Mulle tundub, et praegu on koolis tõesti palju huvitavam – just need projektid jms. Samas on minu lapsed olnud selliste ülesannete puhul vahel hädas sellega, et nad ei saa aru, mida neilt oodatakse, ja kas see, mida nad teevad, on piisav. See võib olla seotud õpetajapoolse puuduliku kommunikatsiooniga, aga samas ka laste endi ebakindlusega. See ebakindlus on aga mõistetav, kuna kõik asjad on ju ikkagi hindelised.
Arvestades seda, kui palju on viimastel aastakümnetel maailm muutunud (eriti pean silmas interneti ja arvutite levikut jms), on minu meelest väga veider see, et koolides on muutusi nii vähe – ikka lähevad lapsed kooli, kott paberõpikutest pungil, ja lahendavad töövihikust kõik ühesuguseid ülesandeid. Just arvutid ja net võimaldaksid seda sisuliselt iseseisvat õpet palju rohkem diferentseerida, vähemalt nooremates kooliastmetes huvitavamaks ja mängulisemaks teha jne., miks seda nii vähe arendatud on? Samas on kindlasti vajalik ka päriseluga kontaktis olla, näit. loodust õppida vahetult looduses, seda muidugi tehakse ka. Ja ka kõikvõimalikud rühmatööd, projektid jms, mis arendavad koostööoskusi, esinemisjulgust jne, mida meil kõigil elus vaja on.
Minu jaoks oleks unistuste kool selline, kus põhilised ainealased teadmised ja oskused omandab igaüks iseseisvalt ja omas tempos veebipõhiseid õpikeskkondi kasutades (algklassides võib see toimuda ka koolis õpetaja juhendamisel). Alates põhikoolist tullakse kokku selleks, et tegeleda projektidega, osaleda keeleõppe vestlustundides (grupid saab sel juhul moodustada vastavalt tasemele, mitte vanusele), vajadusel võiks saada konsultatsiooni ka aineõpetajatelt. Sellised kursused, mis nõuaks erilisemaid töövahendeid (tööõpetus, robootika, kunst, pilliõpe) oleksid samuti projektipõhised ja neid oleks võimalik teha koolis või miks mitte ka näiteks hoopis huvikoolides. Kehaline kasvatus toimuks osaliselt koolis (näiteks oleksid kindlad ajad pallimängude mängimiseks, tantsutrennid jms), osaliselt spordiklubide juures (seal oleksidki spetsiaalselt kooolilastele mõeldud kursused erinevale tasemele, umbes nii, nagu praegu ujumise algõpetus toimub), samuti oleks paigas teatud asjad, mis on vaja kindlalt ära teha, aga suurem osa oleks vabalt valitav ja igaüks saaks tegeleda endale meelepärase spordiga. Igaüks liiguks edasi endale sobivas tempos (miinimumnõudmised oleksid küll üldiselt paigas, aga ei oleks mingit probleemi, kui keegi näiteks tervislikel põhjustel mõned kuud eemal on), samuti oleks võimalik igaühel valida, milliseid aineid ta rohkem süvitsi õppida soovib. Oleks palju valikkursusi, mitte ainult gümnaasiumis, vaid ka põhikoolis ja miks mitte ka algkoolis. Niimoodi hoiaks lapsed kokku meeletult niisama passimise aega (just täna hommikul pidin jälle kuulama lapse vingumist, kui igav tal koolis on ja kuidas õpetaja seletab 100x samu asju) ja selle asemel saaksid õppida midagi sellist, mis neid tõesti huvitab.
Loomulikult ma saan aru, et sellise süsteemi üles ehitamine ei oleks niisama lihtne ja esmapilgul tundub, et see oleks ka kallis. Aga kas olekski? Õpetajaid klassi ette oleks ju vähem vaja, igasugust individuaalõpet oleks vähem vaja, sest kõik õpiks niigi individuaalses tempos, teadmiste kontroll toimuks suuremas osas automaatselt veebikeskkonnas jne. Praegu on ju ka raiskamist palju – muusikakoolis käiv laps õpib ka koolis muusikat, ujumistrennis käivad lapsed osalevad kohustuslikus korras kooli ujumistundides. Raske on praegu ka õpetajatel, kes peaks suutma üheaegselt pakkuda andekamatele keerulisemaid ülesandeid ja mahajääjaid järele aidata.