Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )

Teema: Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused

Postitas:
Kägu

Ma olen nõus sellega, et see on poiste teema. Minu kaks suurt poega ei teinud ka muidu kunagi meile kingitusi, aga nüüd on neil elukaaslased ja nüüd ma saan küll neilt hoolitseva naisekäega pakitud kinke 🙂 Ütlen aga kohe, et kui nad kodus elasid, siis ma mingeid kinke ei eeldanudki, juba puhtpraktilistel kaalutlustel, sest ka mul endal on alati laiendatud perekonna kinkidega hulk peamurdmist, ikka tahaks ju kinkida seda, mis ka päriselt rõõmu valmistab (ja ma usun, et mitte iga kingiga ei ole see mul õnnestunud). Kuidas saaks siis teismeliselt nõuda, et ta oskaks asjaliku kingituse valida, mitte sellise, mis jääks kasutamata ja oleks sisuliselt raharaiskamine.
Sünnipäevade, emade- ja isadepäevaga on see, et tegelikult peaks lastele seda meelde tuletama teine lapsevanem. Siin on meil ka seis natuke ebavõrdne, sest isa sünnipäeva ja isadepäeva peeti meeles, minu oma ja emadepäeva mitte alati (lapsed, ma mõtlen). Aga ma ei võta seda ka isiklikult, sest mulle tundub, et meestele mingil põhjusel ei ole see tähtpäevade asi väga oluline (anekdoodid meestest, kes oma pulmapäeva ja naise sünnipäeva ei suuda meeles pidada, on ju klassika), ja kõik minu suguvõsa mehed kinnitavad seda reeglit. Ja minu meelest ei ole see asi, millega mõõta hoolimist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina mäletan ka kuidas igaks võimalikuks tähtpäevaks üritasin emale kingi teha.
Ja oma lastele (kasvatan neid samuti üksi) olen samuti alati kingi teinud.
Küll mitte alati aga aegajalt siiski saan ka mina kinke. Jõulukingi pesamunalt olen juba kätte saanud, see on minu jaoks eriti kallis kink – ise heegeldatud pisike roosa jänes.
Seda eeskuju, mida eelnev postitaja märkis, olen ka mina tajunud. Laste isa ei hoolinud kinkidest, korras kodust jms. Tal olid pereväärtustest üldse kummalised arusaamad ja ma näen, et see, mida lapsed väikesena nägid, mõjutab neid tugevalt ka praegu. Nt saavad nad suisa vihaseks kui paluda neil enda järelt söögilaud korda jätta, oma tass ära pesta… Minu arvates on see elementaarne sotsiaalne hakkamasaamine ja ka endast, oma kodust ning pereliikmetest hoolimine.
Viisin lapsed psühholoogi juurde, et saavad neutraalselt kellegagi rääkida, emale ei pruugi teismelised ju kõiki muresid rääkida. Muu hulgas oli jutuks tulnud nõude pesemine ja psühholoog oli öelnud, et ema peabki need nõud pesema sest tema on ema. Arvan, et lapsed rääkisid seda mingist täiesti teistsugusest aspektist või mõistsid psühholoogi öeldut omal moel. Igatahes muutis see nende enda järelt korra hoidmise osas asja palju hullemaks. Ikka päris hulluks läks asi! Suhtumine muutus selliseks, nagu ma poleks ema, vaid ori kes kõike ette-taha peaks ära tegema.
Olen sellega väga palju vaeva näinud ja rääkinud-rääkinud-rääkinud. Meil kõigil on kohustused, mitte kellelgi ei ole ainult õigusi. Veidi on asi paremuse poole saanud…

Aga põlvkondade väärtused tunduvad olevat erinevad. Mitte ainult minu lastel. Teatud mõttes tuleb meil kohaneda. See ei tähenda alla andmist. Ja rääkida, otsatult palju kuulata. Kuulamine annab pildi mida ühe või teise inimese jaoks maailmaasjad tähendavad.

Kui su laps ütleb, et osta ise endale mida tahad siis sina räägigi oma tunnetest. Ütlegi talle, et sinu jaoks ei ole oluline kink ise, vaid just see, et tema lapsena märkab sind ja hoolib sinust. Räägi talle kui palju see sinu elus sulle tähendab.

Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et hoolimist ja armastust ei saa osta või peale sundida. See kas on või seda ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen nõus sellega, et see on poiste teema. Minu kaks suurt poega ei teinud ka muidu kunagi meile kingitusi, aga nüüd on neil elukaaslased ja nüüd ma saan küll neilt hoolitseva naisekäega pakitud kinke 🙂 Ütlen aga kohe, et kui nad kodus elasid, siis ma mingeid kinke ei eeldanudki, juba puhtpraktilistel kaalutlustel, sest ka mul endal on alati laiendatud perekonna kinkidega hulk peamurdmist, ikka tahaks ju kinkida seda, mis ka päriselt rõõmu valmistab (ja ma usun, et mitte iga kingiga ei ole see mul õnnestunud). Kuidas saaks siis teismeliselt nõuda, et ta oskaks asjaliku kingituse valida, mitte sellise, mis jääks kasutamata ja oleks sisuliselt raharaiskamine.

Lapse tehtud kink ei pea üldse mitte midagi maksma. Joonistatud pilt, enda meisterdatud asi…
Kui praegu on need kingid “hoolika naisekäega”, ei ole need sinu poegadelt, vaid nende kaasadelt. Mis on samuti oluline sest poegade kaasadega head suhted toetavad suhteid tulevikus ka lapselastega 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsena kogusime õega (säästsime taskurahast) raha, ostsime vanematele salaja kingitused, peitsime neid, pakkusime ja see kinkimise rõõm ning vanemate üllatus neid kinke saades tegi südame soojaks.

Mulle tuleb meelde ütlemine Pisuhännast: “Mis, sa minu enda rahaga tulid mulle kosja?!?” – “Nojah, mul omal es olnud!”

Ehk traditsioonid peredes on ikka erinevad. Minu päritoluperes näiteks ei teinud ülalpeetavad (kes raha ei teeninud) lapsed poest ostetud kinke vanematele, vanavanematele ega omavahel. Väiksemad lapsed joonistasid sünnipäevaks/emadepäevaks ainult kaardi või kinkisid midagi, mida nad niikuinii meisterdasid huvialaringis (näit. hapukoorepurgist pliiatsitopsi, savikuju, pilliroost jõulukrooni). Suured teismelised, keda lapselikud meisterdamised enam ei huvitanud, ostsid jäätiserahast (midagi koguda polnud, me saime vähe taskuraha) lilled näit. ema sünnipäevaks/emadepäevaks. Vanaemale külla mindi ja õnnitleti tavaliselt koos perega, mitte eraldi. Jõulude ajal aga käis ju “jõuluvana”, nii et lastel, kes pidid (teismelised muidugi huumoriga) jätma mulje, et nad usuvad jõuluvana, ei sobinudki vahele surkida.

Olen öelnud, et tähtpäevade hommikul piisab ka sellest kui hommikul tulla minu juurde ja soovida näiteks head emadepäeva ning kallistada, aga see läheb neil vist kõrvust mööda, sest nad pole mulle omaalgatuslikult veel midagi soovinud ega kinkinud.

Nojah – seda pole tõesti palju oodatud. Kahju, kui ei ole isa/vanaema, kes lastel seda kommet tagant õhutaks – teades, et nende emale on see tähtis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa oled tiba hiljaks jäänud kinkimise õpetamisega ja etteheiteid võid vaid enesele teha, jäta lapsed rahule! Kõigepealt oleks pidanud neile juba väikelapseeas õpetama, kuidas oma vennale kingitust teha, rääkida talle, et teisele ei kingita mitte seda, mida ise saada tahaksid või mis sul parasjagu üle on oma asjadest, vaid kingitakse seda, mida teine soovida võiks. Ja siis anda neile natuke raha spetsiaalselt selle jaoks, et nad sulle läheksid ja kingi valiksid ning mitte kunagi siis selle saadud kingi üle viriseda, et see pole ikka see, mida sa soovisid, isegi kui nad sulle autolaki parasjagu välja valinud olid kingiks. Kui tahad kingitusi, siis liitu mõne pakisaatjate grupiga, kes omavahel kingitusi vahetavad. Saad oma üllatuse sel viisil. Poegadele võid siiski samuti õpetama hakata kingi tegemise kunsti, las nad mõtlevad välja, mida teineteisele kinkida tahavad ning aita neil see ära osta ning õpeta kingi pakkimist siis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Juurdlesin oma teismelise poja puhul just selleesama teema üle…
Ühelt poolt – kas tema suutmatus märgata, mõelda, hoolida on minu kasvatuspraak või ealine iseärasus? Teisalt, ta ju ei teeni ise, vaid kasutab minu antud taskuraha, seega ei saa eeldada. Kolmandaks, kogu kinkimise komme on ühiskondlikult muutunud rahavahetuse protsessiks, kingitakse ümbrikusse pistetud kupüüre “ah osta omale ise midagi mis tahad”. Millal sinu laps läks viimati KINGITUSEGA sõbra sünnipäevale või ise kingituse sai?
Olen püüdnud teda kasvatada teiste suhtes hoolivaks ja lahkeks. Varasematel aastatel on ta teinud mulle vähemalt sünnipäevaüllatuse, tänavu mitte. Suhted halvemaks läinud pole, ilmselt tegemist teismelise ükskõiksusega. Küsisin otse, kas pere jõulukinkide tegemisest osa võtab. “Sel aastal vist veel mitte!”, oli vastus. Klassi loosipakis tõmbas ühe toreda klassiõe nime, temale kingi otsimisel – et saaks etteantud summa piires võimalikult väärtuslik ja kingisaajale meeldiv – palus minu abi. Nii et päris allavett mu pingutused pole läinud. Ise sai loosipakiga kingiks kommi ja… ümbrikus raha (no nuta või naera, kui praktiliseks on maailm muutunud isegi jõulude ajal!), ei olnud ta eriti elevil.

Ma arvan, et nii teemaalgataja, mina kui kõik teised oleme kasvatanud oma lapsi parima äranägemise järgi. Tekkinud on mingi teismeea pohhuismus ja neile tuleb lihtsalt aega anda sellest välja kasvamiseks.

Jõulurahu kõigile!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, kes sellise suhtumise küll õpetanud on? Vastan ise: inimesed, kes enam kingitusi ei tee, vaid kingivad…RAHA. Sõnade ja põhjendustega, et “osta siis ise endale midagi ja mina ei oska midagi kinkida”. Vot nüüd saate selle, et lapsedki ei oska enam lihtsaid kaarte-joonistusi-meisterdusi vm. kinkida, sest puudub fantaasia (ei räägi kellestki konkreetselt).

Nojah – aga tuleb arvestada ka seda, et väikelapse omatehtud käsitööasi on nunnu, sest ta on ju väike laps, kelle käelise osavuse kasvu üle tunneb lapsevanem/vanavanem uhkust ja rõõmu.

Samas, kui suur teismeline või täiskasvanu hakkab algelisel tavainimese tasemel igaks tähtpäevaks midagi meisterdama (näit. puust jullasid lõikuma, põletama) ja uputab lõpuks nende kunstitöödega oma pereliikmete/heade tuttavate elamised – see mõjub juba natukene teisti, on küsitav.

Nii et üsna kole on tegelikult see inimeste (mõttes) survestamine: “Kingi mulle midagi – sest kui sa oska kingitust välja mõelda, siis sa näitad, et ei hooli minust sugugi!!!”. On sellist hoolimist ja millegi kinkimist võrdustavat mõtteviisi ikka vaja? Rohkem võiks tänapäeva maailmas (kus defitsiiti pole) juurutada kingivaba jõulu, kingivabade sünnipäevade (kus ei kingita ka mitte raha) jms. normaalseks pidamist – kõigil stressi vähem!

Kui teemaalgataja soovib tähtpäevaks kasvõi lihtsalt õnnitlust/kallistust – sellest saan veel aru.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on kaks poega, kes on nagu erinevatelt planeetidelt pärit. Üks on korraarmastaja, teine elab seapesas; üks on kinnisem, teine kallistaja ja suhtleja tüüp.
Eelmisel aastal saime mehega sellelt kallistajalt kingid. Mul on aga hoopis teine mure. Kuna ma olen seda kinki nii vähe kasutanud, siis mulle tundub, et laps on veidi solvunud või võibolla õnnetu, et tal kink nii hästi ei õnnestunud, ei läinud nö kümnesse. Igatahes on kingi vastuvõtmise oskus vist eraldi oskus, mida peab ka õppima.
Millegipärast on mul tunne, et sel aastal me lastelt kinke ei saa, kuid ma ei oota ka, sest meil pole neile suuri summasid taskurahaks anda ja ma ei soovi, et nad selle pisku minu peale kulutaksid.
Tõsisem teema on üksteisest hoolimine ja teineteise austamine. Kui lapsed peavad saamist liiga iseenesestmõistetavaks ja ei pea vanemast lugu, siis see on küll kurb. Kahjuks on vist keeruline teismeeas seda ka ümber muuta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina lihtsalt ei teeks sellistele lastele mingeid kingitusi. Mis mõttes nad “unustavad” ära, et on emadepäev või jõulus, kus kotis nad elavad või kus koolis käivad? Igal pool pasundatakse, et nüüd tulevad jõulud, nüüd on saabumas emadepäev ja nad väidavad, et “unustasid” ära?

Kui siin räägib mingi inimene, et ta ei tee kellelegi kunagi kingitusi, siis palun minge laske endale diagnoos panna, siis vähemalt teised teavad, et sellest autistist pole midagi oodata. Aga isegi autistid saavad aru, et ümbritsevatele inimestele, kes neile endile kingitusi teevad, on see žest oluline. Vähemalt pereringis võiks end ikka kokku võtta, ega igale vastutulijale muidugi ei pea kingitust tegema.

Mina olen üksikema, laps lasteaiaealine. Tema kingib mulle alatasa midagi. Pakib mõne kommi üllatusmuna kesta sisse (see plastmassist kapsel) ja kingib mulle. Joonistab kaarte. Vanaemale ja tädidele oleme ka alati koos midagi kinkinud.

Nüüd jõulude ajal mul praegu ongi probleem, et vanaemale ja lapsele on kingitused olemas, aga ma pean endale ka midagi kinkima. Muidu laps vaatab, et tema saab kingitusi, vanaema saab kingitusi (ma panen kuuse alla) aga emmele pole midagi. Nii ma siis pakingi endale ka kommikarbi, raamatu ja sokid ilusti paberi sisse, kirjutan nime peale ja panen puu alla. Siis on lapsel selge, et jõulude ajal saavad kõik kingitusi. Koduloomale peaks ka pakikese sinna sättima 🙂

Ma arvan, et eespool välja käidud idee teha jõulude ajal peresiseselt loosipakke on hea mõte. Kui suguselt suurem, siis on see ka mõistlik. Emadepäeva ja sünnipäeva puhul ma võib-olla lahendaks lastega asja selliselt, et eraldaks neile mingi summa, mille eest on neil ülesanne osta mulle kingitus. Kas siis teevad kahe peale või eraldi, selles polegi vahet, oluline on see, et neis tekiks harjumus teise inimese peale mõelda ja oskus kinki valida. Ilmselt peaks enne rääkima, et missugused kingitused sulle rõõmu teeksid.

Minu käest on ka aeg-ajalt küsitud, mida ma kingituseks soovin saada. Ma olen andnud konkreetseid vastuseid, mitte hakanud udu ajama, et oh ei, mul on kõik olemas või et tahaks villat üksikul saarel, nananaa. Olen öelnud näiteks, et mul ei ole midagi kinkekaardi vastu. Või et mul on veinipokaalid/morsiklaasid täitsa otsas või saunalinad ribadeks. Mulle ikkagi meeldib kingitust saada, isegi kui ma tean juba ette, et nüüd tuuakse hulk klaase või neli saunalina. Püüan alati nimetada mingi sellise asja, mille puhul saab ka midagi odavamat osta. Ja ongi hea turvaline, ei pea mingi aluspesu komplekti peale head nägu tegema hakkama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ise sai loosipakiga kingiks kommi ja… ümbrikus raha (no nuta või naera, kui praktiliseks on maailm muutunud isegi jõulude ajal!), ei olnud ta eriti elevil.

Mina jällegi mõtlen, et miks inimesi piinata nende pakkidega. On ju näha, et klassikaaslasel ei tulnud ühtegi head ideed ja siis “aumehena” lihtsalt täitis kohustuse (pani raha). Äkki juurutaks klassis kingivaba jõulu, jääks kõigil see peavalu ära.

Kui tahetakse jõulu kuidagi ära märkida – mingu kogu klassiga kuhugi suusatama/kelgutama või kasvõi metsa jalutama, tehku mälestuseks fotosid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei suhtu teismelise tehtud (või tegemata jäetud) kingitusse, et ah, mis ta ikka minu raha eest mulle kinki tegema hakkab! Kui ma olen selle raha talle (taskurahaks) andnud, siis edasi on see juba tema raha. Tema valik, kas kulutab kõik enda peale ära või paneb veidi kõrvale, et emale kink teha. Minu tütar pani küll teismelisena taskuraha kõrvale, et mulle sünnipäeval või jõulude ajal kingitus teha. See oli väga kena temast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on aga hoopis teine mure. Kuna ma olen seda kinki nii vähe kasutanud, siis mulle tundub, et laps on veidi solvunud või võibolla õnnetu, et tal kink nii hästi ei õnnestunud, ei läinud nö kümnesse. Igatahes on kingi vastuvõtmise oskus vist eraldi oskus, mida peab ka õppima.

Just, kogu selle kinkimise hullusega kaasneb see aspekt ka. Kõik me oleme ilmselt pidanud teesklema headmeelt kinkide üle, mis tegelikult nii hirmus meelepärased ei ole. Tulevad meelde stseenid filmidest a la “vanatädi tuleb külla, paneme nüüd selle tema kingitud vaasi lauale, see on küll väga jube, aga pärast koristame selle jälle ära”.

Püüan kinkida lastele vaid asju, mida nad on tõesti soovinud ja mehega me jõulukinke ei vaheta, ostame ise endale, mis meeldib.

Mis puutub laste omavalmistatud meisterdustesse, siis laekub neid piisaval hulgal ka koolist, minu meelest ei ole vaja tähtpäevadeks neid veel juurde toota.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lapsed alati ei tee mulle kingitusi ja mul on sellest väga suur ükskõik. Muidu on lapsed väga tublid – koristavad, teevad süüa. Kui näiteks lähetuselt koju tulen, on kodu korda tehtud ja söök valmis. Väiksemad lapsed teevad jooksvalt kaarte ja isetehtud meisterdusi. Vanem laps niidab muru, kütab ahjusid, hoiab nooremaid, hoolitseb kasside eest. Ma ei jõua üles lugedagi, kui suureks abiks ta mulle on. Keskmine ka juba otsast aitab kaasa kodutöödes ning õpetab nooremat õde asju korda panema.
Jõuludel alati kõik koos teeme kodu korda, teeme koos jõulusööke, ehime kuuske ja kaunistame maja. Koos valime ja pakime kingitusi vanavanematele, sugulastele. Kõik see kokku ongi jõulud ja kas nüüd minul on kingitus või mitte, see ei ole üldse enam oluline. Ja vahest ostan ise omale kingituse.
Mida ma aga elu sees ei tee, on oma lastelt kingituse kerjamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ongi lumehelbekeste põlvkond, kes on harjunud vaid saama. Ja alati ja ikka on vähe. Meil on üks poiss juba suureks kasvatatud, ei, ei tee kinke. Meie tegime ka suurena talle, kuni lõpuks loobusime, inimene on täiskasvanu ja ikka saab kinke ega taipa, et vastu on ka viisakas teha.

Lumehelbekeste põlvkond ei teki iseenesest, eks ikka oma vanemad kasvatavad neid lumehlbekesi. Kui teie oma peres valisite selle, et ei õpetanud lastele kinkide tegemist, siis on see sügavalt teie enda otsus, mitte mingi müstiline põlvkonna otsus.

Jah, mingil perioodil ei teinud ka minu pojad kinke. Aga enamus aega siiski tegid. Mingi 10-11 olid, kui mulle maailma vägevaima sünnipäeva korraldasid: õhupallid, millel oma tehtud salmid, kingitus ja lilled, isegi “ilutulestikku” tegid, st panid coca-cola mentoste abil purskama, täpselt siis kui ma koju jõudsin. Siis tuli puberteediiga. Jah, vahepeal nagu väga ei tahtnud kinkida. Aga see läks mööda ja nüüd teevad jälle kinke. Eks ma ikka ise õpetasin neid. Tegime algul koos kinke vennale, vanaemale-vanaisale. Ja õpetasin, et ka emmele on kena kinke teha, et pisiasjad on olulised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu teismelised pojad ei tee ka kinke ja ma ei oskagi oodata midagi. Ämmale, emale jne ütlen alati,et pole vaja mulle midagi kinkida, sest: a) nad elavad palju kasinamalt kui meie. b) mul on kallis maitse ja pole mõtet raisata raha asjadele, mis minust lihtsalt seisma jäävad. Ma ostan kõik meeldiva endale ise. Ja lapsi ei viitsiks kiusata sellise asjaga,et kui teie mulle kinki ei tee siis mina teile ka ei tee.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen nt 30 aastane naine, kes ei tee oma vanematele kunagi jõuludeks kinke, enamasti mitte ka sünnipäevadeks vms. Väga väga harva kui midagi leian ja siis proovin. Enamasti ostan lihtsalt lilled ja teinekord midagi magusat (siis suudab ka mu ema nägusid teha või mainida, et pole ikka päris see õige magustoit 😀 ) Ma lihtsalt ei viitsi sellega enam tegeleda. Mu ema ei ole mitte kunagi olnud päris rahul ühegi mu kingiga ja alati käib kaasa lõputu protest ja vigisemine, et pole vaja jne. Ikka pikalt-pikalt käib selline taidlus ja tants. Andsin juba noorena alla, kui ei taha, siis ei taha, jumala eest, miks ma siis piinan! Vanavanemad protesteerisid samamoodi, neile viin lihtsalt midagi paremat söödavat, parema pudeli tähistamiseks või pakk kohvi vms. See võetakse vastu ja vähemalt kasutatakse.

Rahalised võimalused on olemas kinkimiseks aga nt mu vanematel on päriselt kah kõik vajalik olemas. Neil on liigagi palju neid asju. Ja ostavad ise, misiganes tarvilikuks peavad + mu vanematel on minu hea palga jaoks siiski liiga kallis maitse. Päris tuhandete eurode eest kinke ma siia ja sinna nagu teha ei saaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei pea ise mingitest tähtpäevadest ja minu teismeline veel vähem. Mulle piisab kui ta on lihtsalt hea laps ja tore kaaslane. Mingit kinki ei oota tema käest, küll tema kunagi jälle oma lastele teeb. Tal on kõik olemas ja jõulukingi ostab ise omale kingiks saadud raha eest. Kommipaki panen kuuse alla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ongi lumehelbekeste põlvkond, kes on harjunud vaid saama.

Lumehelbekestega on nii, et lastega saad kõike mida loodad. Sõima ja alaväärista ja kasvavadki viltu. Ja teisalt karm lapsepõlv on nii mõnegi vaimselt enne täiskasvanuikka saamist sandistanud. Nii et hoidke oma lapsi ja ärge laske ka võõrastel neist üle sõita. Ja kui on vaja karistada, siis on vaja ka mõõtu hoida. Inimene on küll vastupidav, aga hing on meil habras.
Nii et selle lumehelbekeste jutu võiks juba ammu lõpetada. Muide, vene ajal sõimati lapsi täpselt samamoodi. Arvasin, et siis oli põhjuseks karmi kätt ja vähest armastust tunda saanud nõukaaegne põlvkond, kellele ei mahtunud pähe, et lapsele võib ka ilma põhjuseta pai teha. Aga näe, mitte midagi ei ole muutunud.
Jäigad lumehelbekeste kraaksujad on ka tänapäeva jõudnud. Sõnad on teised, sisu on täpselt sama.

Teemaalgatajale, laste puhul on ikka isiklik eeskuju see, mis vormib.
Üksi elades ma kaasaks traditsioonide sõnatusse õpetamisse mõne vanavanema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei saa üldistada ja öelda, et see on poiste teema. Minul ka pojad ja väikesest peale tegid kingitusi nii sünnipäevaks, emdaepäevaks, hiljem juba ka jõuludeks. Alguses isejoonistatud kaart või niisama pilt, taskuraha eest ostetud maiustus, lilled; väga veider oleks, kui lastele teeksime kinke ja nemad meile mitte, ei kujuta sellist olukorda üldse ettegi. Sama võõrastav on lugeda, kuidas keegi kingituse peale solvus, sest ootas midagi muud …

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina teen hea meelega teistele kinke, samas endale tahan oma maitse järgi ikka ise asju osta ja valida. Ainus, kelle suhtes mul on kingituse suhtes ootused, on abikaasa. Ei tea, miks. Just tema puhul tahan näha, et ta on mulle mõelnud ja mingi mulle meeldiva kingituse teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teist aastat on meil kokkulepe, et jõulukingitusi ei tee. Saavad ainult 2 alaealist. Ise ma mingeid kingitusi ei taha. Ja üks alaealine juba teatas, et tema tahaks raha, et osta üks päris kallis asi, mille jaoks ta raha tahab kokku saada.Pere läks juba päris suureks, lapsed ja nende elukaaslased, lapselaps. Ausalt õeldes olid kõik kohe nõus, et ärme neid kinke tee. Mind näiteks ei huvita sünnipäevaks ega ka muudeks tähtpäevadeks lilled ka. Kõik täiskasvanud teenivad hästi ja ostavad vastavalt vajadusele asjad ise, milleks mingit sundtsirkust teha. Hoolivust saab muudmoodi ka näidata. Ma küll ei tunne, et sellepärast oleks üksteisest hoolimist vähem, et me mingit kaubandusrallit ei tee. Tegelikult mehega me lõpetasime kinkide tegemise juba aastaid tagasi ära. Mul ei ole mingit träni mehelt vaja. Nädal tagasi läks mul autol rehv katki, helistasin mehele, ta oli 5 minutiga kohal, viskas jope maha, vahetas kesklinnas autol rehvi ära. Mingeid kingitusi pole vaja, ma tunnen iga päev, et ta väga hoolib minust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin ka pikka aega selline, kes emale kingitusi ei teinud. Ma arvan, et keegi peaks ikkagi juba väikesest peale suunama ja aitama – isa või keegi sugulane, kes aitaks osta või meisterdada ja tuletaks lapsele meelde, et ema on vaja õnnitleda ja kinke teha. Lisaks muidugi lasteaed ja kool, kus ka räägitakse nt emadepäevast ja tehakse kaarte… Natuke imelik on hakata teismelisena kingitusi tegema, kui seni pole vaja olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeva tarbimishullus ja asjade armastus … Ma ei taha küll midagi.

Asi pole ju teemaalgataja tarbimishulluses või asjadearmastuses, vaid tema poegade ükskõiksuses. Mina oleksin ka ilmelt häiritud, kui lapsed mind sünnipäeval ei õnnitle ja emadepäevast välja ei tee.

Võib-olla on teemaalgataja poegade sellise käitumise põhjuseks tõesti isa eeskuju puudumine – nad lihtsalt pole näinud varianti, et ema ei ole ainult andja, vaid võib olla ka saaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pubekad ju. Ütle, et sellest aastast alates teeme nii, et on loosipakid. Igaüks teeb ühe kingi. Ja eluks vajalikke asju(asju, mida nagunii ostaksid lastele, sest oled juba otsustanud, ostad enne või peael jõule). Kingid on väiksed rõõmud, mis teete teisele inimesele mõeldes. Leppige summa kokku ja õpivadki kinke tegema. Kõik lapsed ei oska salaja vanematele kinke teha. Nad ei tule selle peale. Seda ei maksa pahaks panna.
TÄnu sinule hakkasin ka mõtlema, et meie lapsed saavad kingiks suht kalleid asju, mis olen ise jõuludeks lükanud, et nö. mitte kulutada üleliigsele raha. Ilmselt kasvatan lapsi, kes hakkaavd ka enne jõule vatrama kallitest kinkidest jms. Vb. ütlen oma lastele ka, et peaks meile kingid meisterdama. Meie lapsed on alles suht väiksed, aga hiljem ümber õpetada võib raskem olla

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on kaks poega ja need mured on mulle võõrad. Isegi jõule pole selleks vaja.
Näiteks ühel sügisõhtul tulin koju ja minu 10-aastane tuli uksele, kaval nägu peas. Peale mõningast askeldamist ütles, et tal on mulle rõdul üllatus. Läksin vaatama ja seal oli kimp lilli! Tema oli lillepoest mööda läinud ja mõtles, et tooks mulle lilled. Lihtsalt niisama.
Nüüd tegid jõuluajal koolis vaprusehelmeid ja seal said teha ka n-ö vabad helmed. Nad tegid ja ütlesid, et kui kätte saavad, teevad mulle kaelakee nendest.
Pojad on 8 ja 10, elame nende isast lahus. Ja nende isal pole kunagi selliseid kombeid olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei teinud oma vanematele lapsena ega teismelisena kingitusi. Täiskasvanuna hakkasin küll tegema. Lapsena ei teinud, sest ei tulnud lihtsalt selle peale ehk siis keegi nagu ei õpetanud.
Minu mees ei tee aga siiamaani oma vanematele kinke ja mina ka ei tee tema vanematele enam. Siiski ei ole põhjus sugudevaheline erinevus, vaid ikkagi kodune eeskuju. Tema vanemad peaaegu ei tähista jõule peale seda kui nende lapsed suureks said ja ei tee meile ka kingitusi. Meie kooselu alguses tegin mina tema vanematele kingituse, ehk siis panin kokku karbi, kuhu panime peamiselt ärakuluvaid ja vajalikke asju ja pühadeks pisut peenemaid maiustusi. Oma vanematele ju tegin ja arvasin, et siis ikka ju mehe vanematele ka. Peale kahte aastat sain aru, et ei maksa, sest nemad ei peagi jõule ja meile kinke ei tee. Mitte et ma vajaks midagi vastu, aga mulle hakkas tunduma, et meie kingid nagu pigem on neile koormaks sest ise nad vastu ei tee, põhimõtteliselt või viitsimatusest, ei teagi. Mis mind aga häirib on see, et nad isegi kaarti ei saada, seda just laste pärast, sest lapsed alati meisterdavad neile oma käega kinke ja kaarte.
Seega pole üldse imelik, et mu mees pole kingitegija, aga mulle teeb küll ilusaid kinke, sest meie peres on kombeks midagi ikka teha. Oleme kokku leppinud, et omavahel teeme midagi väikest.
Pidin tegelikult rääkima lastest, seda et meie lapsed on meile alati kinke teinud ja nüüd kui nad on suuremad, siis kohati ostavad ja kohati teevad ise, aga kingita ei jää keegi. Ja see pole üldse tänu minu kasvatusele, sest nagu öeldud, ma ise lapsena ei teinud vanematele kinke ja seega ei oodanud ka enda omadelt. Aga neil hakkas see asi lasteaiast peale ja jätkus hiljem koolis, kus detsembrikuus kõik käsitöötunnid kinkide meisterdamisele kulusid. Lapsed on ka väiksest saati teadnud, et inimesed üksteisele kinke teevad, see algas ka sealt pihta, et nemad meile tegid. Ma ei saanud siis ju öelda, et ainult jõuluvana kuusealuse kinkidega täitis kui ju nemad oma kingid meile sinna poetasid ja tegime midagi omalt poolt ka. Jõuluvana tõi igal aastal ka midagi, näiteks jättis ukse taha koti uiskudega kõigile lastele.
Aga peamiselt teevad kinke inimesed omavahel ja lastele pole see kunagi saladus olnud. Minu kõige kallimad jõulukaunistused on ka laste tehtud, koolis. Näiteks advendiküünla alus. Väga lihtne, puupakule on neli auku küünalde jaoks tehtud ja peale kirjutatud häid jõule. Või puuoksal istuvad käbidest tehtud päkapikud ja muud selline. Häid jõule kõigile!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ka minu teismelised ei tee mulle kingitusi, ei õnnitle sünnipäeva puhul, emadepäev pole mingi pidupäev meie peres. Mees ei kingi samuti midagi. Mind puudutab see küll, aga vägisi ka midagi nõudma ei hakka. Kui lapsed olid väikesed, siis ikka tegid kaarte- väikseid kingitusi. Ei tea, mis see tänapäeval on, ehk tõesti liiga hea elu.Mõtlen nii, et see elu, tervis, lapsed ongi minu kingitus. Kauneid pühi siiski teile kõigile.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kaks poega ja need mured on mulle võõrad. Isegi jõule pole selleks vaja.

Näiteks ühel sügisõhtul tulin koju ja minu 10-aastane tuli uksele, kaval nägu peas. Peale mõningast askeldamist ütles, et tal on mulle rõdul üllatus. Läksin vaatama ja seal oli kimp lilli! Tema oli lillepoest mööda läinud ja mõtles, et tooks mulle lilled. Lihtsalt niisama.

Nüüd tegid jõuluajal koolis vaprusehelmeid ja seal said teha ka n-ö vabad helmed. Nad tegid ja ütlesid, et kui kätte saavad, teevad mulle kaelakee nendest.

Pojad on 8 ja 10, elame nende isast lahus. Ja nende isal pole kunagi selliseid kombeid olnud.

Sa oled parim näide perest kus kingitusi tehakse siirast armasusest, mitte põhjusel, et peab tegema teatud ajal, sest teised teevad..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kurb lugeda seda teemat
Ise ei tahaks emotsioonituid/ teistega mitte arvestavaid lapsi. Egoistlikud/Autistlikud/nartsisstlikud/psühhopaadid 🙁

Ega siis ei imesta miks osad lapsed/vanemad üksteisega ei suhtle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kurb lugeda seda teemat
Ise ei tahaks emotsioonituid/ teistega mitte arvestavaid lapsi. Egoistlikud/Autistlikud/nartsisstlikud/psühhopaadid 🙁

See viimane lause on ikka väga nõme liialdus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused