Minu meelest on huvitav saade, sest kasutatud on palju ägedat arhiivimaterjali. Mõnus nostalgia on näha enda nooruse ikoonilisi saateid nagu nt Noortestuudio pärastlõuna.
Ainult see jääb segaseks, kes nendelt erinevatelt inimestelt intervjuusid võttis. Kõik räägivad Kersnast tema-, mitte sina-vormis, seega Kersna neil vastas istuda ei saa ju.
Ainult see jääb segaseks, kes nendelt erinevatelt inimestelt intervjuusid võttis. Kõik räägivad Kersnast tema-, mitte sina-vormis, seega Kersna neil vastas istuda ei saa ju.
Lõputiitrites on kirjas et intervjueerija on Ulvi Pihel
Selgub, et Vahur on ikka ülikõva mees. Tõeline ideede generaator, kõik mida tema käsi puudutab, muutub kullaks. Ilmselt nii ongi, andekas inimene. Võimalik, et Urmas Ott oli temast veel kõvem teletegija.
Saade mulle meeldib, üks osa on veel ees.
Saade on hea! Tõeline egotripp muidugi ka.
Mulle on Kersna saated alati meeldinud.
Ta alati laseb oma saatekülalistel särada, ükskõik kui kidakeelsed nad ka pole. Ning alati on Kersna tagaplaanil või koguni pole teda üldse näha.
See Oli ka üks suurim erinevus Urmas Otiga, kes alati säras oma intervjuudel, tihti varjutades saate külalise.
Ka see saade on suurepärane, mulle meeldib.
Võib-olla tõesti on natukene veider, et Kersna teeb iseendast saate aga geeniusele võib ju selle andeks anda. Ning ma ei kujuta ette kes teine võiks nii huvitavat saadet kokku panna. Parafraseerides president Meri “sest paremat ei ole”
Vabandust, aga minu meelest täiesti õudne saade. Selgus, et enne Pealtnägijat midagi tõsiseltvõetavat ei teinudki. Kõik need klaasisöömised ja ilma igasuguse julgestuseta kõrgustesse ronimised- 90. olid ikka kohutav aeg. Üks loll seab enda elu paari minuti kuulsuse eest ohtu ja teine loll kiidab takka. Poltergaste´i saade oli muidugi täiesti eraldi ooper. Ausõna, enne seda saadet ma arvasin, et Kersna on päris hea ajakirjanik ja saatejuht, aga arhiiv paljastas muu.
Keegi kommenteeris ühes eelmises Kersna-teemas täpselt minu mõtted; paremini ei saakski öelda. Tsiteerin neid siinkohal:
“Ilmselgelt püüab mees luua endast inimestele mingit klantspilti. Mulle selline läila ilustamine ei meeldi. Ja veidi naeruväärne mulje jääb, kui inimene muudkui püüab end esitleda kui legendi. See oleks nagu vaataja alavääristamine, ütleb ette, kuidas oleks õige temast mõelda. See eneseülistus, mis Kersna tegemistest viimastel aastatel välja paistab, mõjub kahjuks negatiivselt ja arvata on, et ega seda legendipilti temast lõpuks vaatajate mällu just selle tõttu ei jää.”
Tõesti – väljamaa keeli öelduna – enough is enough.
Huvitav oli neid ammuseid noori nägusid näha, hea saade.
Ei oleks selle saateta meeldegi tulnud, kui palju häid saateid omal ajal, absoluutse suletuse tingimusteski, on tehtud. Praegu, kus kõikjale pääseb ja kõike saab, ei pruugi need tunduda erilised saavutusedki, aga tol ajal oli see kõik ikka ülikõva sõna.
Väga hea märk on mu meelest ka see, kuidas temast räägivad ta kolleegid, need, kes kõige lähemat koostööd teinud. Ei ole enam mingit põhjust pugeda ja silmakirjalik olla, see jutt tuleb ilmselt ikka südamest – rääkimata sellest, et ei varjata ka seda, et kohati temaga ikka raske oli. Aga aeg kõik asjad selgitab – ja tagasivaates on selgunud, et teisiti poleks saanudki.
See, kuidas inimestega vesteldes pole ekraanil ei teda ennast ega sageli tema küsimusigi, inimene ise justkui aina räägib, on muidugi eriti sümpaatne. Ennekõike paljude praegusaja saatejuhtide taustal, kes suurima mõnuga hulgaks ajaks ekraani oma näoga täidavad või seal käsi ringutavad – egotripp juba enne, kui midagi üldse tehtud. Vahuril on, millega rahul olla – miks siis mitte tõesti selle asemel, et keegi teine oma elutöö ette käsi mudima lasta, teha see kokkuvõte kõigest ise ära. Hea töö!
Vaatasin ainult I saadet, seal oli Ivar Vigla täiega välja kirjutatud, “Noortestuudio pärastlõuna” oli justkui Kersna autorisaade, mida ta kindlasti polnud. Ütleksin, et Vigla oli tollase Kersna kõrval isegi säravam tüüp. Muid selles saates mainitud teoseid ma ei vaadanud, ei olnud nad nii head tollal ega pole ka praegu. “Noortestuudio päraslõuna” oli aga küll, see oli tõesi värske õhk.
Ja vabandust, aga panna oma naine õhkama endast rääkivasse saatesse ei ole armas vms, see on lihtsalt väga maitsetu.
Väga hea märk on mu meelest ka see, kuidas temast räägivad ta kolleegid, need, kes kõige lähemat koostööd teinud. Ei ole enam mingit põhjust pugeda ja silmakirjalik olla,
Ole nüüd ikka, ei hakka ükski normaalne inimene autorisaates autori kohta sitta loopima. Silmakirjalikkust on ka praegu rohkem kui kunagi varem.
Vaatasin ainult I saadet, seal oli Ivar Vigla täiega välja kirjutatud, “Noortestuudio pärastlõuna” oli justkui Kersna autorisaade, mida ta kindlasti polnud. Ütleksin, et Vigla oli tollase Kersna kõrval isegi säravam tüüp. Muid selles saates mainitud teoseid ma ei vaadanud, ei olnud nad nii head tollal ega pole ka praegu. “Noortestuudio päraslõuna” oli aga küll, see oli tõesi värske õhk.
Ja vabandust, aga panna oma naine õhkama endast rääkivasse saatesse ei ole armas vms, see on lihtsalt väga maitsetu.
Mul isegi polnud meeles enam, et Kersna selles saates tegev oli, Vigla ainult mäletasingi, sest ta tõesti oli parem.
Hommik Anuga saates olnud intervjuus ta ütles, et kui kunstnikud teevad autoportreesid ja luuletajad luuletavad oma elust, siis miks ei või teletegija endast saadet teha. Lisaks kordas mitmeid kordi, et “ma tean, kes ma olen”, kui küsiti võimaliku kriitika kohta.
Natuke kahetised tunded jätab, sest kui paljud meist tegelikult suudavad ennast objektiivselt hinnata. Samas, ongi selline teistmoodi inimene ja no las ta siis olla.
Tavaliselt tehakse selliseid saateid surnud inimestest, aga Kersna, hea inimene, ei jäta neid selle post mortem teemaga vaeva nägema vaid teeb ise valmis- just sellise, nagu talle meeldib.
Tavaliselt tehakse selliseid saateid surnud inimestest, aga Kersna, hea inimene, ei jäta neid selle post mortem teemaga vaeva nägema vaid teeb ise valmis- just sellise, nagu talle meeldib.
huvitav jah, ka mina mõtisklesin selle üle, et mine tea, kas äkki midagi kehvemaks läinud jne jne…
mu ema suri pool aastat tagasi 95 aastasena.
enne seda oli aastaksese voodihaige ja temal oli ka siis suur mure, et kes ja kuidas talle järelehüüde kirjutab. me veel viskasime nalja, et kas toome sulle enne läbi lugemiseks ja parandamiseks.
aga näe, ei olegi nali, mõni mees just nõnda toimetabki.
Mul isegi polnud meeles enam, et Kersna selles saates tegev oli, Vigla ainult mäletasingi, sest ta tõesti oli parem.
Mul oli meeles, et see oli hea saade ja nad mõlemad. Teine hea saade, kus ta oli, oli “Pealtnägija”. Mu meelest on Kersna küll ka hea olnud teleesinejana ja tal võib ka muid häid saateid ja projekte olnud olla, see Urmas Otist tehtud saade oli ju ka päris hea.
Ei vaadanud. Mulle tundus juba mõte, et inimene teeb ise endast saate, imelik. Kui suurushullustus peab selleks olema? Kas tõesti mitte keegi toimetuses ei pidanud seda imelikuks?
Tal üldse on see tuur juba koos haigeksjäämisega esimesest elulooraamatust saadik sees (2011), et kõike mida teeb, teeb nagu endale mälestuseks ja “et püsiks peale mind”. Eks see muudab inimeses ka palju.
Ei vaadanud. Mulle tundus juba mõte, et inimene teeb ise endast saate, imelik. Kui suurushullustus peab selleks olema? Kas tõesti mitte keegi toimetuses ei pidanud seda imelikuks?
Samad mõtted, nagu isikukultus. Hirm, et võib lahkuda meie hulgast ja teeb ise endast kiidusaate, sest teised ju pärast nii hästi ei oska.
Selles mõttes mina pigem kiidan Kersna kolleege – et nad ei hakka teda mingisse “Kuss-kuss, ei tohi endast saadet teha – see jätaks ju mulje, et sa ei ole tagasihoidlik!” raami suruma. Vaid suhtuvad pigem nii, et okei, kui inimene ise ei häbene endast portreesaadet teha – okei, näidaku siis ennast, tehku. Kellegi teise autoriks sokutamine (“oh ta ise oli nii tagasihoidlik ega tahtnudki seda saadet – mina pressisin peale”) oleks ju silmakirjalikkuse tipp – ka te ei leia?
Ma mõtlen, et niikuinii on teleinimesed suht üks kamp – vaevalt, et nad kellegi teise tehtud saates Kersna kui oma kauaaegse kolleegi kohta kuidagi teistmoodi räägiks. Vaevalt, et Kersna naine teise autori saates oma mehest teistmoodi räägiks. Mis seal sisuliselt vahet oleks? Nojaa, kui autor oleks üldse kuskilt kaugemalt, kellel poleks tõrget kutsuda rääkima näit. eksnaine ja muid inimesi, kelle oleks portreteeritava kohta midagi hoopis teistsugust öelda – siis jah saaks teistmoodi saate ilmselt, aga omainimene ei hakka niimoodi ilmselt.
Mina küll vaataks hea meelega, kuidas Kersna intervjueerib kedagi, kes ütleb, et tegelikult oled sa mulle kogu aeg närvidele käinud ja mu meelest paras tõbras, ning seejärel põhjendab, miks ta nii arvab. See oleks kohe väga hea telesaade ju.
No minu jaoks on ta suur eneseimetleja ja egoist. Raske haigus muudabki jah inimest, peamiselt väga enesekeskseks ja temast õhkubki viimastel aastatel seda “kõrki üleolekut ja mina olen nii elutark” olemist ikka väga tugevalt. Minu jaoks ebameeldiv inimene.
Kas just nö rahva raha eest peaks sellist tegema. Sisu kohta tuli see väljend kohe meelde esimese osa puhul – “My mommy says I’m special”
Ma mõtlen, et niikuinii on teleinimesed suht üks kamp
Kes see mees oli, kes ütles, et Kersna tegi saadet “Reisile sinuga” paremini, sest ei mõnitanud inimesi?
Vaatasin ka ja ausalt öeldes ei saa sellest kiidulaulust aru… enne “Pealtnägijat” tootis ta ju pesueht saasta, kõik need Jah-show’d ja Vabakavad asetavad ta minu jaoks Võsa-Petsiga samasse kategooriasse.
“Noortestuudio pärastlõunast ” meenub mulle ka esmalt särav ja sarmikas Ivar Vigla, Kersna oli suht hall kuju tema kõrval.
Kuigi jah, enamus tema portreesaateid on mulle meeldinud, eriti “100 aastat elu”. Samas ei suuda teda ennast teleekraanil kõnelemas enam üldse näha, kogu see võltspaatos ja eneseupitamine ajab oksele; nt “Hommik Anuga” saates kerisin ka Kersnate-osa kiiresti edasi.
Kas Kersnal lapsi ei olegi? Tekkis see küsimus kui 20-liikmeline Levandi vahmiil mulle JÄLLE läbi ekraani tuppa trügis.
Ütleme nii, et Kersna portreesaated Urmas Otist ja ka Evelinist, on ikka ülihead. Eriti Otist tehtud saade.
Üks saatejuht, kes kunagi oli väga sümpaatne ja keda mingist ajast enam vaadata ei taha.
Pole vaadanud, aga sama küsimus tekkis nagu kellelgi üleval, et kas siis on lõpp paistmas. Et ta justkui olevat just selle pärast elus püsinud, et neid saateid teha. Ja nüüd tegi endast. Eks näis.
see mees peab peast segi olema, et endast selline kiidulaul teha. ülipiinlik saade
