Teema: Kuidas teistes peredes?

Luba ei küsi, aga ütlen ette, et keegi on tulemas öömajale. Olgu või oma laps.

Ei, kohe kindlasti see ri ole normaalne, kisub pigem vaimse vägivalla alla. Loomulikult ma teatan abikaasale, kui keegi külla tuleb, kui luba küsida ei ole normaalne. Eriti veel oma lapse puhul.

Sageli see mees lapse juures ööbib?

#3926240:

Mees pole mingi lubaja või keelaja.

Ühisvara võlud

Ei ole kummalgi lapsi eelmistest eludest. Küll aga informeerime ööbivatest külalisest eelnevalt kõiki koduseid, nt kui on teada, et minu vanemad tulevad või mõni mu lõuna-eestist pärit kolleeg palub tallinnasse koolituse tulekuks üheks ööks öömaja, siis informeerin sellest eelnevalt nii abikaasat kui ka täisealist last.

ööbivad külalised ei ole ju ainult ööbiv külaline elutoas diivanil. see tähendab ka seltskondlikku vestlust, lisakülalist öhtusöögil ja hommikusöögil, järjekorda wcs või vannitoas, et poolpaljalt ei sobi mööda maja liikuda, külalised tähendavad väga tihti ka hilisõhtust autode ümberpaigutamist aias (aeda mahub küll mitu autot, aga oluline on järjekord, st kes kõige esimesena hommikul läheb, selle auto peab jääma ettepoole), kes läheb külaliste päeval koeraga jalutama,   jne jne

neid tegureid on ikka väga palju, millega vahel arvestama peab

Olen TA. Meest polnud tol päeval kodus. Ütlesingi telefonis, et poeg jääb täna ööseks. Selle peale ei öelnud ta midagi, aga kui järgmisel päeval koju tuli, sain vaikimisterrorit ja tigetsemist, et ma luba ei küsinud. Olin nagu puuga pähe saanud, ei avanud, et sellest selline jama tuleb. Mehe põhiline etteheide on, et kui teavitasin, siis olin juba otsuse ise vastu võtnud. Mees ei suhtu mu pojasse hästi, usun, et teiste sugulaste peale poleks ta nii reageerinud. See teeb haiget.

#3926255:

Olen TA. Meest polnud tol päeval kodus. Ütlesingi telefonis, et poeg jääb täna ööseks. Selle peale ei öelnud ta midagi, aga kui järgmisel päeval koju tuli, sain vaikimisterrorit ja tigetsemist, et ma luba ei küsinud. Olin nagu puuga pähe saanud, ei avanud, et sellest selline jama tuleb. Mehe põhiline etteheide on, et kui teavitasin, siis olin juba otsuse ise vastu võtnud. Mees ei suhtu mu pojasse hästi, usun, et teiste sugulaste peale poleks ta nii reageerinud. See teeb haiget.

Selles iva ongi. Küsi oma mehelt, miks su poeg talle ei meeldi.

#3926270:

#3926265:

#3926255:

Olen TA. Meest polnud tol päeval kodus. Ütlesingi telefonis, et poeg jääb täna ööseks. Selle peale ei öelnud ta midagi, aga kui järgmisel päeval koju tuli, sain vaikimisterrorit ja tigetsemist, et ma luba ei küsinud. Olin nagu puuga pähe saanud, ei avanud, et sellest selline jama tuleb. Mehe põhiline etteheide on, et kui teavitasin, siis olin juba otsuse ise vastu võtnud. Mees ei suhtu mu pojasse hästi, usun, et teiste sugulaste peale poleks ta nii reageerinud. See teeb haiget.

Selles iva ongi. Küsi oma mehelt, miks su poeg talle ei meeldi.

Mis vahet sel on? Mulle äkki ei meeldi mehe ema, ma ometi ei keela teda seetõttu külla tulemast või meie pool ööbimast! Mehel on õigus oma ema meile kutsuda isegi kui ta mulle ei meeldi! Aga olen ilmselt imelik ja tõesti ei oska koos elada siis.

Selles ongi vahe, et mees põhjendagu ära, sest temal on ju probleem. Naisel ju pole probleem, et poeg käib ööbimas. Tulebki otse küsida, et mis toimub.

Kui küsimus on stiilis: “Kallis abikaasa, kas ma, palun, võin lasta oma lapsel meie ühises kodus ööbida?”, siis ma seda normaalseks ei peaks. Meil on kombeks pigem arutada, küsida, kas see teise poolest on ok. Ja kui abikaasa kodust ära on, siis tõesti lihtsalt mainiks – see ju ei sega teda kuidagi.

Igasugused vaikimismaratonid ei ole ühelgi juhul õigustatud või normaalsed. Kui siis ainult füüsilise haiguse korral, et häälepaelasid puhata.

Aii, kuidas emalõvi minus praegu tärkas. Mis mõttes mees ei austa sinu poega ja mängib teismelist? Mina sellist käitumist ei tolereeriks mingil juhul. Järgmine kord ma isegi ei ütleks, et poeg tuleb ööseks, las siis teeb ”vaikimisterrorit” edasi.

#3926225:

Kas te küsite alati oma abikaasalt luba kui mõni teie sugulane teie poole ööbima jääb? Nt täiskasvanud laps kes pole abikaasaga ühine? Mees arvab, et mul ei ole õigust üksi selliseid otsuseid vastu võtta, kas mu laps võib ööseks meile jääda või ei. Mina jälle ei tuleks selle pealegi, et nõuda mehelt, et ta minult luba peab küsima kui keegi tema lähedastest öömajale jääks.

Kinnisvara on ühisvara.

Luba küsimine tähendab siis mida?  Et kui ei luba siis ütled ära või? Kui elamine on väike näiteks 2 tuba, siis peaks tõesti teise poole nõusolek olema. Kui elamine on aga suurem, kus on näiteks külalisel eraldi tuba ja ta ei takista kuidagi tavapärast eluolu elutoas, siis minu jaoks peaks piisama teatamisest, et sel ajal tuleb see ja see. Ootamatu külaline enda kodus on alati vastik.  Kui sa ei tea kuidas toimida, mõtle korraks seda kui teine pool käituks samamoodi. Saad äkki teada, et pead jagama korteris ööd mõne tema sõbraga ja see sõber käib kohe pidevalt näiteks iga kuu nädalavahetuse. Pane ennast samasse olukorda. Enemasti tahetakse leplikkust teiselt poolelt, aga ise sama tegu pole nõus vastu tegema.

#3926255:

Mehe põhiline etteheide on, et kui teavitasin, siis olin juba otsuse ise vastu võtnud.

Kui sa tead, et su mees nii tunneb, miks sa ei serveeri siis seda teadet otsuse vastuvõtmisena?
Kasuta ometi kavalust, naine.
Mees on muidugi tropp, aga see pole meie asi kommenteerida, et sa sul selline on.

Mina tean, et minu mees on introvert ja minu suur sotsiaalsus on talle raske taluda. Kui meil on minu sugulane külas, siis ta ikkagi päris vabalt kodus puhata ei suuda. Ma ise olen samasugune, et külaline tähendab, et puhata ma ei saa, ei saa täiesti välja lülitada teistele tähelepanu pööramist ja kellelegi tähelepanu pööramine on minu jaoks väsitav. Puhkamise asemel peab külalise vajadusi arvestama, temaga võibolla vestlema, otsima magamisvarustust, jälgima, et hajameelselt diivanil lösutades ja raamatut lugedes tagumikku ei kratsiks, nina ei nokiks, et öösärgile poleks kohviplekki lödistatud ja et voodist wcsse minnes oleks midagi vähempaljastavat üll, et lapsed väga kraaklema ei läheks jne.

Seega mina ikkagi iga kord küsin, et kas mehele sobib, kui keegi ööbima tuleb. Selleks, et mees ei tunneks end rünnaku all olevana. Minu mees oma sugulaste osas ei küsi vaid enamasti teatab viimasel minutil. Aga ta ei saa aru, et see võib mulle stressi tekitada, kuna mina olen tema meelest võrreldes temaga ülisotsiaalne.

Minu eksmees tavatses mulle alati viimasel hetkel teatada, et ta on kellegi meile külla kutsunud, kes ka ööbima jäid. Väga käis pinda. Sest ikka tahad valmistuda, kas on puhast pesu võtta, toad korras, süüa piisavalt vms. Tema selliste asjade peale üldes ei mõelnud ega tundnud ka huvi, see oli ju minu rida hoolitseda, et külalistel kõik olemas oleks. Lõpuks läksin üldse kodust ära, kuna minu palveid veidi varem ette öelda, ta ei arvestanud. Siis hoopis tema hakkas mingit vaiikimsterrorit tegema. Lõpuks läksimegi lahku, sest mina tundsin pidevalt, et minuga ei arvestata, tegemist polnud mingi üksikjuhtumiga, vaid asi kogunes ja kogunes. Mis sinu mehe käitumise taga on, seda tead sina hoopis paremini kui keegi siinsetest vastajatest. Paljud asjad on niimoodi ühekordse juhtumina välja tuues sellised, et mõlted, et on ikka tropp (nagu minu mees minust mõltes, et läksin kodust minema, kui tema ütles, et järjekordsed külalised tulevad ööbima), aga tegelikult on mingi pikem rahulolematus seal taga.