Ise olen ka vahel närveldanud, kui söök ei tule välja. Olen kirunud, teinud nutust häält, vehkinud kätega ja tõstnud kausse ja potsikuid ja toiduainte puhastamise jäänuseid närviliselt siia-sinna. Mees on siis naernud seda kätega vehkimist ja mõttetut asjadega tuustimist. Kellegi naermine kütab veel veidi rohkem üles ja raske on tuustimist lõpetada… Aga mingit tõsist vaidlust pidama loomulikult sellises olukorras ei hakka. See oleks ilmne ülepingutamine.
Pmst mõistan töö juures vandumist. Midagi hullu sellest pole.
Koolieelikust laps ka vahel ulub ja karjub, kui konstruktorist millegi ehitamine, joonistamine vms. välja ei tule. See küll häirib – mis mõttes, tal on ju rahulik omaette mängimise aeg, võimalus tegeleda nauditava tegevusega, aga näe, tema hoopis karjub? Ehk negatiivne eeskuju? Või lihtsalt pärilikkus – eks laps ole ju enda “materjalist” (temperament)? Lapsele küll seletame, et võta ikka rahulikumalt, sul on ju päevade kaupa aega seda asja nikerdada, mis mõttes sa karjud ja oled kannatamatu? Ja siis näitan, et näe, mina küll teen praegu seda kodutööd niiii rahulikult ja järjekindlalt. Eks ta ole…
Mõistlik piir läheb minu jaoks sealt, kus pereliikmed kellegi töö juures närvi minekut lausa kartma ja varjuma hakkama peavad (“nüüd saame kõik jälle sõimata”). Nii et selles mõttes saan teemaalgataja murest aru. Iga kord, kui mingi suurem kodutöö ette tuleb, püüda kodus varjulisemat nurka endale ja lastele otsida – see võib hakata väsitama…