Teema: kuidas teile meeldiks elada majas, kus te midagi muuta ei või

#3568187:

Pole võimalik, et terve inimesega ei saa kokkuleppele nii lihtsates ja elementaarsetes asjades.

No ega see mees nüüd haige ka ei ole, pigem on tal mingi südametunnistus täiesti olemas. (ta ei ole hinges paha inimene)

Ta aimab samuti ette, et seda suhet enam pikalt ei ole ja kui naine täna sinna majja tuhat kuni 20t+ investeeriks, siis kuu-aasta-paari pärast, kui lahkuminek reaalselt käes on, siis oleks naisel see rahakulutus ju meeles ja tekiks vaid piinlikke momente.
Et a`la mees peaks naisele hüvitama asjade eest, mida ta ise pole tellinud vms…
Või mida järgmine naine tormab nagunii kohe “oma käe järgi” ümber tegema.

Aga miks praegune naine üldse seal kohe ja täna midagi teha tahab? – Sest suhe on kriisis.
Ja see paneb naised tegutsema; tavaliselt saavad nad lapse, lootes, et ehk mees ja kogu elu muutub paremaks. Siinsel juhul tahab ta remonti hakata tegema.
Peaasi, et midagi muutuks.
Aga ei muutu.

#3568376:

#3568289:

Mina elan ka mehe majas ja abielus me ei ole. Meil küll miskit katki ei ole, kõik on terve ja korras aga otsustamine käib nii, et mees laseb mul kõik poed läbi käia, valida mitu varianti välja, siis läheb vaatab seda ja ostab midagi hoopis muud ja kokkusobimatut, sest see oli odavama hinnaga. Kuigi mina ostaksin hea meelega ise, ta ei peaks maksmagi. Aga kuna ta ei taha, et minul maja peale mingeid õiguseid tekiks, siis ta tahab maja remondid ise maksta. Ma olengi otsustanud, et seni, kuni me koos elame, elan nagu üürikorteris. Laste kodu see on, minu oma mitte. Tegutsen maja nimel minimaalselt ja veedan oma aega muude meeldivate asjadega tegeledes. Katsun ka kõrvale panna korteri raha. Kuni mees endale ja lastele maja ehitas, toitsin-katsin mina kogu peret ja kõik igapäevased kohustused olid minu peal. Sama mehelt ma siiski vastu ei oota, vaid katsun ikka ise pooled või üle poolte pere kuludest katta ja korteriraha selle kõige kõrvalt kokku kraapida. Mees lihtsalt ei saaks minu motivatsioonist aru ja pole mõtet ilma asjata peret enneaegselt ka lahku lüüa tülide tõttu.

Ei saa aru, miks naised ennast niimoodi nurka mängivad. Abielus pole, aga on nõus kõiki kulutusi kinni maksma, samal ajal kui mees ehitab endale maja ja isegi nüüd katsud ikka üle poole kulutustest kanda? Miks ometi?

Arusaadav, et kui elatakse ühele poolele kuuluvas majas, siis midagi võiks seal elamise eest teisele kompenseerida, aga sellist olukorda küll ei kujutaks ette normaalses lastega peres, et üks peab teist aastaid ülal, et teine saaks lubada ainult endale maja ehitamist.

Kuna sa ise ütlesid ka, et mees ei taha, et sul majale mingeid õigusi tekiks, siis ma pakun, et kauaks seda suhet enam pole. Mina sinu asemel viiks kõik kulutused majale täiesti nulli ja ülejäänud kulude osas ütleks mehele, et mäletad, siis ja siis pidasin ma sind ja tervet peret üleval, et sa saaksid omale maja ehitada, nüüd ootan, et sa peaksid mind ja ülejäänud peret sama perioodi üleval, et ka sina saaksid endale korteri või maja. Lihtne.

Ta ei ehitanud ainult endale vaid ka lastele. Lastel on mõnus paik, kus elada. Lisaks on nii, et ega mul läbi elu mehi ukse taga kobaras ei oodanud. Praegune mees ongi ainuke, kes kunagi on avaldanud soovi minuga koos elada ja lapsi saada. Mulle ei ole see õiglus ja võrdsus ka nii olulised, et seetõttu lasteta jääda. Tasapisi saan ka kõik enda soovid täidetud võimaluste piires. Kui ma niimoodi nagu sina soovitad oma mehele ütleksin, oleks ta solvunud, meie kooselu läbi ja mingil moel paremaks situatsioon sellest ei muutuks. See, et mina ja sina seda solvumist pädevaks ei pea, ei oma tähtsust kui tulemus on see, et me lahku läheme. Lahku tuleb minna siis kui see elu kuidagi paremaks muudaks, minu puhul see aga nii ei ole.

#3568498:

#3568469:

Ta ei ehitanud ainult endale vaid ka lastele. Lastel on mõnus paik, kus elada.

Leiab kellegi teise, olete te sealt läinud ja pole lastelgi midagi.

No pärandub maja ikka lastele. Kui ma kohe oleks keeldunud maja ehitamise ajal peret ülal pidamast, poleks ju olukord kuidagi parem olnud, siis oleksin lastega aastaid virelenud kusagil üürikorteris, kuniks ma üksi veidi suurema korteri lastele võimaldada oleks saanud. Erinevalt mehest, mina poleks suunud ise nii lühikese ajaga maja palgast ja säästudest ilma laenuta valmis ehitada. Nüüd on juba üsna suur tõenäosus, et kuniks lapsed täiskasvanud, on meil kõigil mugav eluase olemas. Seni on kooselu suuremate tülideta 15 aastat kestnud ja tegelikult tundub, et kuniks mina oma korteriostu suudan delikaatselt läbi viia, et viita miski sellele, et see kooselu kauem ei kesta. Maja on lihtsalt mehe lapsepõlvemaadel ja tal on mitu sõpra, kelle naised on koos lastega mehe juurest ära jalutanud. Seetõttu ei ole tal mingit soovi riskida oma lapsepõlve lemmikpaigast ilma jäämisega.

#3568289:

Kuni mees endale ja lastele maja ehitas, toitsin-katsin mina kogu peret ja kõik igapäevased kohustused olid minu peal. Sama mehelt ma siiski vastu ei oota, vaid katsun ikka ise pooled või üle poolte pere kuludest katta ja korteriraha selle kõige kõrvalt kokku kraapida.

Kui te lahku lähete, on sul sellest uhkustundest tühja rahakoti kõrval vähe kasu. Keegi ei tule sulle õlale patsutama, et nii üllameelne olid ja meest ülal pidasid, et ta saaks omale kinnisvara soetada. Palju rohkem väärikust on selles kui kumbki oma raha OMA kinnisvara peale kulutab kui nii suurt tulevikuplaani ühiste laste kõrvalt ei ole, et tahakski kokku jääda ja ühisesse kinnisvarasse panustada.

Mida sa valesti tegid oli see, et oleksite pidanud vormistama maja kaasomandisse-kasvõi 30/70.

Ole nüüd mõistlik. Sellest pole ju teema. Keegi ei kingi osa o m a kinnisvarast ära.
Mitut naist sa tead, kes jupi oma kinnisvarast, mis neil enne mehega/meestega tutvumist on, ära kingivad? No ei ole selliseid.

Kui lapsed on täisealiseks saanud, võib maja vabalt kellelegi teisele pärandada – olgu selleks mõni naine või tore sugulane vms.

Mõtlesin veel seda, et ma ei mõista elukorraldust, kus naise palk läheb kogu täiega perekuludeks ja mees ehitab samal ajal oma palgast oma nimele maja. Saan aru, et vabalt võib olla olukord, kus naise palk jääb miinimumi kuni keskmise vahele, mille eest maja ei ehita, samal ajal kui mees teeb tööd, mille eest makstakse mitu korda rohkem. Kui mina leiaksin end sellises olukorras, kus ütleme, et nii naise palk kui pere kulud on 700 eurot kuus (suvaline number), siis teataks mehele, et saan omalt poolt anda 500 eurot, mis on enam kui helde arvestades palkade erinevust, las mees panustab puudujääva 200 eurot. Palgast ülejääva raha paneks kõrvale. Sellise kokkuleppe juures ei kaota mees midagi, lõppkokkuvõttes lükkub veidi suuremate kulude tõttu maja valmimine mõned kuud edasi.

Selline olukord oleks vastuvõetamatu, kus ühel pole kulusid ja tegeleb usinalt oma vara kasvatamisega, samal ajal kui teine kannab kõik kulud ja omal pole hinge taga ühtegi eurot sääste. Aga iga kuu paarisaja kaupa säästes saab naine 3-4 aastaga juba korraliku sissemakse jagu raha kokku ühe tagasihoidlikuma elamise ostmiseks.

Minu arust see pole normaalne mees kui isegi puid ja põõsaid ei või harvendada ja uuendada.

Ma ise elan üksi ja olen iga 5-10 aasta järgi teinud elamises remonti. Mul oleks lausa füüsiliselt raske elada ebameeldivas kodus igapäevaselt.

Mul on ka visiitsuhe ja mehe juures tõesti sobib paar päeva veeta, kuid tema maitse on  liiga palju asju ja träni ja ajast ja arust erivärvi Poola mööblit jne. Oleme mõlemad keskealised ja ei hakka enam üksteist muutma.

#3568526:

#3568498:

#3568469:

Ta ei ehitanud ainult endale vaid ka lastele. Lastel on mõnus paik, kus elada.

Leiab kellegi teise, olete te sealt läinud ja pole lastelgi midagi.

No pärandub maja ikka lastele. Kui ma kohe oleks keeldunud maja ehitamise ajal peret ülal pidamast, poleks ju olukord kuidagi parem olnud, siis oleksin lastega aastaid virelenud kusagil üürikorteris, kuniks ma üksi veidi suurema korteri lastele võimaldada oleks saanud. Erinevalt mehest, mina poleks suunud ise nii lühikese ajaga maja palgast ja säästudest ilma laenuta valmis ehitada. Nüüd on juba üsna suur tõenäosus, et kuniks lapsed täiskasvanud, on meil kõigil mugav eluase olemas. Seni on kooselu suuremate tülideta 15 aastat kestnud ja tegelikult tundub, et kuniks mina oma korteriostu suudan delikaatselt läbi viia, et viita miski sellele, et see kooselu kauem ei kesta. Maja on lihtsalt mehe lapsepõlvemaadel ja tal on mitu sõpra, kelle naised on koos lastega mehe juurest ära jalutanud. Seetõttu ei ole tal mingit soovi riskida oma lapsepõlve lemmikpaigast ilma jäämisega.

Sa saad ju aru, et mees tegelikult ei suutnud ainult oma palgast ja säästudest ilma laenuta maja ehitada? Ta sai seda teha sellise ajaga ainult seetõttu, et sina finantseerisid tema jooksvaid kulutusi, pidasid tervet peret üleval. Mis nii viga endale kinnisvara soetada, kui saad selle peale kulutada terve oma palga.

Ja see solvumise teema, kas mees siis ka solvuks, kui sa ei maksaks üle poole kuludest? Kas ta nõuabki, et sa maksaksid üle poole ja kui jah, siis mis alustel? Ma saan aru, et kui sa oleksid keeldunud majaehituse ajal peret ülal pidamast, siis oleks mees kohe tahtnud lahku minna? Ja oma korteriostu pead samuti delikaatselt läbi viima, sest kuigi mehe arvates on täiesti õigustatud, et tal on oma nimel olev kinnisvara, siis sellest ta aru ei saaks, miks sina enda oma tahad?

Peret lahku pole muidugi vaja ajada, eks iga inimene elab nagu oskab, lihtsalt ise ei kujutaks elu sees sellist stsenaariumit ette, et mees tuleb sellise jutuga minu juurde, et ma peaks mitu aastat peret üleval, et tema saaks oma nimele maja ehitada. Meil on mõlemal head palgad, aga terve pere ülalpidamiseks kuluks kogu minu palk. Ei kujuta ette, mis põhjusel ma sellega nõus oleksin.

Minu arust viitab kooselu võimalikule lõpule see, et te pole abielus ja/või pole tehtud testamenti sinu kasuks, see tähendab, et mees ei taha, et sa isegi pärast tema surma selle kinnisvara omanikuks saaksid. Nii et minu hinnangul oled sa ennast ikkagi nurka mänginud, oled tasunud ainult jooksvaid kulusid, mees on sinu arvel oma vara kasvatanud ja kui lahku lähete, siis on sul tühjad pihud.

Ja kõige selle juures sa tahaksid veel rohkem maksta. Üle poole kuludest, osta ise asju majja. Oeh…

#3568984:

#3568526:

#3568498:

#3568469:

Ta ei ehitanud ainult endale vaid ka lastele. Lastel on mõnus paik, kus elada.

Leiab kellegi teise, olete te sealt läinud ja pole lastelgi midagi.

No pärandub maja ikka lastele. Kui ma kohe oleks keeldunud maja ehitamise ajal peret ülal pidamast, poleks ju olukord kuidagi parem olnud, siis oleksin lastega aastaid virelenud kusagil üürikorteris, kuniks ma üksi veidi suurema korteri lastele võimaldada oleks saanud. Erinevalt mehest, mina poleks suunud ise nii lühikese ajaga maja palgast ja säästudest ilma laenuta valmis ehitada. Nüüd on juba üsna suur tõenäosus, et kuniks lapsed täiskasvanud, on meil kõigil mugav eluase olemas. Seni on kooselu suuremate tülideta 15 aastat kestnud ja tegelikult tundub, et kuniks mina oma korteriostu suudan delikaatselt läbi viia, et viita miski sellele, et see kooselu kauem ei kesta. Maja on lihtsalt mehe lapsepõlvemaadel ja tal on mitu sõpra, kelle naised on koos lastega mehe juurest ära jalutanud. Seetõttu ei ole tal mingit soovi riskida oma lapsepõlve lemmikpaigast ilma jäämisega.

Sa saad ju aru, et mees tegelikult ei suutnud ainult oma palgast ja säästudest ilma laenuta maja ehitada? Ta sai seda teha sellise ajaga ainult seetõttu, et sina finantseerisid tema jooksvaid kulutusi, pidasid tervet peret üleval. Mis nii viga endale kinnisvara soetada, kui saad selle peale kulutada terve oma palga.

Ja see solvumise teema, kas mees siis ka solvuks, kui sa ei maksaks üle poole kuludest? Kas ta nõuabki, et sa maksaksid üle poole ja kui jah, siis mis alustel? Ma saan aru, et kui sa oleksid keeldunud majaehituse ajal peret ülal pidamast, siis oleks mees kohe tahtnud lahku minna? Ja oma korteriostu pead samuti delikaatselt läbi viima, sest kuigi mehe arvates on täiesti õigustatud, et tal on oma nimel olev kinnisvara, siis sellest ta aru ei saaks, miks sina enda oma tahad?

Peret lahku pole muidugi vaja ajada, eks iga inimene elab nagu oskab, lihtsalt ise ei kujutaks elu sees sellist stsenaariumit ette, et mees tuleb sellise jutuga minu juurde, et ma peaks mitu aastat peret üleval, et tema saaks oma nimele maja ehitada. Meil on mõlemal head palgad, aga terve pere ülalpidamiseks kuluks kogu minu palk. Ei kujuta ette, mis põhjusel ma sellega nõus oleksin.

Minu arust viitab kooselu võimalikule lõpule see, et te pole abielus ja/või pole tehtud testamenti sinu kasuks, see tähendab, et mees ei taha, et sa isegi pärast tema surma selle kinnisvara omanikuks saaksid. Nii et minu hinnangul oled sa ennast ikkagi nurka mänginud, oled tasunud ainult jooksvaid kulusid, mees on sinu arvel oma vara kasvatanud ja kui lahku lähete, siis on sul tühjad pihud.

Ja kõige selle juures sa tahaksid veel rohkem maksta. Üle poole kuludest, osta ise asju majja. Oeh…

Minu ema oli ka selline, kes elas isa majas ja kulutas iga kuu kõik oma sissetulekud pere toitmiseks ja lastele. Samal ajal kui isa endale sääste kogus ja investeeris. Ja siis, kui lapsed kõik suured ja meil oma pered loodud teatas isa emale, et tema tahab nüüd lahutust.

Pensionieline ema, kes oli seda elukohta üle 45 aasta oma koduks pidanud kolis välja ja ei näinud ka isa kogutud säästudest mitte sentigi. Isal veel õigust ülegi, et näe lolli, ei osanud ise säästa.

Tegelikult on neil muidugi see varaline jaotus ikka veel tegemata, aga kas pensioniealised viitsivad jageleda. Eriti ema, kes terve elu olnud leplik ja isa, kel ALATI õigust ülegi.

#3569262:

Ja kõige selle juures sa tahaksid veel rohkem maksta. Üle poole kuludest, osta ise asju majja. Oeh…

Seda seepärast, et mina soovin rohkem kulutada , mehe meelest pole ära elamiseks nii palju ja nii kalleid asju vaja. Tal on õigus, aga mina ei soovi lihtsalt ära elada.

#3569262:

#3568984:

#3568526:

#3568498:

#3568469:

Ta ei ehitanud ainult endale vaid ka lastele. Lastel on mõnus paik, kus elada.

Leiab kellegi teise, olete te sealt läinud ja pole lastelgi midagi.

No pärandub maja ikka lastele. Kui ma kohe oleks keeldunud maja ehitamise ajal peret ülal pidamast, poleks ju olukord kuidagi parem olnud, siis oleksin lastega aastaid virelenud kusagil üürikorteris, kuniks ma üksi veidi suurema korteri lastele võimaldada oleks saanud. Erinevalt mehest, mina poleks suunud ise nii lühikese ajaga maja palgast ja säästudest ilma laenuta valmis ehitada. Nüüd on juba üsna suur tõenäosus, et kuniks lapsed täiskasvanud, on meil kõigil mugav eluase olemas. Seni on kooselu suuremate tülideta 15 aastat kestnud ja tegelikult tundub, et kuniks mina oma korteriostu suudan delikaatselt läbi viia, et viita miski sellele, et see kooselu kauem ei kesta. Maja on lihtsalt mehe lapsepõlvemaadel ja tal on mitu sõpra, kelle naised on koos lastega mehe juurest ära jalutanud. Seetõttu ei ole tal mingit soovi riskida oma lapsepõlve lemmikpaigast ilma jäämisega.

Sa saad ju aru, et mees tegelikult ei suutnud ainult oma palgast ja säästudest ilma laenuta maja ehitada? Ta sai seda teha sellise ajaga ainult seetõttu, et sina finantseerisid tema jooksvaid kulutusi, pidasid tervet peret üleval. Mis nii viga endale kinnisvara soetada, kui saad selle peale kulutada terve oma palga.

Ja see solvumise teema, kas mees siis ka solvuks, kui sa ei maksaks üle poole kuludest? Kas ta nõuabki, et sa maksaksid üle poole ja kui jah, siis mis alustel? Ma saan aru, et kui sa oleksid keeldunud majaehituse ajal peret ülal pidamast, siis oleks mees kohe tahtnud lahku minna? Ja oma korteriostu pead samuti delikaatselt läbi viima, sest kuigi mehe arvates on täiesti õigustatud, et tal on oma nimel olev kinnisvara, siis sellest ta aru ei saaks, miks sina enda oma tahad?

Peret lahku pole muidugi vaja ajada, eks iga inimene elab nagu oskab, lihtsalt ise ei kujutaks elu sees sellist stsenaariumit ette, et mees tuleb sellise jutuga minu juurde, et ma peaks mitu aastat peret üleval, et tema saaks oma nimele maja ehitada. Meil on mõlemal head palgad, aga terve pere ülalpidamiseks kuluks kogu minu palk. Ei kujuta ette, mis põhjusel ma sellega nõus oleksin.

Minu arust viitab kooselu võimalikule lõpule see, et te pole abielus ja/või pole tehtud testamenti sinu kasuks, see tähendab, et mees ei taha, et sa isegi pärast tema surma selle kinnisvara omanikuks saaksid. Nii et minu hinnangul oled sa ennast ikkagi nurka mänginud, oled tasunud ainult jooksvaid kulusid, mees on sinu arvel oma vara kasvatanud ja kui lahku lähete, siis on sul tühjad pihud.

Ja kõige selle juures sa tahaksid veel rohkem maksta. Üle poole kuludest, osta ise asju majja. Oeh…

Minu ema oli ka selline, kes elas isa majas ja kulutas iga kuu kõik oma sissetulekud pere toitmiseks ja lastele. Samal ajal kui isa endale sääste kogus ja investeeris. Ja siis, kui lapsed kõik suured ja meil oma pered loodud teatas isa emale, et tema tahab nüüd lahutust.

Pensionieline ema, kes oli seda elukohta üle 45 aasta oma koduks pidanud kolis välja ja ei näinud ka isa kogutud säästudest mitte sentigi. Isal veel õigust ülegi, et näe lolli, ei osanud ise säästa.

Tegelikult on neil muidugi see varaline jaotus ikka veel tegemata, aga kas pensioniealised viitsivad jageleda. Eriti ema, kes terve elu olnud leplik ja isa, kel ALATI õigust ülegi.

Kui minu vanemad peaksid lahutama, siis oleks mu ema üpris samas seisus. Maja on isal päranduseks saadud, aga ema panustab sinna asjade ostmisega. Nad pole küll lahutamas õnneks, aga kes seda elu teab. Sarnaseid juhtumeid olen kahjuks ka mujalt kuulnud.

Sinu emal on muidugi õigus poolele su isa säästudest ja investeeringutest, eeldan, et 45 aastat tagasi abiellunutel oli varasuhteks varaühisus. Mida kauem su ema varade jagamisega viivitab, seda suurem on tõenäosus, et isa varad kuidagi ära kandib. Su ema peaks esitama kohtusse ühisvara jagamise avalduse, siis isal võib olla õigust üle palju tahes, aga see ei loe kohtus midagi.

Meie kodu on ainuisikuliselt minu oma, vanemate kinkeleping enne abielu. See selleks. Mul on paar asja mille muutmisest majas ja õues ma järeleandmatult  keeldun. Isiklikud ja emotsionaalsed põhjused just nende kaitsmiseks, aga  enamust olen olnud ja olen ka edaspidi nõus muutma ja remontima.  Nii mõnigi asi on muudetud ja remonti tehtud minu eestvedamisel, mees on peljanud muuta, et kas ikka tasub ja tohib nii radikaalselt muuta, aga hiljem on väga rahul olnud. Nii, et ma mõistaksin kui hoitakse kinni paarist konkreetsest asjast. Tegelikult ma arvan, et TA-l  tegemist on ka mehe hirmuga, no ja muidugi ka laiskusega tehtavate tööde ja kulude ees, lisaks võib tööde käigus veel midagi selguda ja peab targemaks lihtsalt jonnida. Et praegu on ju kuidagi ja kuni lausa pähe ei kuku siis pole vaja teha.

Ja ongi teemaalgataja kadunud 😀

#3569417:

Sinu emal on muidugi õigus poolele su isa säästudest ja investeeringutest, eeldan, et 45 aastat tagasi abiellunutel oli varasuhteks varaühisus. Mida kauem su ema varade jagamisega viivitab, seda suurem on tõenäosus, et isa varad kuidagi ära kandib. Su ema peaks esitama kohtusse ühisvara jagamise avalduse, siis isal võib olla õigust üle palju tahes, aga see ei loe kohtus midagi.

Aitäh soovituse eest. Emaga on tegelikult kõik hästi ja ta saab omadega nüüd juba hästi hakkama, on ka sellest esijalgsest ehmatusest üle saanud. Õnneks on tal ka palju asjalikke lapsi.  Kohtus ta muidugi võidaks, aga hingerahu ei pakuks teps mitte ühele 85-aastase skisofreeniasse kalduvale vanamehele koha kätte näitamine. Kes on kõigest hoolimata ka tema armsatele lastele siiski kallis isa, lastelastele vanaisa. Las pigem jääb.