Kuidas ja mis hetkel te teadsite, et te enda meest armastate? Oli selleks mingi kindel sündmus, mis teie “silmad avas” või tuli see teadmine-tundmine ajapikku ja märkamatult? Kuidas te täna teate, et jätkuvalt enda meest armastate mitte ei ole koos ainult rutiinist? 🙂
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )
Teema: Kuidas te teadsite?
12.01.2019 09:14
To report this post you need to login first.
12.01.2019 09:34
Meil oli selline filmilik esimesest silmapilgust. Oligi nii, et astusin ruumi sisse, meie pilgud kohtusid ja olimegi mõlemad silmini armunud. See suur ja kõikehõlmav armumine muutus suureks armastuseks tasapisi ja osa sellest toonasest tundest on alles siiani.
Tean, et armastan, kuna oleme muutunud aastate jooksul kuidagi ühiseks organismiks. Mingi seletamatu väli meie ümber on alati ühine ja ma ei suuda ette kujutada et selline tunne võiks olla mõne muu inimesega. Ma tean mida ta tunneb ja mõtleb ja tajun samasugust tunnetust tema poolt. Lisaks kui meil on võimalus vahel harva kuskil kahekesi käia, on see suur armumine täiesti tuntav. Kooselu 19 aastat, kolm last, kellest kaks teismelised.
To report this post you need to login first.
12.01.2019 09:51
Olime lapsepõlvasõbrad, aga kui paar aastat vahepeal ei näinud ja siis uuesti kohtusime, armusime mõlemad kohe. Mäletan, et ta pidi mind auto peale võtma, läksime kuhugi, ja ma istusin täiesti oimetuna autos, vaatasin aknast välja, ja mõtlesin, et appi, kuidas see võimalik on, mis toimub?!
Küsimus, kuidas ma tean, et ma ikka veel meest armastan, on aga absurdne. Mis see armastus sinu jaoks siis on? Muidugi ma pole sel moel armunud, nagu saab ainult suhte alguses olla, ma ei loe mehe mõtteid ega taju tema äraolles telepaatiliselt, mida ta tunneb, aga ta meeldib mulle jätkuvalt pealaest varbaotsani, meil on koos äärmiselt mõnus olla, meil on sarnased vaated ja põhimõtted, me hoiame teineteist ja üritame nii teha, et teisel oleks hea – minu meelest see ongi armastus. Armastus ei ole midagi inimestest väljaspool olevat, mis kas langeb paari peale või ei lange, armastus on ühine otsus. Oleme praeguseks 15 a abielus olnud.
To report this post you need to login first.
12.01.2019 10:27
Armastus ei ole midagi inimestest väljaspool olevat, mis kas langeb paari peale või ei lange, armastus on ühine otsus.
Kuidas ma tean, et armastan? Tema nägemine või temaga koos olemine tekitab seletamatut õnnetunnet. Isegi siis, kui on olnud mingi arusaamatus ja see õnnetunne on tunnete segaduse taha kadunud, siis niipea, kui see segadus hajub, saabub ka teadmine, on temaga on ikka hea. Ju siis on armastus, sest pole nii kellegi teisega.
Mis otsust puudutab, siis otsus on olnud see, et ei lase end liiga palju arusaamatustest ja segadustest häirida ja usaldad seda sügavat rahuololutunnet, mis mehega koos olles on.
To report this post you need to login first.
12.01.2019 14:47
Minul hakkas asi tegelikult sellest, et ma tahtsin teda endale. Ei olnud see tegelikult mingi põletav armastus, ma lihtsalt tahtsin teda endale. Võib ehk nimetada ka mingil tasemel armumiseks. Puhas egoism + kiim, ma ei suutnud leppida mõttega, et ma ei saa seda meest endale. Otsustasin ta võrgutada, tegelikult lihtsalt voodisse vedada. Ja tegin seda väga sihiteadlikult ja õnnestus, ehkki ta oli ülimalt valiv. Lisaks olen ma välimuselt valgusaasta kaugusel kaunitar olemisest. Aga ma nägin palju vaeva ka. Ikka süsteemselt lähenesin.
Armastama hakkasin teda esimese koosveedetud öö ja järgneva hommiku jooksul. Kui tähelepanelik ta oli, kui hooliv, kui vaimukas, kui peenetundeline. Kui hea oli temaga ka rääkida, kuidas ta hoolitses, et mul oleks kõik hästi, et mul oleks mugav. Ja eriti hakkasin teda armastama hotelli hommikusöögilauas – kui vabalt ta pani mind tundma. Millise sundimatu elegantsiga ta mulle jope selga aitas, mulle tooli nihutas ja kui iseenesest mõistetavalt ta püsti tõusis, kui ma tualetti läksin ja uuesti tõusis, kui ma lauda tagasi tulin.
Ja sellest, et ma soovin temaga elu lõpuni koos olla, sain ma aru mingi nädalaga. Kuidas tal oli soovi minuga tundide kaupa rääkida, mitte kogu aeg kabistada. Kuidas ta mõtles välja, kuhu minna, kuidas meil mõnus oleks. Kuidas tal vaikselt hakkas jutu sisse tulema sõna meie. Kui hea ta voodis oli. Eriti kui hea ta oli neis olukordades, mis suhte alguses võiksid voodis või hommikul olla kohmetust tekitavad või piinlikud.
Igatahes umbes 10 päevaga arvates esimesest ööst olin täiesti omadega sees. Seda toetas ka see, et tema ei varjanudki, et ta on ka minust täiesti rabatud. Rääkisime, arutasime juba üha enam tulevikku. Mida kumbki ootab, mis on eelistused, kas lapsi tahame, kas koerad meeldivad, suhtumine vanuritesse, kus soovid elada, mida kardas, kuidas tahad vanaks saada jne. Kõik sai ära räägitud. Siis oli ka selge, et lisaks seksile sobib ka maailmavaade. Kahe kuu jooksul, detailideni enam ei mäleta, tuli ka abieluettepanek.
Nüüd üle 15 aasta abielus. Endiselt on ta sama viisakas, vaimukas ja abivalmis. Vist isegi veel rohkem kui alguses.
Kuidas ma tean, et ma teda armastan? Mul mingit mõõteriista pole. Võimalik, et see on sügav harjumus, lugupidamine, austus, lähedus ja heaolutunne. Mina nimetan seda armastuseks.
To report this post you need to login first.
12.01.2019 14:53
Ei teadnudki, asjad lihtsalt läksid nii, et sõprusest kujunes kooselu ja kooselust sai harjumus. Palju selgemini jõudis mulle peale 20+ abieluaastat kohale teadmine, et enam ma seda meest ei armasta.
To report this post you need to login first.
12.01.2019 16:18
Minul hakkas asi tegelikult sellest, et ma tahtsin teda endale. Ei olnud see tegelikult mingi põletav armastus, ma lihtsalt tahtsin teda endale. Võib ehk nimetada ka mingil tasemel armumiseks. Puhas egoism + kiim, ma ei suutnud leppida mõttega, et ma ei saa seda meest endale. Otsustasin ta võrgutada, tegelikult lihtsalt voodisse vedada. Ja tegin seda väga sihiteadlikult ja õnnestus, ehkki ta oli ülimalt valiv. Lisaks olen ma välimuselt valgusaasta kaugusel kaunitar olemisest. Aga ma nägin palju vaeva ka. Ikka süsteemselt lähenesin.
Armastama hakkasin teda esimese koosveedetud öö ja järgneva hommiku jooksul. Kui tähelepanelik ta oli, kui hooliv, kui vaimukas, kui peenetundeline. Kui hea oli temaga ka rääkida, kuidas ta hoolitses, et mul oleks kõik hästi, et mul oleks mugav. Ja eriti hakkasin teda armastama hotelli hommikusöögilauas – kui vabalt ta pani mind tundma. Millise sundimatu elegantsiga ta mulle jope selga aitas, mulle tooli nihutas ja kui iseenesest mõistetavalt ta püsti tõusis, kui ma tualetti läksin ja uuesti tõusis, kui ma lauda tagasi tulin.
Ja sellest, et ma soovin temaga elu lõpuni koos olla, sain ma aru mingi nädalaga. Kuidas tal oli soovi minuga tundide kaupa rääkida, mitte kogu aeg kabistada. Kuidas ta mõtles välja, kuhu minna, kuidas meil mõnus oleks. Kuidas tal vaikselt hakkas jutu sisse tulema sõna meie. Kui hea ta voodis oli. Eriti kui hea ta oli neis olukordades, mis suhte alguses võiksid voodis või hommikul olla kohmetust tekitavad või piinlikud.
Igatahes umbes 10 päevaga arvates esimesest ööst olin täiesti omadega sees. Seda toetas ka see, et tema ei varjanudki, et ta on ka minust täiesti rabatud. Rääkisime, arutasime juba üha enam tulevikku. Mida kumbki ootab, mis on eelistused, kas lapsi tahame, kas koerad meeldivad, suhtumine vanuritesse, kus soovid elada, mida kardas, kuidas tahad vanaks saada jne. Kõik sai ära räägitud. Siis oli ka selge, et lisaks seksile sobib ka maailmavaade. Kahe kuu jooksul, detailideni enam ei mäleta, tuli ka abieluettepanek.
Nüüd üle 15 aasta abielus. Endiselt on ta sama viisakas, vaimukas ja abivalmis. Vist isegi veel rohkem kui alguses.
Kuidas ma tean, et ma teda armastan? Mul mingit mõõteriista pole. Võimalik, et see on sügav harjumus, lugupidamine, austus, lähedus ja heaolutunne. Mina nimetan seda armastuseks.
Nii ilus ja armas. Pikka iga teile igas mõttes!❤
To report this post you need to login first.
12.01.2019 16:41
Meie algus oli mõnevõrra ebatraditsiooniline. Kui me tutvusime, siis maadlesin mina parasjagu rõveda lahkumineku ja sellest tulenenud paanikahoogudega. Lisaks võtsin antidepressante, mis muutsid mu täiesti aseksuaalseks. Mitte mingit seksisoovi ei olnud ja isegi ei osanud kedagi selle pilduga vaadata.
Aga jah. Saime tuttavaks. Hakkasime koos aega veetma ning olime väga kiiresti nagu eluaegsed sõbrad. Meeletult mugav ja hea oli koos olla lihtsalt. Lisaks see, et kui mul olid raskemad ajad, siis ta oli alati olemas ning teda ei hirmutanud see, et peab mingi peast veidi segase naisega tegelema. Ja kui ma siis hiljem antidepressantidest toibusin, siis tuli füüsiline tõmme ka.
Mul ei ole kunagi olnud tema vastu mingit sellist meeletut kirge ja tõmmet nagu mõne eelneva peika suhtes. Aga meil ongi väga sügav sõprus ja kindlustunne. Ja teadmine, et me saame hakkama ka siis kui on raske. Ja see minu meelest on ka armastus.
Jah see ei ole nagu filmis et meeletud liblikad, aga vähemalt minu elus siiani on liblikad alati olnud pigem illusioon ja see, et ma olen olnud armunud oma ettekujutusse inimesest ja mitte inimesse endasse.
Ja mille järgi tean. Sama asja järgi mille pärast ma siiani suhteid kas hoidnud või lõpetanud alati olen. Ehk et küsin endalt, kuidas ma oma unistuste elu 5 või 10 aasta pärast ette kujutan. Ja siis ongi vastus see, et kas mu unistuses on ka minu kaaslane või mitte. Seni kuni on, seni on kõik hästi.
To report this post you need to login first.
13.01.2019 10:42
Armastus on selline seesmine vaikne veendumus, et kõikidest partneri vigadest, aeg-ajalt tekkivatest nääklustest ja millest iganes hoolimata on tema see õige, kellega oma elu jagada. See on lihtsalt nii nagu pusletükid loksuksid kõik paika ja armastus lihtsalt on. Alguses on loomulikult armumise keerises rakse aru saada, kas see on nüüd pelk armumise- ja kiretuhin või midagi enamat, aga mingil hetkel mida vähemalt minu jaoks oli raske teadvustada tuli see teine tunne: selline seesmine rahu ja teadmine. Ja see on siiamaani nii, 15+ aastat.
To report this post you need to login first.
13.01.2019 11:36
Meil oli nö keelatud armastus – mees oli abielus . Mina alguses ei pööranud eriti tähelepanu, mul oli endal suhe (ei midagi tõsist). Mees hakkas aga üha rohkem otsima võimalusi minuga suhelda, jääda kaheksi jne. Korra meie ühine sõber vihjas sellele, et mees on sissevõetud, aga lasin selle kõrvust mööda. Ja siis tekkis juhus, kus jäime kahekesi (sattusime ühel peol korraga riideid võtma ja see mees võttis minult ümbert kinni ning ütles, et ei suuda minuta elada – mul hakkas äkki selline tunne, et kukun kokku.
Kuna neil oli lahutus juba käsil siis varjasime suhet, kuni naisega lõplikult lahutasid. Kodust kolis mees ära juba nädala pärast. Mina lõpetasin oma suhte koheselt.
Nüüdseks oleme abielus 25 aastat.
To report this post you need to login first.
20.01.2019 01:17
Klassikaline
To report this post you need to login first.
20.01.2019 01:28
Põhimõtteliselt teadsin ma seda hetkel, kui esimesel kohtumisel tabasin end mõttelt, et “nagu oleks seda inimest juba aastakümneid tundnud”. Mõte sõnastus aga mõni nädal hiljem ühel üritusel – mis juhuse tahtel toimus kuupäeval, mil kaks aastat hiljem sündis me esimene laps.
To report this post you need to login first.
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
