähtsam – vanemad ja nende armastus. Fantaasiamaailm oli ta lohutus.

Mu meelest on Anne väga lahe erakordne ja suure hingega tegelane.

#3687691:

Mul tekkis nüüd tahtmine ka seda 1985. aasta varianti näha.

See on parim asi, mis mina kunagi näinud olen. 1985 a Anne’i sari on imeline, väga ilusti järgib raamatuid, lisaks ei ole seal Anne üldse hüsteeriline või väsitav. Väga loogiline on kõik (ei ole homo teemat, ei ole peaaegu mitte midagi, mis selles uues Anne’is on). On Anne ja Gilbert’i imeline ja loogiline armastus, õppimine, sõprus, ….

Pigem vist rõhutabki see film seda, kui erinevad on inimesed ja et kõik nad on siiski oma positiivsete külgedega, kuigi igaühel on ka negatiivseid. Anne ise vist on õnneseen, aga mulle tundub et õde-venda hakkasid ka nagu “elama”, kui nende ellu tuli rõõmu. Erinevus rikastab jah. Introverte võib vist Anne sugune inimene lämmatada küll. Aga elavaloomulistel on jälle nende uimasematega raske – kisu sõnu suust ja mõistata, mida ta nüüd mõtleb, kui midagi ei ütle.

#3692319:

Anne ise vist on õnneseen,

Tundub, et kirjutaja ei tea selle mõiste tähendust.

Mind häirib järjest enam, et üritatakse olla väga (meie ajaga) kaasaegsed, ei usu lihtsalt, et nii kõvad feministid ja iseteadlikud tol ajal oldi?
Mitmed asjad tunduvad veel ebaloogilised – miks peaks tolle linnapreili rikas pere tahtma väimeheks (tublit ja kena, aga kesise seisusega maapossi) Gilbertit? Ei suuda nende “suhtele” pihta saada, poiss tundub palju noorem kui see noor naine. Omavahelist keemiat neil ka ei ole, mingit arusaadavat põhjust ei näe, miks nad peaks paar olema, see on nii sunnitud kuidagi.
Üldiselt sari siiski meeldib ja eks küsitavate kohtade kõrval sisaldab piisavalt ikka ajaloolist tõepärasust, näiteks põgus põige indiaanlaste koolide teemasse, mis andis juba tunde kätte kõhedast reaalsusest, mis sai osaks tuhandetele indiaani lastele.
Konkreetse kooli puhul selles sarjas võib küll ennustada, et AnnE marsib kohale ja laseb kooli kinni panna:)