Esileht Koolilaps Kuidas teil tundub tänapäeva kool ja õppimine

Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )

Teema: Kuidas teil tundub tänapäeva kool ja õppimine

Postitas:
Kägu

Tänapäeval on koolis ikka palju lahedam, palju rohkem võimalusi, palju rohkem häid õpetajaid, palju rohkem huvitavat ainekäsitlust, palju paremad õpikud ja abivahendid, palju rohkem ringe-trenne koolivälisel ajal. Olen laste peale lausa kade, et saavad praegusel ajal õppida.

Ise käisin koolis 1982-1993. Elu esimene hinne oli 3, sest õpetaja arvates ei lugenud ma luuletust peast küllalt valjult ja soravalt (olin arglik ja häbelik laps). Õpetaja on mind tutistanud selle eest, et mu käekiri polnud piisavalt ilus (käekiri on siiani kohutav).

Kas see luuletus oli “Septembrikuu on tähtis kuu, siis aabits uus, siis ranits uus…”?

Läksin kooli 1981. aastal ja me aabitsas oli see päris esimesel lehel.

Oma laste pealt vaadates tundub, et tänapäeval õpitakse koolis palju rohkem edasiseks eluks vajalikku. PowerPointi esitlusi on mu lapsed teinud juba alates algklassidest; minul endal on esinemisoskus ja -julgus ümmargune null.

Sellist sõnavõttude puhul on mul alati tunne, et räägib 80 a inimene.
Minul hakkas arvutiõpetus koolis 1995 a, algeline nagu ta oli (nt.iga arvuti taga oli 2 last), aga progress oli pidev ja kiire. Gümnaasiumisse läksin 1998, siis olid moes väitlused ja suuline vastamine st. esinemine klassi / auditooriumi ees.
Praegused 40- 50 a on elanud pool oma elu koos arvutitega. Kui praegu esimest korda PP lahti teha, siis ehk jah ei oska toimetada (kuigi minu meelest on see üks lihtsamaid programme üldse), aga mida te 20-25 a tagasi tegite, kui veel noored ja teravad olite?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma lõin lahti tänapäevase keemia raamatu ja pidin kreepsu saama: kõik oli lahti seletatud nii lihtsalt, et hakkaks ise keemikuks. Pildid juures ja puha. Enda keemiatunnist mäletan 90ndate keskel ainult kuiva tabelituupimist ja kahtede rida, sest aru ei saabud ma küll midagi.

No üheksanda klassi geograafiaõpikust ei ole küll võimalik mitte millestki aru saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellist sõnavõttude puhul on mul alati tunne, et räägib 80 a inimene.
Minul hakkas arvutiõpetus koolis 1995 a, algeline nagu ta oli (nt.iga arvuti taga oli 2 last), aga progress oli pidev ja kiire. Gümnaasiumisse läksin 1998, siis olid moes väitlused ja suuline vastamine st. esinemine klassi / auditooriumi ees.
Praegused 40- 50 a on elanud pool oma elu koos arvutitega. Kui praegu esimest korda PP lahti teha, siis ehk jah ei oska toimetada (kuigi minu meelest on see üks lihtsamaid programme üldse), aga mida te 20-25 a tagasi tegite, kui veel noored ja teravad olite?

Püüan natuke selgitada iseenda näitel ja arvestades ka tolle 1981. a kooliläinu postitust.
Ma ei ole veel 50, st et kaheksakümnest on veel kõvasti puudu. Vist aastal 1988 või nii, keskkooli ajal, olid meil tõesti ka arvutitunnid. Läksime selleks paar korda kuskile kesklinna arvutiklassi (Tallinnas) ja näppisime pisut neid Jukusid. Kui ülikooli ajal 90ndate teisel poolel (kui sinul koolis arvutiõpetus algas) tõesti praktiliselt hakkas arvutit vaja minema, siis see oli juba hoopis muu asi, too jukundus ei andnud selleks mingit praktilist ettevalmistust – kuigi Powerpointini oli Norton Commanderist ikkagi veel väga pikk tee. No selles on sul tõesti õigus, et sealtmaalt alanud teine elupool on arvutitega seotud olnud küll.
Aga koolilaste Powerpointi esitlused ei treeni ju üksnes tehnilisi oskusi, vaid ka verbaalseid ja sotsiaalseid. Justnimelt seda on rõhutatud: esinemisoskus ja -julgus ei oleks ümmargune null, kui selles osas oleks koolis mingit ettevalmistust saanud, täitsa ükskõik missuguste tehniliste vahendite toel, kasvõi kriit käes tahvli ees. Ja keskkooli ajal alustamine võib juba liiga hilja olla, tänapäeval treenitakse lapsi selles osas tõesti juba palju varem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeval sõltub haridus üsna palju elukohast. On koole, kus on toimivad laborid, tehakse koostööd kõrgkoolidega, osaletakse rahvusvahelistes projektides, programmeeritakse. Ja on koole, milles õppimine seisneb õpiku tsiteerimsega ja töövihiku täitmisega. Mida rohkem on koolis õpilasi, seda suurem rahastus ning kooli arendamiseks paremad võimalused.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oma kooliajast (alustasin 1984) mäletan ka teadusliku iseloomuga kohustusi – näit. ilmavaatlusi tuli teha, märkida iga päev temperatuur, sademed…

Jah, minu poeg pandi umbes 5a tagasi tegema “ilmavaatlusi” kuufaaside osas. Nii tore oli internetist leida, et kuu tõuseb sel ööl kuskil pärast südaööd ja loojub enne kuut vms. Joonistaski internetist maha need kuufaasid – ma ei hakka viienda klassi last keset ööd üles ajama kuu aega järjest, et juhul, kui pilves ei ole, saaks kuud vaadata.

Mu laps on neljandas ja on igal aastal ilmavaatlust teinud. Tuleb ilmselt ka sel aastal. Igal aastal lisandub rohkem asju, mida jälgima peab. Mäletan, kuidas ta 1.klassis seda tegi. Küsisin lapselt, et kas te peate nädal aega nüüd temperatuuri ja sademeid jälgima. Ta ütles, et jaa, aga ma juba pikas päevas täitsin kõik ära 😀

Minu jaoks minu kooliaja ja lapse kooli peamine erinevus on see, et õpetajad on palju tolerantsemad praegu. Mulle sattusid kooliajal sellised õpetajad, kes üritasid kõiki lapsi ühesuguseks voolida – näiteks ei võinud ma kunagi vasaku käega kirjutada, kuid samal ajal nõuti ilusat käekirja. Parema käega ei osanud ma nii ilusti kirjutada, aga vasakuga ei lubatud, selle eest sai riielda. Õppisin muidugi kirjutama parema käega, aga praegu kasutan mõlemat kätt, vastavalt vajadusele. Tavapärane oli ühel õpetajal ka selline patukahetsuse tund, kus igaüks pidi mõtlema, mida ta on valesti teinud ja selle siis kõva häälega üles tunnistama. Ma sain alatasa riielda, sest mul polnud kunagi midagi üles tunnistada. Või ma lihtsalt ei tahtnud. Teised õpetajad olid kõik okei, kui välja arvata see, et kiusamist nad mitte kunagi ei näinud, isegi kui see nende silme ees toimus. Sama asja rääkis ka mees oma kooli kohta, mis oli teises Eesti otsas. Nende koolis oli olnud õpetaja, kes oli nii Saksamaa ja sakslaste vastane, et ta ei pannud tähelegi (ei tahaks nagu mõelda, et ta sihilikult nii tegi), et tema räägitud hirmujuttude tõttu hakati kiusama õpilasi, kellel olid saksapärased perekonnanimed. Mina ja mees läksime kooli 90-ndate alguses.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et praegu on koolis tõesti palju huvitavam – just need projektid jms. Samas on minu lapsed olnud selliste ülesannete puhul vahel hädas sellega, et nad ei saa aru, mida neilt oodatakse, ja kas see, mida nad teevad, on piisav. See võib olla seotud õpetajapoolse puuduliku kommunikatsiooniga, aga samas ka laste endi ebakindlusega. See ebakindlus on aga mõistetav, kuna kõik asjad on ju ikkagi hindelised.
Arvestades seda, kui palju on viimastel aastakümnetel maailm muutunud (eriti pean silmas interneti ja arvutite levikut jms), on minu meelest väga veider see, et koolides on muutusi nii vähe – ikka lähevad lapsed kooli, kott paberõpikutest pungil, ja lahendavad töövihikust kõik ühesuguseid ülesandeid. Just arvutid ja net võimaldaksid seda sisuliselt iseseisvat õpet palju rohkem diferentseerida, vähemalt nooremates kooliastmetes huvitavamaks ja mängulisemaks teha jne., miks seda nii vähe arendatud on? Samas on kindlasti vajalik ka päriseluga kontaktis olla, näit. loodust õppida vahetult looduses, seda muidugi tehakse ka. Ja ka kõikvõimalikud rühmatööd, projektid jms, mis arendavad koostööoskusi, esinemisjulgust jne, mida meil kõigil elus vaja on.

Minu jaoks oleks unistuste kool selline, kus põhilised ainealased teadmised ja oskused omandab igaüks iseseisvalt ja omas tempos veebipõhiseid õpikeskkondi kasutades (algklassides võib see toimuda ka koolis õpetaja juhendamisel). Alates põhikoolist tullakse kokku selleks, et tegeleda projektidega, osaleda keeleõppe vestlustundides (grupid saab sel juhul moodustada vastavalt tasemele, mitte vanusele), vajadusel võiks saada konsultatsiooni ka aineõpetajatelt. Sellised kursused, mis nõuaks erilisemaid töövahendeid (tööõpetus, robootika, kunst, pilliõpe) oleksid samuti projektipõhised ja neid oleks võimalik teha koolis või miks mitte ka näiteks hoopis huvikoolides. Kehaline kasvatus toimuks osaliselt koolis (näiteks oleksid kindlad ajad pallimängude mängimiseks, tantsutrennid jms), osaliselt spordiklubide juures (seal oleksidki spetsiaalselt kooolilastele mõeldud kursused erinevale tasemele, umbes nii, nagu praegu ujumise algõpetus toimub), samuti oleks paigas teatud asjad, mis on vaja kindlalt ära teha, aga suurem osa oleks vabalt valitav ja igaüks saaks tegeleda endale meelepärase spordiga. Igaüks liiguks edasi endale sobivas tempos (miinimumnõudmised oleksid küll üldiselt paigas, aga ei oleks mingit probleemi, kui keegi näiteks tervislikel põhjustel mõned kuud eemal on), samuti oleks võimalik igaühel valida, milliseid aineid ta rohkem süvitsi õppida soovib. Oleks palju valikkursusi, mitte ainult gümnaasiumis, vaid ka põhikoolis ja miks mitte ka algkoolis. Niimoodi hoiaks lapsed kokku meeletult niisama passimise aega (just täna hommikul pidin jälle kuulama lapse vingumist, kui igav tal koolis on ja kuidas õpetaja seletab 100x samu asju) ja selle asemel saaksid õppida midagi sellist, mis neid tõesti huvitab.
Loomulikult ma saan aru, et sellise süsteemi üles ehitamine ei oleks niisama lihtne ja esmapilgul tundub, et see oleks ka kallis. Aga kas olekski? Õpetajaid klassi ette oleks ju vähem vaja, igasugust individuaalõpet oleks vähem vaja, sest kõik õpiks niigi individuaalses tempos, teadmiste kontroll toimuks suuremas osas automaatselt veebikeskkonnas jne. Praegu on ju ka raiskamist palju – muusikakoolis käiv laps õpib ka koolis muusikat, ujumistrennis käivad lapsed osalevad kohustuslikus korras kooli ujumistundides. Raske on praegu ka õpetajatel, kes peaks suutma üheaegselt pakkuda andekamatele keerulisemaid ülesandeid ja mahajääjaid järele aidata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina läksin kooli 1985. Olin hea õpilane, ükski aine suuremat raskust ei valmistanud. Kui ehk keemia, mis vajas rohkem tööd. Olin kuulekas, käitumine oli korras. Oma lapsi vean praegu läbi haridusmaastiku hambad ristis ja keeldun alla andmast ja leppimast. Osa aineid on väga igavad. Nt. geograafia- nõukaaegne õpetaja ja töö ainult töövihiku-õpikuga ei ole tõstnud ka huvi antud valdkonna vastu. Vene keel jääb samuti väga kaugeks ja võõraks.
Ma rõõmustan väga sel päeval kui mul kõigil lastel koolid lõpetatud on. Meie peres kahjuks läheb hariduse omandamine väga üle kivide ja kändude- entusiasmi pole, huvi pole. Ainus keda see koolis käimine huvitab, oleme meie, lapsevanemad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeval on koolis ikka palju lahedam, palju rohkem võimalusi, palju rohkem häid õpetajaid, palju rohkem huvitavat ainekäsitlust, palju paremad õpikud ja abivahendid, palju rohkem ringe-trenne koolivälisel ajal. Olen laste peale lausa kade, et saavad praegusel ajal õppida.

Ise käisin koolis 1982-1993. Elu esimene hinne oli 3, sest õpetaja arvates ei lugenud ma luuletust peast küllalt valjult ja soravalt (olin arglik ja häbelik laps). Õpetaja on mind tutistanud selle eest, et mu käekiri polnud piisavalt ilus (käekiri on siiani kohutav).

Kas see luuletus oli “Septembrikuu on tähtis kuu, siis aabits uus, siis ranits uus…”?

Läksin kooli 1981. aastal ja me aabitsas oli see päris esimesel lehel.

Oma laste pealt vaadates tundub, et tänapäeval õpitakse koolis palju rohkem edasiseks eluks vajalikku. PowerPointi esitlusi on mu lapsed teinud juba alates algklassidest; minul endal on esinemisoskus ja -julgus ümmargune null.

Sellist sõnavõttude puhul on mul alati tunne, et räägib 80 a inimene.

Minul hakkas arvutiõpetus koolis 1995 a, algeline nagu ta oli (nt.iga arvuti taga oli 2 last), aga progress oli pidev ja kiire. Gümnaasiumisse läksin 1998, siis olid moes väitlused ja suuline vastamine st. esinemine klassi / auditooriumi ees.

Praegused 40- 50 a on elanud pool oma elu koos arvutitega. Kui praegu esimest korda PP lahti teha, siis ehk jah ei oska toimetada (kuigi minu meelest on see üks lihtsamaid programme üldse), aga mida te 20-25 a tagasi tegite, kui veel noored ja teravad olite?

Sa said veidi valesti aru. Arvutioskus, sh ka programmeerimine on mul täiesti olemas. Pigem on kehvake just esinemisoskus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks oleks unistuste kool selline, kus põhilised ainealased teadmised ja oskused omandab igaüks iseseisvalt ja omas tempos veebipõhiseid õpikeskkondi kasutades (algklassides võib see toimuda ka koolis õpetaja juhendamisel). Alates põhikoolist tullakse kokku selleks, et tegeleda projektidega, osaleda keeleõppe vestlustundides (grupid saab sel juhul moodustada vastavalt tasemele, mitte vanusele), vajadusel võiks saada konsultatsiooni ka aineõpetajatelt. Sellised kursused, mis nõuaks erilisemaid töövahendeid (tööõpetus, robootika, kunst, pilliõpe) oleksid samuti projektipõhised ja neid oleks võimalik teha koolis või miks mitte ka näiteks hoopis huvikoolides. Kehaline kasvatus toimuks osaliselt koolis (näiteks oleksid kindlad ajad pallimängude mängimiseks, tantsutrennid jms), osaliselt spordiklubide juures (seal oleksidki spetsiaalselt kooolilastele mõeldud kursused erinevale tasemele, umbes nii, nagu praegu ujumise algõpetus toimub), samuti oleks paigas teatud asjad, mis on vaja kindlalt ära teha, aga suurem osa oleks vabalt valitav ja igaüks saaks tegeleda endale meelepärase spordiga. Igaüks liiguks edasi endale sobivas tempos (miinimumnõudmised oleksid küll üldiselt paigas, aga ei oleks mingit probleemi, kui keegi näiteks tervislikel põhjustel mõned kuud eemal on), samuti oleks võimalik igaühel valida, milliseid aineid ta rohkem süvitsi õppida soovib. Oleks palju valikkursusi, mitte ainult gümnaasiumis, vaid ka põhikoolis ja miks mitte ka algkoolis. Niimoodi hoiaks lapsed kokku meeletult niisama passimise aega (just täna hommikul pidin jälle kuulama lapse vingumist, kui igav tal koolis on ja kuidas õpetaja seletab 100x samu asju) ja selle asemel saaksid õppida midagi sellist, mis neid tõesti huvitab.
Loomulikult ma saan aru, et sellise süsteemi üles ehitamine ei oleks niisama lihtne ja esmapilgul tundub, et see oleks ka kallis. Aga kas olekski? Õpetajaid klassi ette oleks ju vähem vaja, igasugust individuaalõpet oleks vähem vaja, sest kõik õpiks niigi individuaalses tempos,

Jah, need, kes on keskmisest andekamad, juba algklassides või põhikooli alguses varaküpsed ja head keskendujad – neile ilmselt sobibki õppida põhiliselt kodus, arvuti taga ja üksi. Paraku kaugeltki kõik ei ole veel alg- ja põhikoolieas sellised küpsed, iseenda aja head planeerijad-organiseerijad, kes selajal, kui lapsevanem on tööl, üksi (või koos õe/vennaga) muudkui usinalt veebipõhiselt ja individuaalses tempos õpiks.

Paljud sellealised lapsed vajavad siiski lihast-luust täiskasvanut kõrvale kui rutiini ja õhkkonna loojat, et nad üldse midagi õpiks ja omandaks. Seetõttu ma ei usu, et alg- ja põhikooliastmes inimõpetajast loobumine 100% või isegi kasvõi 80% laste peal hästi töötaks.

Küll võib selline “ise ja veebist” olla kooli alternatiiviks teatud osale keskmisest andekamatele, eeskujuliku hoolsuse ja distsipliiniga lastele. Kui selline laps pidevalt kurdab, et tal on tavakooli tunnis kohutavalt igav – vat siis saabki oma individuaalse veebipõhise õppekava. Lapse asi on siis näidata, et ta on selle vääriline: “Ise tead, millist elu tahad – kui laisk oled ja oma veebipõhist õppekava täita ei viitsi – siis lähed koos teiste lastega tavakooli tagasi!”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üsna samasugune, kui varasematel kümnenditel, lihtsalt põnevamaks tegemise vahendeid on juurde tulnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on ka kahju sellest loodusõpetusest, mis on nii kuiv ja igav. Õpikki on keeruline ning mõistete keskne. Pole ime, et loodusteaduste vastu huvi raugeb ja kõrgkoolis õpivad seda vähesed. Enda põhikooli ajastki mäletan,et sai loodust õpitud ja vastatud aga teadmisi, aru saamist,seostamist ei tekkinud.
Loodusrahvas nagu me oleme, eks

Please wait...
Postitas:
Kägu

just paar päeva tagasi mõtlesin sellele. Mia käisin koolis ikka väga ammu. Ei julge kohe öeldagi millal. Nii, et saan siin hakata ajama seda vanainiste juttu, et kui mina noor olin…
Aga minu arvates on praegu koolis kergem ja ka huvitavam. Kuigi praegusel ajal on nn uurimistööd mahukamad, sest infot on lihtsam otsida. Tol ajal netti ei olnud ega ENEtk mitte igas kodus. Samas õpikud on praegu kindlasti huvitavamad, värvilised ja kõik on väga lahti seletatud. Tehakse palju valikvastustega töid, mis on kindlasti kergemad, kui pead ise vastuse välja mõtlema. Meil näiteks selliseid töid üldse ei tehtud. Samuti ei tehtud meil nn avatud materjalidega töid. Meil ei olnud laia ega kitsast matemaatikat, kõigil oli üks ja see oli ikka palju laiem kui praegune lai matemaatika. Mis aga imestama paneb, et matemaatika ei valmistanud siis üldiselt eriti raskusi. Olid küll mõned, kes sellega veidi hädas olid, aga sellist asja nagu praegu, ei olnud. Samas aga praegu tehakse väga palju töid, mida peab puudumise korral järgi tegema. Mu laps õpib väikeses maakoolis ja eelmisel aastal puudus ta haiguse tõttu 8 päeva ning nende päevade sees sai ta siis 11 iksi, st oli 11 kontrolltööd, mille ta siis kooli minnes pidi järgi tegema.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )


Esileht Koolilaps Kuidas teil tundub tänapäeva kool ja õppimine