Jeerum. Sa räägid oma kirjelduses nagu laste saamine oleks paratamatus ja veel nende väikese vahega saamine.
Jeerum, tal on need lapsed juba olemas ju. Üks on küll veel sündimata, aga ta jäi juba sünnituspuhkusele. Mida sa talle nüüd õigupoolest üritad siin soovitada?
Soovitan mitte halada ja edasi teenida, kui kõik valikud on tal teadlikult-soovitult tehtud! Soovitan mitte loota üksnes lasteaiale või ühiskonnale vms kellelegi teisele omaenda laste kasvatamisel. Tema postitusest õhkub ju vaid “üle jõu”, “ei jaksa” jne. Karm öelda, aga ma tõesti ei saa aru, miks neid lapsi siis juurde teha. Tundub päriselt, et paljud teevad neid rohkem seepärast, et küllap ju lasteaed ja keegi aitab vahepeal hinge tõmmata ning toime tulla. Kui lasteaeda ja kooli aga ühtäkki ei eksisteeriks – kui palju siis üldse laps saadaks? (seda hala ju distantsõppe ja lasteaiast-koolist nohuga kojujäämise tõttu ei jõua viimasel ajal ära kuulata). Mina arvan, et enne pereplaneerimist peaks just sellele küsimusele mõtlema. Sellele, kuidas ma saan hakkama päris üksi oma (väike)lapsi kasvatades-õpetades? Sest igaüks meist võibki sellega jääda üksi – koju nelja seina vahele. Peaks olema ikka mingi reaalsustaju inimesel, palju ma suudan välja kanda igas olukorras. Enamusel pole sellest halli aimugi, kõik elavad mingis “lihtsa elu” mullis. Ja kui siis on midagi teisiti, mingid piirangud-nõuded, siis on mega kisa lahti. Ei saa oma väikelastega enam hakkama ja nagu tahaks selles kedagi teist süüdistada.
Ma ütleks siinkohal, et ma usun, et enamik naistest on sünnitanud lapsed teadmisega, et lapsed siiski saavad käia lasteaias ja koolis (kontaktõppes) ning oma karjääri on võimalik jätkata ka pärast laste sündi. Paljudel vanematel on ilmselt olemas ka tugivõrgustik oma vanemate või vanavanemate näol, kes vajadusel lastehoidmisega aitasid, kuid kelle tugi jääb nüüd väiksemaks, kuna eakamate inimeste organismi ei ole mõistlik koroonaajal haigete laste hoidmisega nõrgestada. Et jah, tõepoolest ongi eriline olukord ning võibki tekkida hirm töökoha säilitamise pärast, kui on oht, et suur osa tööajast võib kuluda lastega kodus olemisele. See ei ole mitte kuidagi seotud oma lastest mittehoolimisega, vaid inimestel on ka päriselt eneseteostusvajadus ning vajadus raha teenida, et millegi eest oma peret toita.
Kindlasti on lapsevanemad praegu tööturul väga hapras seisus, sest iga hetk võib tekkida vajadus koju jääda ning halvimal juhul puudub isegi seaduslik alus selle ametlikult fikseerimiseks (kui perearst karantiini korral haigus- või hoolduslehte ei anna).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.09 17:32; 05.09 10:50;