Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused

Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )

Teema: Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused

Postitas:
Kägu

TÄnu sinule hakkasin ka mõtlema, et meie lapsed saavad kingiks suht kalleid asju, mis olen ise jõuludeks lükanud, et nö. mitte kulutada üleliigsele raha. Ilmselt kasvatan lapsi, kes hakkaavd ka enne jõule vatrama kallitest kinkidest jms. Vb. ütlen oma lastele ka, et peaks meile kingid meisterdama. Meie lapsed on alles suht väiksed, aga hiljem ümber õpetada võib raskem olla

Alusta sellest, et kui kellelgi tulemas sünnipäev siis iga kord meisterdate lapsega koos kingi – vanaemale, vanaisale, vennale, õele, isale jne, siis meisterdab laps kingi iseenesestmõistetavalt ka sulle. Koos tehes ta saabki selle teadmise, et oluline on hoolimine ja meeles pidamine. Et kinki tehes teed nii hästi kui võimalik ja kingisaajale mõeldult.
Jõulukingid toob ju jõuluvana 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu tütar oli kuueaastane, kui päev enne minu sünnipäeva toidupoes käisime.
“Emme, kas sa saaksid mulle natukene raha anda, ma tahan sulle kingituse osta.”
Ostiski… komme ja nätsu 🙂
Igasugu joonistusi ja meisterdusi saan kingiks ka ilma tähtpäevadeta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi selle peale tulnud, et lapsed peaksid vanematele kingitusi raha eest ostma (jutt siis alaealistest lastest). Piisab täiesti joonistatud kaardist ja selle olen alati sünnipäevaks saanud. Jõuludeks ei soovi midagi, ka mehelt mitte.

Üldiselt kipun tõrkuma kingituste vastu ega soovi, et teised selle peale raha kulutaksid. Ei meenugi, et oleksin peale abikaasa saanud kelletki sellise kingi, millega reaalselt midagi pihta hakata oskaksin. Arvan, et mul oleks pigem kahju, kui lapsed oma taskuraha mingi mõttetuse peale kulutaksid.
Kingituste tegemine v mittetegemeine küll mingi hoolimise märk pole, pigem komme v harjumus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ise ei tahaks emotsioonituid/ teistega mitte arvestavaid lapsi. Egoistlikud/Autistlikud/nartsisstlikud/psühhopaadid 🙁

Sa nimetad teemaalgataja poiss-pubekaid Egoistlikud/Autistlikud/nartsisstlikud/psühhopaadid? Tule mõistusele.

Nendest poistest kasvavad kerge suunamise tulemusena tõenäoliselt väga toredad ja teistega arvestavad mehed. Kahjuks ei saa sinu kohta, kes sa võõraste laste kohta selliseid hinnanguid loobid, sama öelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

TÄnu sinule hakkasin ka mõtlema, et meie lapsed saavad kingiks suht kalleid asju, mis olen ise jõuludeks lükanud, et nö. mitte kulutada üleliigsele raha. Ilmselt kasvatan lapsi, kes hakkaavd ka enne jõule vatrama kallitest kinkidest jms. Vb. ütlen oma lastele ka, et peaks meile kingid meisterdama. Meie lapsed on alles suht väiksed, aga hiljem ümber õpetada võib raskem olla

Alusta sellest, et kui kellelgi tulemas sünnipäev siis iga kord meisterdate lapsega koos kingi – vanaemale, vanaisale, vennale, õele, isale jne, siis meisterdab laps kingi iseenesestmõistetavalt ka sulle. Koos tehes ta saabki selle teadmise, et oluline on hoolimine ja meeles pidamine. Et kinki tehes teed nii hästi kui võimalik ja kingisaajale mõeldult.

Jõulukingid toob ju jõuluvana 😀

Muideks tegime ära. Kõik tegid kõigile kinke. Mina meisterdasin lastega nende isale kingid ja mees tegi lastega koos mulle🙂 Meil jõuluvana ei käinud, sest tütar lobises saladuse ammu nooremale välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei saa aru, mis rõõm peaks olema sellisest väljapressitud kingitusest? Et justkui peaks tegema, siis nagu näitab hoolimist vmt. Mulle täiesti arusaamatu mõtteviis. Aga mina olen muidugi ka muidu imelik, ma näiteks ei tähtsusta tähtpäevi ülepea mitte, seega on mul tõesti savi kui mind ei õnnitleta ei sünnipäeval ega emadepäeval, mis vahet sel on, ega ma sel päeval ole emam kui mõnel teisel. Ise õnnitlen neid, kelle puhul tean, et selline tähtpäevatamine talle elu ja surma küsimus on. Lapsena seevastu olin võimeline kogu oma taskuraha vanematele ja nooremale vennale kingituste ostmiseks kulutama, täiskasvanuks saades läks see lihtsalt üle, sest muud väärtused said olulisemaks. Enamasti nagunii ei kingita seda, mida tegelikult tahad, milleks sellist tsirkust siis üldse teha. Hoolimine ei võrdu reageeringutega kindlatel päevadel. Vähemalt minu jaoks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen öelnud, et tähtpäevade hommikul piisab ka sellest kui hommikul tulla minu juurde ja soovida näiteks head emadepäeva ning kallistada, aga see läheb neil vist kõrvust mööda, sest nad pole mulle omaalgatuslikult veel midagi soovinud ega kinkinud.

Kuidagi sel aastal kriibib see teema eriti valusalt mu hinge, ühel lastest on suurenenud just enne jõule taskuraha vajadus, käib ringi ja kulutab raha, minult ainult küsib, aga tean, et minu peale ei mõtle ta kordagi, et taskurahast kasvõi paari euro eest mulle üllatus valmistada.

Mul on suhteliselt korralik sissetulek ja saan endale üldjoontes kõike lubada, asi pole asjades, aga tahaksin, et lapsed minu peale ka mõtleksid ning just minule mõeldes teeksid ise või ostaksid midagi selleks, et mulle siirast rõõmu valmistada.

Kuidas teistes peredes, kas lapsed teevad vanematele kingitusi ning soovivad häid soove omaalgatuslikult?

Kuidagi rohkem kõlab su jutust läbi ikkagi see, et võiks rahaliselt sinule kinki teha. Lapselt rahalist kinki pole kunagi eeldanud ja enamasti siiamaani pole teinud (ta taskurahagi väike, ei larista, ei nuia juurde). Üks kord on teinud ise “rahalise” kingi – võtmehoidja. Jõulude ajal on minu jaoks oluline, et ma saan olla kõigi oma lähedastega koos ja kõik on terved ja rõõmsad.
Tähtpäeval (ka muul ajal) kallistuse, lihtsalt tähele panemisega on teine asi. Teisemeeas laste poolt võiks mingi tähelepanu avaldus siiski tulla. Kas oled lastega väikelapse east saadik rääkinud, arutlenud (kasutanud ja pööranud tähelepanu tulemusele), kuidas lilleõis või kallistus või teki peale panek või kohvi valmis tegemine võib ühe inimese päeva või olemise teha 1000x paremaks ja tänu sellele suudab tema jälle ka teistele anda rohkem tagasi. Mul poiss kohe 14 ning viimasel ajal on tunda, et ametlikud õnnitlused ja kingituste väljamõtelmised, kohustusliku õnnitluskaardi tegemine tõmbavad teda ka pingesse ja jätaks parema meelega ära. Samas oskab pisiasjades olla hoolitsev ja tähelepanelik, ja teha nii, et ta ise ja ta teod ongi kõige suuremad ja paremad kingid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei saa aru, mis rõõm peaks olema sellisest väljapressitud kingitusest? Et justkui peaks tegema, siis nagu näitab hoolimist vmt.

Katsume nüüd aru saada, et tegu on kasvatusprotsessi osaga. Me valmistame oma last ette eluks täiskasvanuna – õpetame teda märkama, hoolima ja soovima lähedasi rõõmustada. See on oluline, et tulevikus tema paarisuhe edukas võiks olla, et tema lapsed ennast armastatuna tunneksid jne.

Väljapressimine on siis ju ka see, kui tahame, et laps puhtalt sööb, mustad riided pesukorvi viib, tere ja aitäh ütleb!? Võiks ju ka siinkohal oodata, et laps ise ühel hetkel taipaks seda teha ning teda mitte suunata seda tegema. Ja kui ta ei hakkagi seda tegema, siis nentida, et noh, ta on ju poiss, mis tast tahta, need ongi sihukesed tohlakad…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul läheb vist paremini.
6-aastane tütar tegi jõulukingid nii minule, mehele kui kassile. Pakkis ära ka ja pani kuuse alla ja salmi pidime ka lugema enne kätte saamist. Minule kinkis enda punase juukseklambri ja mehele sinise. Panime kohe pähe ja olime rõõmsad 🙂 Kass sai helkuri.
Ma olen ka tähele pannud, et kingitused on rohkem tüdrukute rida. Mina tegin alati emale kingitusi, vend hakkas alles täiskasvanuna tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul läheb vist paremini.
6-aastane tütar tegi jõulukingid nii minule, mehele kui kassile. Pakkis ära ka ja pani kuuse alla ja salmi pidime ka lugema enne kätte saamist.

Minu kõik lapsed on 6-aastaselt veel tõsimeeli jõuluvana uskunud, nii et jõulukingi tegemine vanematele ei olnud selles vanuses üldse teemaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei saa aru, mis rõõm peaks olema sellisest väljapressitud kingitusest? Et justkui peaks tegema, siis nagu näitab hoolimist vmt.

Katsume nüüd aru saada, et tegu on kasvatusprotsessi osaga. Me valmistame oma last ette eluks täiskasvanuna – õpetame teda märkama, hoolima ja soovima lähedasi rõõmustada. See on oluline, et tulevikus tema paarisuhe edukas võiks olla, et tema lapsed ennast armastatuna tunneksid jne.

Väljapressimine on siis ju ka see, kui tahame, et laps puhtalt sööb, mustad riided pesukorvi viib, tere ja aitäh ütleb!? Võiks ju ka siinkohal oodata, et laps ise ühel hetkel taipaks seda teha ning teda mitte suunata seda tegema. Ja kui ta ei hakkagi seda tegema, siis nentida, et noh, ta on ju poiss, mis tast tahta, need ongi sihukesed tohlakad…

Teemaalgatusest jäi siiski pigem mulje, et peetakse oluliseks laste poolt kinkide ostmist just vanemale, mitte kingituste tegemist üleüldse (loe pealkirja).
Kasvatuslikul eesmärgil saab lapsi suunata näiteks sõpradele kinke tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on oluline, et tulevikus tema paarisuhe edukas võiks olla, et tema lapsed ennast armastatuna tunneksid jne.

Paarissuhtes oleneb palju ka sellest, kelle jalas on püksid või kelle käes on rahakott.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatusest jäi siiski pigem mulje, et peetakse oluliseks laste poolt kinkide ostmist just vanemale, mitte kingituste tegemist üleüldse (loe pealkirja).
Kasvatuslikul eesmärgil saab lapsi suunata näiteks sõpradele kinke tegema.

See ei ole sama. Sõpradele tehakse muidugi kinke. Aga ka oma lähedasi pereliikmeid tuleb tähele panna ja ka neid rõõmustada. Selle õpetamine on samuti kasvatusprotsessi osa. Et ei kasvaks juurde jälle üks inimene, kes küll väljaspool kodu on viisakas ja hooliv, aga oma pere liikmetest ei vaevu välja tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul läheb vist paremini.

6-aastane tütar tegi jõulukingid nii minule, mehele kui kassile. Pakkis ära ka ja pani kuuse alla ja salmi pidime ka lugema enne kätte saamist.

Minu kõik lapsed on 6-aastaselt veel tõsimeeli jõuluvana uskunud, nii et jõulukingi tegemine vanematele ei olnud selles vanuses üldse teemaks.

Minu 6- ja 8-aastane usuvad ka jõuluvana, aga terve jõuluaja tegid nad mulle, mehele, koerale, kassidele ja teineteisele agaralt kinke, mille kuuse alla poetasid. Ise käisid kavalate nägudega, et millal me avastame, et jälle on kuuse all mingi üllatus. Poisid on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

tulge mõistusele, miks peavad lapsed kinke tegema? teismelised?
vanasti oli vanasti, minu ajal oli ka kõik teisiti. tänapäeva vatitupsud on teistsugused kogu oma mõtlemiste ja arusaamadega. ma ei mõista üldse, miks peab sunnitult jõuludeks, sünnipäevadeks kinke tegema. teen siis kui tuleb soov teha. jaburus on lastele miskit pähe määrida.
ps. poisid on poisid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen õpetanud lastele, et kingi tegemine on kohati küll tüütu ja raske aga see on kasulik sotsiaalse krediidi kogumise eesmärgil. Kinki tehes sa raiskad oma aega, mõtled konkreetsele inimesele, et mida tema sooviks. Mina näiteks ei soovi ostetud asju, tahan vaid ise tehtud asju ja hästi tehtud asju. Kuigi see on ehk lastele tüütu, õpetab see neile, esiteks käelist osavust, korrektsust, sest mingi viletsasti tehtud asja kinkima ei minda. Õpetasin seda pigem küll vanaemadele-vanaisadele kingi tegemise kontekstis aga eks nad taipavad küll et ka mina ootan hästi tehtud asja. Täiskasvanutega me tegelikult ei vaheta kinke aga teismelistele tuleb see harjumus kasuks juba seetõttu, et nemad ju vanematelt ootavad kinke ja need asjad ei käi ühepoolselt, millegi saamiseks tuleb midagi vastu pakkuda omalt poolt. Poisslapsed peavad tulevikus oskama oma südamedaami võluda millegagi ja kui neile ei ole õpetatud, kuidas mõelda viisil – mis teeks teisele rõõmu, siis nad tõenäoliselt seda ka edaspidises elus ei oska.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle endale tundub ikkagi, et tegu on sellise kaasasündinud empaatiavõimega pigem. Ma usun, et on palju emasid, kes on nahast välja pongestanud ja eeskuju näidanud, aga see jookseb ikkagi maha, nagu hane selga vesi. See on ikkagi selline sisemine vajadus hoolida ja märgata, mida vägisi vist ei õnnestugi peale suruda, kui see inimese seest ei tule. Näiteks olen ise väiksest saati, ikka päris pisikesest peale, muretsenud selle eest, et kumbki vanem ei jääks kingita, kuna nad koos enam ei elanud ning omavahel kinke ei teinud. Samas on mu õel sellest ikka sügavalt savi olnud. Samamoodi olen kindlasti neid hoolimise ja märkamisega seotud väärtusi püüdnud oma lastele edasi anda, aga ma ei ole ka kindel hetkel, kas see on õnnestunud. Minu meelest on ülekohtune alati vanemaid selles süüdistada. Samas tundub mulle erakordselt kalk jätta lapsed kingita selle tulemusena. Ma arvan, et see lihtsalt tõukaks nad minust kaugemale ja tekitaks kibestumust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, ma olen ka nõus, et see on kaasasündinud empaatiavõimest suuresti tulenev. Minu mees on selline, kellel on neli venda, kõik teised teevad emale kingitusi, minu mees ei tee, sest tema meelest olla neil vastastikune kokkulepe, et kinke ei tehta. Seda ta kunagi ei märka, et ema teeb kingitusi. Räägi palju räägid, tema peab kinkide tegemist raiskajalikuks ning keeldub selles mängus osalemast, ka ise ei taha ta kinke. Päris tõsiselt ei paku kingid talle mingit rõõmuhetke. Talle meeldib enda soovitud asjad ise poest osta ja välja valida ilma mingi vahendajata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul läheb vist paremini.

6-aastane tütar tegi jõulukingid nii minule, mehele kui kassile. Pakkis ära ka ja pani kuuse alla ja salmi pidime ka lugema enne kätte saamist.

Minu kõik lapsed on 6-aastaselt veel tõsimeeli jõuluvana uskunud, nii et jõulukingi tegemine vanematele ei olnud selles vanuses üldse teemaks.

Minu 6-aastane usub ka jõuluvana, aga teab ka, et ise võib samuti kinke teha. Igal pool ju polegi jõuluvana, kinke tuleb ka lähedaste enda käest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kinke pole ju vaja, ka pole need “eluküsimus”, nagu üks tigekägu eespool väljendus. Minu jaoks on näiteks kõige parem kink lastelt endavalmistatud kaart või mistahes pisiasi, aga ka seda ei vaevu teismelised enamasti tegema. Üks minu laps praalib koguni, et tema meelest olla kingituste tegemine pugemine. On jah empaatiavõimest kinni, õnneks teised on empaatiavõimelisemad, üks ostab ja üks teeb vahvaid endamõeldud asju. Täiskasvanutelt ei soovigi kinke, sest tõesti on rahalised kingid mõttetud – igaüks oskab kindlasti ise paremini osta, mis tal vaja on või mis talle rõõmu teeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas teha lastele selgeks, et ka mul on vajadused