Teema: Kuidas teile oma lasteaia fotodel laste tuju ja näoilmed tunduvad?

Kui kord aastas on nn ametlik pildistamise päev, siis neil fotodel ongi lapsed tõsised. Kodus on juba räägitud, et siis ei lollitata, pidulikumad riided ka seljas. Rühm viiakse saali, loomulikult loetakse sõnad peale, et mingit jooksmist ei toimu ja fotograafi ei sega. Igaüht pildistatakse eraldi, siis parimate sõpradega, lõpuks alles rühmafoto. Eks neil suht igav ole kogu see protsess ja ootamine, aga sellest küll mingeid järeldusi teha ei saa, et kõik on halvasti. Lapsed püüavadki tõsised olla.

Meie aia õpetajad saadavad rühma FB gruppi iga päev ka paar pilti erinevatest tegevustest ja mängudest, lapsed on  nagu lapsed ikka, vahel lõbusad, vahel tõsised. Üks laps kevadel lõpetas, siiani igatseb aeda, käis ka suvel mõnel õhtupoolikul mängimas. Neljane käib heal meelel, kahene harjutab praegu. Õpetajad on toredad.

Sa uurid tihti võõraste laste fotosid ja paned selle järgi neile iseloomustusi?

#4230697:

Sa uurid tihti võõraste laste fotosid ja paned selle järgi neile iseloomustusi?

Iseloomustus ja emotsioonid on 2 täiesti erinevat asja. Juba lasteaiaealistele õpetatakse emtotsioonide ja tujude ära tundmist: rõõm, kurbus, viha, ehmumine jne. Kas sa siis nägu vaadates ei saagi aru, kui mõnikord inimesel eriti arusaadavalt hetkeemotsioon näoilmest näha on? Iseloomustusega pole *hetke*emotsioonidel, näoilmetel, hetke tujudel, õhkkonnal pistmist.
Tavaliselt ei vaata, aga kui ma oma last esimest korda mõnda kohta saadan pikemaks ajaks, siis tõesti midagigi tunnen selle koha vastu huvi.

#4230741:

#4230697:

Sa uurid tihti võõraste laste fotosid ja paned selle järgi neile iseloomustusi?

Iseloomustus ja emotsioonid on 2 täiesti erinevat asja. Juba lasteaiaealistele õpetatakse emtotsioonide ja tujude ära tundmist: rõõm, kurbus, viha, ehmumine jne. Kas sa siis nägu vaadates ei saagi aru, kui mõnikord inimesel eriti arusaadavalt hetkeemotsioon näoilmest näha on? Iseloomustusega pole *hetke*emotsioonidel, näoilmetel, hetke tujudel, õhkkonnal pistmist.

Tavaliselt ei vaata, aga kui ma oma last esimest korda mõnda kohta saadan pikemaks ajaks, siis tõesti midagigi tunnen selle koha vastu huvi.

Otsi endale terapeut.

#4230626:

kuidas fotosid vaadetes tundub laste rõõmu, kurbuse või tõsiduse tase? Veidi kurb on, kui lapsi peab vastu nende tahtmist nagu piinapinki vedama, kohta, kus nad vastu tahtmist peavad suurema osa oma ärkvel oleku aja veetma 🙁 .

Rõõmsad on. Kui veel näevad, et pilti tehakse, siis on veel eriti uhked oma tegemiste üle 🙂

#4230741:

Tavaliselt ei vaata, aga kui ma oma last esimest korda mõnda kohta saadan pikemaks ajaks, siis tõesti midagigi tunnen selle koha vastu huvi.

See sinu huvi on kohvipaku pealt ennustamine ja mingite imelike seoste pluss omaenda lapsepõlvetraumade kokkusegamine- milleks? Mingid piinapingid ja väljaimetud õudusjutukesed. Negatiivne eelmeelestatus paistab su jutust kaugele ju, ja ära arva, et laps sellest aru ei saa ja sinu suhtumist ei kopeeri- emme on närvis ja mures, küllap see mingi kole koht on! Parem kuula oma last, toeta tema harjumist ja sa ju näed, kas ta on lasteaias õnnelik või on muresid jne.

Olen koguaeg oma rõõmsaid lapsi pildistanud ja umbes 1,5-aastaselt nad hakkasid aru saama, et ma teen pilti. Enne olid pildid loomulikumad ja oli rohkem naermist peal. Kui aga hakkasid pildistamist teadvustama, siis jälgisid pingsamalt kaamerat või telefoni ning nüüd ongi pildid sageli tõsised. Arvestades, et lasteaiaõpetajad nagunii ei tee koguaeg pilte, vaid ilmselt pigem spetsiaalselt “pildiringi” lapsevanemate jaoks, siis võibki olla, et lapsed “poseerivad”.

#4230893:

Ma jätan selle pildi lihtsalt tegemata, kui poseerima hakkavad, ütlen, et mängi edasi, mängi edasi, siin pole midagi huvitavat.

Vanasti, sel ajal kui teemaalgataja lasteaiapildid tehti, ei olnud võimalust igast hetkest klõpsu teha, lasteaias oli pildistamise päev suur asi ja ei olnud mingit lollitamist ja irvitamist seal, pidigi ostuma, ootama, vaikselt olema. Seega ei saanudki selliseid pilte nagu tänapäeval salaja  klõpsides.

#4230626:

Pikk jutt, aga kuidas fotosid vaadetes tundub laste rõõmu, kurbuse või tõsiduse tase? Veidi kurb on, kui lapsi peab vastu nende tahtmist nagu piinapinki vedama, kohta, kus nad vastu tahtmist peavad suurema osa oma ärkvel oleku aja veetma 🙁 .

Aga miks sa vead siis? Lasteaed ei ole kohustuslik.

#4230710:

Lasteaed on lapse arengus/õppes toetavas rollis. Oma lapse arengu eest hoolitseb kodu siiski.

Just, aga igal kevadel on meil hunnik lapsevanemaid, kes pahandavad, et miks mu laps ei tunne kella või ei oska saapapaela siduda. Akadeemilistest teadmistest ei räägigi. Just täpselt sellised lapsevanemad, kes süüdistavad lasteaeda ja õpetajaid, kuid kes oma panuse ja kohustused unustavad.

TA on hariduseta noor vanem, kes tuleb õppinud pedagooge halvustama. Ülim ebaviisakus ja lugupidamatus. Ütleks, et vii ära oma laps. Päriselt!
Meie töö on raske, sest see päädib järgmise haridusetapi – kooliga. Sina, teemaalgataja, saavutasid elu ainsa eduka lõpetamise – lasteaia lõpetamise. Ära tule kritiseerima neid, kellelt eeldad ja ootad enda tegematajätmisi.

#4230749:

Mina olen iga pildistamise puhul nagu Chandler Bing.

oehh, kui ei naerata – näen välja nagu laostunud surnumatja, samas naeratamisel võib jääda imelik irve näkku. Kui keegi minu koolipilte vaataks ja selle põhjal otsuseid teeks – siis ilmaselt oma last kooli ei panekski. Mäletan, et algklassis üritasin teha hästi rõõmsat ja arukat nägu ning selle foto viskasin koolis prügikasti – nii võrd veider nägin välja.

Mingi 10-15 aastat on juba nii olnud küll, et tehakse mitu pilti. Üks selline viisakas. Ja teine naljapilt.

Minu laste pildid on rõõmsad ja rahulikud, vabad, mängu pealt tehtud ja uhkusega esinetud (uigi hommikunuttu kka oli neilgi). Minu enda lapsepõlve lasteaiafotograafi tehtud (väiksemate rühmade) portreepildid on pooled nutmisest paistes silmadega ja kõvera suuga- ju ei meeldinud pildistamine. Mingit järeldust ma iseenda lasteaiamälestuste kohta sellest teha ei saa, pildistamist ennast ei mäleta ja ülejäänud mälestused on pigem neutraalsed-positiivsed.