Teema: kuidas teile meeldiks elada majas, kus te midagi muuta ei või

Kas meest ennast ei häiri? Mis ta põhjenduseks toob? Kas te enne kokku kolimist ei arutanud siis, kuidas te elama hakkate või millistel tingimustel sinna majja kolid?

Kui kaua te olete koos elanud üldse? On teil lapsed ja ühine raha või kuidas majandate? Kui alles värske kooselu ja kolisid sinna mitte ammu, siis liiga jäiga inimesega võiks kaaluda isegi väljakolimist, kui on ka muid nii imelikke kombeid. Kuid, ma tean mõnda pikaajalist abielupaari, kes elanud koos aastakümneid ja peaaegu iga uuenduse puhul  on mees vastu sõdinud, öeldes, et pole vaja, saab nii ka nagu on, pole vaja. Tema peamine põhjus on see, et temal polevat vaja, siis see ,et ta ei taha ise kätt külge panna, tahab oma mugavust ja mitte muutusi, siis ta ei taha uuendusi, kasutab oma veneaegseid  tööriistu näiteks, kuigi nendega palju aeganõudvam nii viilida kui lihvida näiteks. Siis ta ei taha ka raha kulutada, naine on hea majandaja ja ütleb, et polegi vaja, ostan ise, nad on pensionärid. J siis ta ei taha lõpuks seda ebamugavust, mis näiteks tapeetimisega kodus kaasneb, isegi juhul, kui ta ise mitte midagi ei tee. Naine sellest pole hoolinud, on ikka tasapisi tegutsenud ja mees lõpuks tasapisi leppinud. Kuid neil on kõik ühine vara, koos eluajal ostetud. Kui naine tahaks aga midagi väga suurt korda saata, et paneb uue katuse ja mees lepib hiljem, siis see ei läheks läbi. Liiga kallite asjade puhul see ei toimi. Minu tädi ja onu, sp tean.

Elaks oma pinnal oma elu. Visiitsuhtel on ka väga palju plusse.

Olen elanud äia-ämma majas mõned aastad, seal ka midagi teha ei võinud, va koristamine, mida oli omakorda halb teha, sest kõik oli vana ja pikaajaliselt määrdunud. Meil terendas ees õnneks oma elu peale minek, oli, mida oodata. Meil oli veel see olukord, et mees ka ei võinud oma vanemate majas midagi teha :). Absoluutselt kõik lagunes, lagunenud asjad tehti korda pealiskaudselt ja minimaalsete vahenditega.

Mõttetu elu. Peres võiks maailmavaade ja raha kasutamise harjumus olla ikka ühesugune. Ka kodu hubasusest võiks olla arusaamine ühesugune.

Miks küll peaks niisuguses majas (ja niisuguse inimesega)  elama? Iga liigutusega antakse ju mõista, et see on TEMA kodu ja omand ning mitte sinu oma.

Ei tahaks ja ei elaks sellistel tingimustel. Kui ühiseid lapsi ei ole siis ei ühenda seal vanas majas Teid ju midagi. Elaja investeeri ikka oma kinnisvaras.

#3567443:

#3567428:

Kurb on näha, kuidas inimeste keelekasutus muutub ühe piiratumaks, enam ei saada lihtsatest väljenditest aru, sest teatakse vaid sõna kitsaimat tähendust. http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=Aus&F=M Muide, on lausa üks Heldur Karmo laul, kus on järgmised sõnad: Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea …

Kuidas sinu EKI-link siin aitama pidi?

Tahtsingi teada konkreetselt teemaalgatajalt, mida tema antud olukorras selle ausa majaga mõtleb. Tema enda oma see maja pole ju kuskilt otsastki ja hea ka eriti mitte. Sulle piisab faktist, et lihtsalt kellegi teise oma laenuvabalt, et ausaks nimetada? Mis “aus maja”, kui laguneb, korrastamata ja haiseb?

No ma ei tea, Mustamäe korterid pole ka teab mis “ausad” ju tegelikult, kuigi uuena vast olid veidi mugavamad. Kui majas on siit ja sealt on vaja nokitseda, see ei tee maja vähem ausaks, kui ta põhikonstruktsioon on korras ja isegi ruumide jaotus sobiv ja meeldiv, siis on maja aus mis aus.

Vastus küsimusele: üldse ei meeldiks.

Ma olen kuulnud öeldavat, et miski ei aja paare nii efektiivselt tülli kui ühine remonditegemine. Ise oleme ka seda kogenud mingi värvi valimise juures (õnneks leidsime peatselt kompromissi ja leppisime ilusti ära). Aga kui ma ikka absoluutselt ühtki liigutust ei tohiks oma kodus teha, no ma ei tea. Katsuksin ikkagi mehele selgitada, et vaevalt keegi on nõus niimoodi elama, kirjeldaksin talle oma tundeid (apaatsus, kodutunde puudumine). See võib olla vastuvõetav mõneks ajaks, näiteks tudengina või üldse noorelt, kui mõtled, et tõeliselt omas kodus elamise aeg on veel ees. Aga kui midagi oodata ka pole, siis järgmises elus oma koju jõudmine on siiski liiga abstraktne lohutus. Kui mees sellest ikka üldse aru ei saa, siis ma mõtleks tõsiselt järele, kas ikka tõesti “muus osas me sobime” või kujutasin ma seda endale ette.

Oma tuba, oma luba. Sinu puhul siis mehe maja, mehe luba. Eks tuleb leppida. Mees peab ju ka leppima, et tal on kirjaoskamatu naine, kes ei tea, et lause algab suure tähega.

Ei suudaks elada sellises kohas, ei kannata elu mingis võidunud tapeetidega, kulunud põrandalaudadega majas.  Visiitsuhe oleks sobivam.

Sarnased tuttavad on ka endal, ainult nüüd juba mõlemad räägivad, kuidas nad maja remontima hakkavad, mõtted on lennukad ja uhked, ainult 20 aastat ei ole nad midagi teinud, nüüdseks on pensionärid ja ilmselt see remont jääbki tegemata.

#3567395:

#3567382:

Kui kaua te olete koos elanud üldse? On teil lapsed ja ühine raha või kuidas majandate? Kui alles värske kooselu ja kolisid sinna mitte ammu, siis liiga jäiga inimesega võiks kaaluda isegi väljakolimist, kui on ka muid nii imelikke kombeid. Kuid, ma tean mõnda pikaajalist abielupaari, kes elanud koos aastakümneid ja peaaegu iga uuenduse puhul on mees vastu sõdinud, öeldes, et pole vaja, saab nii ka nagu on, pole vaja. Tema peamine põhjus on see, et temal polevat vaja, siis see ,et ta ei taha ise kätt külge panna, tahab oma mugavust ja mitte muutusi, siis ta ei taha uuendusi, kasutab oma veneaegseid tööriistu näiteks, kuigi nendega palju aeganõudvam nii viilida kui lihvida näiteks. Siis ta ei taha ka raha kulutada, naine on hea majandaja ja ütleb, et polegi vaja, ostan ise, nad on pensionärid. J siis ta ei taha lõpuks seda ebamugavust, mis näiteks tapeetimisega kodus kaasneb, isegi juhul, kui ta ise mitte midagi ei tee. Naine sellest pole hoolinud, on ikka tasapisi tegutsenud ja mees lõpuks tasapisi leppinud. Kuid neil on kõik ühine vara, koos eluajal ostetud. Kui naine tahaks aga midagi väga suurt korda saata, et paneb uue katuse ja mees lepib hiljem, siis see ei läheks läbi. Liiga kallite asjade puhul see ei toimi. Minu tädi ja onu, sp tean.

oleme koos üle 10 aasta, ühiseid lapsi pole ja rahakotid on eraldi. oma raha ta pole nõus sentigi remondiks panema, aga isegi tasuta asju ei tohi muuta – näiteks käiguteel olevat puud maha võtta.

kuna maja on muidu aus ja muus osas me sobime, siis pakkusingi lahenduseks et teostan remonttööd ise. aga ta ei luba seda ka, tahab et kõik oleks nii nagu alati on olnud. mul aga tekib iga päevaga järjest suurem apaatsus selle nö kodu suhtes.

Mina ei hakkaks sellises seisus üldse kaaluma, et isegi paar senti oma raha mehe majja panna. Oleksin kõik need 10+ aastat igakuiselt selle summa, mis muidu üürile oleks kulunud, kõrvale pannud ja praeguseks oleks mul raha, et väiksem korter ilma laenuta kohe välja osta. Ja seal teeks siis täpselt niimoodi remonti nagu tahan.

#3567395:

aga ta ei luba seda ka, tahab et kõik oleks nii nagu alati on olnud.

Mees, möku ja kõnehälbega nagu nad on, annab iga oma keharakuga mõista, et naine, mine ära, no mine ükskord minema, krt, sa segad mind oma remontimise ja muu juraga…
Ei, naine on samasugune, aru ta ei saa ja kukub teematama. Et kuidas teil või mis teie teeksite jne.

Meie ju ei ela sellst lolli elu, kust me teame, mida me antud rumalks olukorras teeksime, sest me ei satu sinna kunagi.
Vblla ainult: Vanamees, nüüd hakkad remontima ja kui sulle ei sobi, siis elad siis üksi edasi. Nii lihtne ongi.
Mismõttes mina hakkan oma raha sinu majja investeerima? Kukkusid või? Kui pool minu nimele kirjutad, siis vaatame. Enne lutsi oma sedasamust…

Muutuvad ikka. Nimelt hullemaks.

TA-le ütlen: Lõpeta mehe kallal naaksumine ja jookse. Võid muidugi ka jalutada, aga lihtsalt minul oleks küllalt kiire sellise jobu juurest minema saamiseks. Aga äkki su karikas pole veel täis? Mis kabelimatsu sa ootad, et su silmad lahti läheksid?

Oled ikka kindel, et mees on vaimselt terve? Pole võimalik, et terve inimesega ei saa kokkuleppele nii lihtsates ja elementaarsetes asjades.