14-aastane poiss on juba ligi aasta aega meeleolude kõikumisega hädas. Õnneks räägib meiega. Ütleb ise ka, et päeva jooksul võivad tujud järsult vahetuda: on rõõmus, aga korraga tuleb eimillestki kurbus peale ja siis pole tahtmist midagi teha, kõik tundub igav ja mõttetu. Sõpradega on samuti tekkinud arusaamatusi – tundub, et sellises vanuses on nad kõik nii ebastabiilsed ja kiuslikud, toimub võimuvõitlus ja tülid on kerged tekkima.
Talvel oli pojal kohati ka ärevust, käisime paar korda psühholoogi juures ja tundus, et nendest vestlustest oli abi. Ise üritan teda ka pidevalt turgutada – nii jutu kui erinevate vitamiinidega. Kohati on siiski üle mõistuse raske see positiivsuse süstimine, tundub, et mu jutt on nagu hane selga vesi. Poiss on ka kohutavalt hajameelseks muutunud.
Kas see on teismeea normaalne hormoonidemöll või ikkagi juba depressioon? Ei taha midagi kahe silma vahele jätta, samas liiga palju teda torkida samuti mitte.
