Teema: Kuidas titeisust üle saada?

Kui vana sa oled, endal veel laps, kes sooviks kasvada koos õe-vennaga, samas aga ei plaani üle 20 aasta elada.
Mina sünnitasin 41 ja olen hetkel 52 – eks natuke siit-sealt logiseb ning füüsiliselt ei ole enam nii võimekas – aga lapse kasvatamisega saame väga hästi hakkama. Ega sa 20 aastat kavatse tal kätt hoida, praegu juba on tunnen, et laps on juba suur ja tahab teha enda asju. Peame mehega olemas olema tema jaoks.

#3081948:

#3081878:

Pealkiri ei saanud kõige täpsem, sest tegelikult see vist ei olegi otseselt titeisu, vaid kurb tõdemus, et mingid ajad ja võimalused on minu jaoks selles elus jäädavalt läinud. Viimasel ajal rõhub kuidagi valusalt, et elu läks nii, et mul on ainult üks laps ja ainsaks ta ka jääb. Vanus ja tervis on juba selline, et enam ei jõuaks. Annan endale aru, et isegi kui raseduse/sünnituse ja esimesed rasked magamata kuud üle elan, siis vähemalt 20 aastat tuleb ikkagi kokku veel vastu pidada ja selleks mul enam jaksu ei oleks. See ei oleks lapse osas õiglane. Nii et mõistusega võttes ma tean, et ei enam. On, nagu on. Aga südames pistab nii valusalt, kui nooremad sugulased/tuttavad järjest titeuudistest räägivad. Teen ikka rõõmsat nägu ja õnnitlen, aga kukun lausa mitmeks päevaks mingisse vastikusse vaiksesse kurbusesse, millest on vaja hambad ristis välja saada. Selline tunne, et ma olen mingis vaakumis, aga kõikjal mu ümber käib elu. Lisaks teatav süütunne oma lapse osas, et ma ei saanud talle pakkuda õe/venna kooskasvamise kogemust.

Võtan koera? Lähen psühholoogile? Otsin uue hobi? Või kannatan lihtsalt ja mingiks ajaks läheb üle?

Keskendu oma lapse kasvamisele ja koostegemistele. Sul on hetkel võimalik luua olemasolevale lapsele väga head mälestused. Loo talle lapsepõlv, mida ta mäletab. Saad keskenduda ühele lapsele ja ei pea mitte kunagi talle ütlema, et sul pole aega või ära sega, tegelen praegu väiksema õe või vennaga.

Ei tea. See laps mäletab lapsepõlve, kus ta oli oma emal üksi. Need ei pruugi olla mingid väga head mälestused. Lapsele on soojemad ja paremad mälestused, kui ta ei ole üksi, kui ta mäletab, et ‘vot siis tegi õde või vend nii või ütles nii’. See väiksema õe või vennaga tegelemine ei ole traumeeriv, aga pidevalt üksi olemine pigem on.

Muide – võtsin ka koera titeisu summutamiseks ning aasta peale koera sünnitasin lapse. Seega oli meil siis nii koer, kui laps lõppeks.

Elus võib nii minna. Mu üks sugulane on täpselt samas paadis sinuga. Peale esimest last rääkis ta kõigile, kuidas ta rohkem lapsi ei taha. Nüüd kui tahtma hakkas, enam tervis ei luba. Ole õnnelik, et sul üks laps on. Ühte õnnetut ema ei ole talle vaja. Koer on hea mõte.

Minul vastupidi, kõik käivad peale, et millal teine laps tuleb, aga mida pole on titeisu.

#3082561:

Mul jälle sedapidi, et esimene laps juba suur ning kaks järgmist väikese vahega 10a nooremad, põrgulised poisid, annaks ei tea mida, et oleks olnud aru peas jääda ühe lapsega. Ma ise olen ainuke laps ja polnud midagi häda.

Lapsed on nii nunnud küll, aga meil vanem laps pigem põgeneb kodust, et ei peaks nooremate tralli kannatama, on sõprade juures ja teises linnas koolis. See on nagu pidev sõjaolukord, mida nad jälle korraldanud on. Unistustes antakse sulle sünnitusmajast armas roosa beebi, kes kuulab sõna ja joonistab laua taga, tegelikkus on kahjuks tihti hoopis erinev. Soovid lähevad küll täide, aga mingi twist on alati sees. Päriselt ka loen päevi, millal see kõik ometi lõpeb. Min 8 aastat veel.

sõjaolukord kodus võib tekkida ka ühe lapsega, võib mitte olla 6 lapsega peres, see on puhtalt piiride küsimus. Eks ikka aegaajalt kellegil keeb üle aga konstantselt ju mitte. Siis tuleb midagi muuta oma laste kasvatuses.
Mul on 3 poissi ja mingit pidevat sõda pole, aegajalt lahinguid ikka kuid iagaüks teab reegleid.

Üldse ei mõista probleemi, seda enam et sul on juba ju laps. Ma olen rohkem selle “nõid” Alisa tüüpi.

Loodus on asjad nii seadnud, et kuniks naine on võimeline rasestuma, on ta ka võimeline last üles kasvatama. Tahad küll last, aga tundub, et vastutada ei taha ja teed siin vinguviiulit.

#3081878:

Pealkiri ei saanud kõige täpsem, sest tegelikult see vist ei olegi otseselt titeisu, vaid kurb tõdemus, et mingid ajad ja võimalused on minu jaoks selles elus jäädavalt läinud. Viimasel ajal rõhub kuidagi valusalt, et elu läks nii, et mul on ainult üks laps ja ainsaks ta ka jääb. Vanus ja tervis on juba selline, et enam ei jõuaks. Annan endale aru, et isegi kui raseduse/sünnituse ja esimesed rasked magamata kuud üle elan, siis vähemalt 20 aastat tuleb ikkagi kokku veel vastu pidada ja selleks mul enam jaksu ei oleks. See ei oleks lapse osas õiglane. Nii et mõistusega võttes ma tean, et ei enam. On, nagu on. Aga südames pistab nii valusalt, kui nooremad sugulased/tuttavad järjest titeuudistest räägivad. Teen ikka rõõmsat nägu ja õnnitlen, aga kukun lausa mitmeks päevaks mingisse vastikusse vaiksesse kurbusesse, millest on vaja hambad ristis välja saada. Selline tunne, et ma olen mingis vaakumis, aga kõikjal mu ümber käib elu. Lisaks teatav süütunne oma lapse osas, et ma ei saanud talle pakkuda õe/venna kooskasvamise kogemust.

Võtan koera? Lähen psühholoogile? Otsin uue hobi? Või kannatan lihtsalt ja mingiks ajaks läheb üle?

Hoia nädalakene minu lapsi ja läheb isu üle 🙂

Aga viimane ja teemaalgataja, te proovige oma kurbust ise analüüsida. Et millest see täpsemalt tuleb. Muidugi teatud määral mängivad hormoonid oma rolli, fertiilses eas ikkagi naise keha üritab paljuneda ja kui ei saa, siis vastav ajukeemia annab meeleolus tunda. Aga kui see puhas füsioloogia maha arvata (mille vastu saab ise teadlikult liikumise ja muu aktiivse tegutsemise kaudu tekkivate õnnehormoonidega võidelda), siis kui palju on teie kurbuse taga välist survet ja kui palju teie enda sisemist vajadust. Et kui nooremad sugulased saavad järjest lapsi: kas teeb kadedaks, et nemad on teist nooremad? Kas ühiskonnas haibitud kahe-kolme lapsega peremudel tundub ideaal, milleni ise ei küündi ja see tekitab masendust?
Ühe lapse ema põhimõtteliselt teab juba, mida eri vanuses lapse kasvatamine endast kujutab, ja oskab ennast selles rollis ette kujutada (mitte täpselt muidugi, aga üldjuhul on teise lapsega isegi kergem kui esimesega). Nii et tõelise omaenda südamest tuleva lapsesoovi korral sa tunned, et jah, aasta-kahe pärast sa tahad olla imiku ema rollis, nelja-viie-kuue pärast väikelapse ema rollis jne. Kui sellist konkreetset tahtmist ei ole, pole tegemist tõsise lapsesooviga ja pole ka mõtet lasta oma hormoonidel tuju ära rikkuda. Muidu minu tuttavate hulgas on päris palju naisi, kes on neljakümnendate alguse või isegi lõpu poole saanud teise või kolmanda lapse, kui esimene-esimesed juba suuremad koolilapsed. Ilmselt olid nad oma tervise ja elujõu osas enesekindlamad, ja tundsid tõesti kindlat soovi lapsekasvatamine veel kord algusest peale läbi teha.