Eks nende oma vajaduste ja soovide esikohale panemisega ning ainult iseendast lähtumisega ta ju joodikuks saigi. Võibolla nüüd võiks vahelduse mõttes nüüd ka teiste inimeste nõuandeid kuulata.
Täiesti vastupidi. Joodikuks sai ta iseenda soovide allasurumisega, mille kompenseerimiseks hakkas jooma. Jah, eks inimesi on erinevaid, muidugi on ka joovaid egomaniakke, aga mina räägin siiski nn. tüüpteekonnast, tavalise toimetuleva inimese teekonnast alkoholi juurde. Alkoholiga kompenseeritakse midagi, tihti ise teadmata, mis see on. See võib olla puudujääk iseendas või iseendast väljaspool, minevikus või olevikus, paratamatu või muudetav.
Aga kui sõltlane nii täpselt teab, mis teda aitab ja mis on talle parim, siis keegi ei keela tal ju neid asju rakendada.
Sõltlane ei tea, mis teda aitab. Aga ta teab, mida ta teha ei taha. Kujutle nüüd näiteks, et oled alkohoolik, kes nädalas täpselt kahel õhtul on kaine – siis kui on tema hobiringi õhtud. See on asi, mis teda huvitab, mis talle midagi annab, mille nimel on ta valmis kaine olema. Ja siis tuleb terapeut ja ütleb, et nüüd mine Lootuse külla, seal saad sa terveks. Nalja teete? Tal on vaja ka teistele õhtutele samaväärseid tegevusi, mitte ka neid kahte õhtut ära võtta ja kuhugi tundmatusse saata. Tal on vaja tegutsemist, mis aitaks tekitada huvisid ja tutvusi, sõpru, kontakte. Tal on vaja pidevat kontakti kellegagi (nagu filmides AA tugiisikud, et helistad kasvõi öösel – ma ei tea, kas Eestis see ka nii töötab, aga ka AA on paraku usupõhine ja see on tõsine takistus ateistlikule eestlasele). Peamine, tal on vaja hakata taas uskuma, et ta on keegi, et ta on isiksus – seega suhtumine, et “sul pole sõnaõigust, sa oled sõltlane, sina tee, mis öeldakse” mõjub just risti vastupidiselt.