rosinakypsis
26.08.2019 00:53
Minu mees pani ka täna parketti maha ja mina (ülakorrusel voodit peitsides) proovisin kokku lugeda, mitu “putkavahti” ja “joppuse joru” ära tuli.
Misa luiskad rosinaküpsis, sul polegi meest! Ma ühest teemast mäletan seda. Sa oled lahutatud lapsega naine ja nüüd tahad siin end huvitavaks teha.
Rahulikult teeb. Teatud asjade juures muidugi segab, kui nt lapsed jalus siiberdavad, aga isegi siis väga ei ärritu. Ega korteris väga palju teha pole, aga no põrandad on ise vahetanud, mööblit kokku pannud, seinu ja lage värvinud. Värvimisega on meil väike konkurents, seda meeldib mulle ka teha, nii et siis ärritun pigem mina, kui olen plaaninud, et värvin nt esiku üle, aga tulen töölt ja ta on selle juba ära teinud 😀
Minu vanemate maakodus on ka üht-teist remontinud, maja ja sauna soojustanud jmt teinud. On kõik rahulikult tehtud saanud.
Aga selline kiruja ja ärrituja tööde juures on mul isa, nii et tean väga hästi, kuidas sellise tööstiiliga mees kodus askeldab. Siis on küll sedasi, et targem kodust ära ka minna selleks ajaks, las siis üksi vannub ja loobib asju.
Mees ei vannu, ei kiru, ei ropenda, aga hirmsasti tahab imetlemist, muudkui hüüab pereliikmeid enda juurde, näitab ja räägib ja küsib nõu, kusjuures nõu küsib selliste asjade kohta, mis peaks just jääma tegija enda otsustada. Ta on mulle väga armas, aga kohati on selline asi väsitav, eriti kui mul on enda asju ka teha.
Mina eelistan omaette nokitseda, panen klapid kõrva, kuulan podcasti ja teen. Ei vaja kedagi kõrvale seisma.
rosinakypsis
26.08.2019 00:53
Minu mees pani ka täna parketti maha ja mina (ülakorrusel voodit peitsides) proovisin kokku lugeda, mitu “putkavahti” ja “joppuse joru” ära tuli.
Misa luiskad rosinaküpsis, sul polegi meest! Ma ühest teemast mäletan seda. Sa oled lahutatud lapsega naine ja nüüd tahad siin end huvitavaks teha.
Mehike, sina või?
Oih, muidugi, sul on õigus, need alter egod kipuvad sassi minema juba. ???? Lähen nüüd annan ruttu lahutuse sisse, sest sina ju “mäletad”, et mul pole meest. Vahele jäin.
Joogise peaga võiks ikka magama keerata, mitte foorumites kooberdada…
P.S. Järgmisena pakud kindlasti, et kuulsin hääli oma peas, mitte vanduvat abikaasat.
Mina mehena enamust kodustest remonditöödest teen, elektroonikat ei paranda. On nii, et süüdi olen siis, kui mõni asi tegemata või venib – näiteks pole selle tegemiseks hetkel mul head lahendust – ja süüdi olen siis kui teen – siis selle pärast, et naise ja ämma arvates teen liiga aeglaselt või pole kõik nii hästi läbi mõeldud, õpetajaid kõrval on ikka, kes teavad kuidas asju õigemini ja paremini tehakse.
Naise arvates normaalsed mehed teevad remonti nii, et lähevad poodi, ostavad KÕIK vajalikud asjad ja teostavad remondi. Näevad ette kõikvõimalikud ootamatused. Mitte nii, nagu mina, et paar päeva tööd ja jälle peab poodi midagi tooma minema ja jälle paar päeva tööd ja jälle mingi ootamatus ja jälle peab poodi minema. Poodi on autoga miski 10 mintsa max…
Peale viimast korteri remonti ütles, et sinuga ei võta ette enam ühtegi remonti. Nüüd on hakanud rääkima, et võiks mingi remontivajava majakese osta ja selle üles kõpitseda…
No mina olen ise selline – puhastan näiteks kalade akvaariumi, kõik tilgub, kaas kukub, pump ei lähe pärast käima, põrand ujub, eks ma tigetsen ja närvitsen seal viljeldes oma “mõnusat tasast hobi”. Endal ka vastik. Aga mees on mul hakkamist täis, kahjuks remonditöid ei oska, ükskord lasi makrofleksi ja pärast oli ta ise seda täis, põrandal oli mingi makrofleksist skulptuur, akendel olid pritsmed ja see koht, kuhu makrofleks, pidi minema, oli nagu sea songermaa, mida mina siis tasaseks lõikusin. Eelistangi pisemaid remonditöid teha hoopis sõbrannadega, kes natuke asja tunnevad või tellin töömehe.
Ise olen ka vahel närveldanud, kui söök ei tule välja. Olen kirunud, teinud nutust häält, vehkinud kätega ja tõstnud kausse ja potsikuid ja toiduainte puhastamise jäänuseid närviliselt siia-sinna. Mees on siis naernud seda kätega vehkimist ja mõttetut asjadega tuustimist. Kellegi naermine kütab veel veidi rohkem üles ja raske on tuustimist lõpetada… Aga mingit tõsist vaidlust pidama loomulikult sellises olukorras ei hakka. See oleks ilmne ülepingutamine.
Pmst mõistan töö juures vandumist. Midagi hullu sellest pole.
Koolieelikust laps ka vahel ulub ja karjub, kui konstruktorist millegi ehitamine, joonistamine vms. välja ei tule. See küll häirib – mis mõttes, tal on ju rahulik omaette mängimise aeg, võimalus tegeleda nauditava tegevusega, aga näe, tema hoopis karjub? Ehk negatiivne eeskuju? Või lihtsalt pärilikkus – eks laps ole ju enda “materjalist” (temperament)? Lapsele küll seletame, et võta ikka rahulikumalt, sul on ju päevade kaupa aega seda asja nikerdada, mis mõttes sa karjud ja oled kannatamatu? Ja siis näitan, et näe, mina küll teen praegu seda kodutööd niiii rahulikult ja järjekindlalt. Eks ta ole…
Mõistlik piir läheb minu jaoks sealt, kus pereliikmed kellegi töö juures närvi minekut lausa kartma ja varjuma hakkama peavad (“nüüd saame kõik jälle sõimata”). Nii et selles mõttes saan teemaalgataja murest aru. Iga kord, kui mingi suurem kodutöö ette tuleb, püüda kodus varjulisemat nurka endale ja lastele otsida – see võib hakata väsitama…
Mul isa on selline. Aitab see, et tuleb samamoodi rääkima hakata, siis tõmbab kohe tagasi, nagu saab aru kui nõme see köitumine on. Õnneks ma tean, et see alati nii on, et ei solvu ega lase ligi seda emotsioonide möllu.
