Teema: Kuidas toetada alkohoolikut alkoholist loobumisel?

#4127637:

#4127608:

Eks nende oma vajaduste ja soovide esikohale panemisega ning ainult iseendast lähtumisega ta ju joodikuks saigi. Võibolla nüüd võiks vahelduse mõttes nüüd ka teiste inimeste nõuandeid kuulata.

Täiesti vastupidi. Joodikuks sai ta iseenda soovide allasurumisega, mille kompenseerimiseks hakkas jooma. Jah, eks inimesi on erinevaid, muidugi on ka joovaid egomaniakke, aga mina räägin siiski nn. tüüpteekonnast, tavalise toimetuleva inimese teekonnast alkoholi juurde. Alkoholiga kompenseeritakse midagi, tihti ise teadmata, mis see on. See võib olla puudujääk iseendas või iseendast väljaspool, minevikus või olevikus, paratamatu või muudetav.

#4127608:

Aga kui sõltlane nii täpselt teab, mis teda aitab ja mis on talle parim, siis keegi ei keela tal ju neid asju rakendada.

Sõltlane ei tea, mis teda aitab. Aga ta teab, mida ta teha ei taha. Kujutle nüüd näiteks, et oled alkohoolik, kes nädalas täpselt kahel õhtul on kaine – siis kui on tema hobiringi õhtud. See on asi, mis teda huvitab, mis talle midagi annab, mille nimel on ta valmis kaine olema. Ja siis tuleb terapeut ja ütleb, et nüüd mine Lootuse külla, seal saad sa terveks. Nalja teete? Tal on vaja ka teistele õhtutele samaväärseid tegevusi, mitte ka neid kahte õhtut ära võtta ja kuhugi tundmatusse saata. Tal on vaja tegutsemist, mis aitaks tekitada huvisid ja tutvusi, sõpru, kontakte. Tal on vaja pidevat kontakti kellegagi (nagu filmides AA tugiisikud, et helistad kasvõi öösel – ma ei tea, kas Eestis see ka nii töötab, aga ka AA on paraku usupõhine ja see on tõsine takistus ateistlikule eestlasele). Peamine, tal on vaja hakata taas uskuma, et ta on keegi, et ta on isiksus – seega suhtumine, et “sul pole sõnaõigust, sa oled sõltlane, sina tee, mis öeldakse” mõjub just risti vastupidiselt.

See ei ole nii. Kõige rohkem oma soove allasuruvad inimesed on väikeste laste emad, paljulapselised emad ja omastehooldajad. Neil praktiliselt ei olegi omaenda elu. Ometi ei ole nad alkoholi liigtarvitamise riskigrupp.

Alkoholi liigtarvitamise riskigrupp on noored mehed ehk just need inimesed, kellel on ühiskonnas kõige rohkem võimalusi, kõik teed valla ja piiramatult vaba aega iseenda jaoks. Teine suurem riskigrupp on üksildased ja majanduslikult kindlustatud naised. Ehk siis alkoholi liigtarvitamine on tingitud pigem ikkagi igavusest ja vajadusest kuidagi oma vaba aega täita. Sellistel puhkudel aitab väga hästi just kontrollitud keskkond ehk rutiinne tegevustega täidetud elu, kus vaba aega ei jäägi ja kõik on ära planeeritud. Sel juhul on inimene kogu aeg hõivatud, tal ei teki mingit ärevust sellega seoses, mida teha, kuidas elada, millega oma elu sisustada.

Näitena toodud huviring kaks korda nädalas on ju põhimõtteliselt seesama. Ette antud tegevus, mis kordub rutiinselt kindlal ajal ja pakub seetõttu turvatunnet. Ka see õnnetu tugiisik, kellele alkohoolik võib idee poolest 24/7 helistada on ju seesama väline jõud, kes peaks alkohoolikule ette ütlema, mida teha ja mida mitte teha. Tugiisik lihtsalt teeb seda natuke tingivamalt ja mitte nii käskivas vormis. Põhimõte aga on siiski üks ja seesama. Vähendada ärevust ja anda ette välised raamid.

Kui alkohoolik saab selle kõigega iseseisvalt hakkama, siis palun väga, lasku käia. Loogu ise endale tegutsemiskava ja mõelgu välja need meeldivad tegevused, mis teda joomisest eemale hoiavad.

Meile kõigile meeldiks, kui me oskaks alkohoolikuid paremini aidata kui me praegu seda suudame. Hakkaks sellest otsast pihta, et vaataks eraldi alkohoolikuid ja kuritarvitajaid. Minu mõistes on alkohoolik inimene, kellel on juba füsioloogiline sõltuvus, kelle elu juba täielikult keerleb alkoholi ümber. Enamuses on selles faasis läinud juba töökohad ja pered. Nendelt inimestelt oodata, et nad suudaks endas motivatsiooni leida kainena edasi elada, pole minu pilgu läbi mõtet. Hoopis suurem seltskond on kuritravitajaid, kelle elu kuidagi toimib, aga kellesse igasse nädalasse, vahel ka juba igasse õhtusse, kuulub alkohol. Mõistus veel töötab. Nende inimeste puhul ütlen ma küll, et kuni nad ISE ei jõua enda sees arusaamisele, et elu võiks näha välja teistmoodi, ei ole võimalik neid aidata. Ehk siis aidata muidugi võib – suurema osa puhul aastaid peaga vastu seina joostes, aga tulemust ei tule. See ilus jutt siin üleval sellest, kuidas tuleb aidata inimesel ennast väärtustada, teda julgustada ja toetada lõpeb tavaelus ainult ühes kohas – pudelis. Tõusude ja mõõnadega, aga ikka samas kohas. Ja kogu sellel teemal on veel ka teine mõõde – need on inimesed kuritarvitaja ümber. Selle ajaga, mis inimene alla käib, lõhub ta tavaliselt mitme oma lähedase elu. Kokkuvõtteks ma tõesti ei usu kuritarvitaja kõrvalt motiveerimise võimalusse. Kui keegi seda suudaks, oleks ta ilmselt ammu miljonär.

#4127864:

on tavaelus valdav, seda vist lausa õpetatakse kuskil terapeutide koolis ning nii ongi, et tegelikult on alkohoolik üksi oma hädaga ning kõrvalolijate veendumus, et “ei aita neid muu kui haud” aina kinnistub.

Täitsa valesti oled aru saanud. Terapeut saab rääkida inimesele, mis teda ees ootab, aidata erinevatel etappidel, kui on soov käega lüüa. Küll aga ei saa terapeut aidata inimesel leida motivatsiooni loobumiseks, nagu siin öeldi, et ta peaks tegema. Kui inimene pole jõudnud tõdemuseni, et ta tahaks üldse loobuda ja tahaks selle heaks ka midagi teha. Suuremal osal alkohoolikutest on muidugi ka depressioon, sest alkohol on depressant, ka seda peaks ravima. On ka ravimeid sõltuvuse vastu olemas. Aga kõik see on toetav tegevus. Olen ise olnud alkoholiga hädas ja tean hästi, et tegelikult polnud ravist abi, kui ma ise arvasin, et tegelikult pole asi eriti hull ja ei olnud ise otsustanud, et pean ikkagi maha jätma, muud viisi ei ole. Ja kui ükskord otsustasin, et pean maha jätma (minu motivaatoriks oli minu laps), siis maha jätmine raske ei olnud. Küll aga oli raske jääda kaineks, sest olin nagu pettunud, et mis siis niiväga paremaks läks. Mitte midagi. Ja siis oli terapeudist abi, kes rääkis erinevatest faasidest, et pean leidma meeldivaid tegevusi, tegema seda ja teist. Elu läks paremaks, aga väga-väga aeglaselt. Siis mingil ajal leidsin, et võiks natuke jälle jooma hakata, et see ei tee ju midagi. Ka siis oli terapeudist abi. Aga sellist asja, et terapeut teeb sulle kõik meeldivaks, sellist asja ei ole olemas. Vähemalt soov ja motivatsioon peab ikka enda poolt olema, siis edasi saab sind toetada, keegi teine seda motivatsiooni anda ei saa.

#4127896:

Kuid teema on sellest, kuidas saaks aidata ja see on see asi, mida väga paljud alkohoolikud vajavad, kuigi ei oska seda sõnastada – et keegi nendega tegeleks, keegi toetaks ja märkaks, ütleks, et kuule, sa ju suudad küll, mine nüüd ja tee.” ei päde üldse.

Mina see endine alkohoolik, mina arvan ka, et see üldse ei aita. Kui keegi veel minu ümber kogu aeg poputaks ja toputaks, et kuule, sa ju suudad küll ja mine tee nüüd seda ja teist, oleks toetav ja sõbralik, siis ma pigem jooks rohkem. Ikka hirm millegi olulise ees paneb loobuma, et nii ei saa enam. Kui mul oleks mees, kes muudkui mu ümber keerleks ja toetaks, siis ma koobuma küll ei hakkaks. Kui teaks, et laps on hästi hoitud minu tegevusest hoolimata, siis jooks ka edasi.

#4127879:

Olen ise olnud alkoholiga hädas ja tean hästi, et tegelikult polnud ravist abi, kui ma ise arvasin, et tegelikult pole asi eriti hull ja ei olnud ise otsustanud, et pean ikkagi maha jätma, muud viisi ei ole. Ja kui ükskord otsustasin, et pean maha jätma (minu motivaatoriks oli minu laps), siis maha jätmine raske ei olnud. Küll aga oli raske jääda kaineks, sest olin nagu pettunud, et mis siis niiväga paremaks läks. Mitte midagi.

Sa küll nagu vaidled mulle vastu, aga tegelikult ju kinnitad minu juttu, räägid täpselt seda, mida minagi. Ka sina ei jätnud maha iseenda pärast, vaid välise motivatsiooni pärast – ning iseenda motivatsiooni leidmiseks vajasid abi. Tore, et said selle terapeudilt, kuid mitte alati ei lähe see nii. Just seda üritan ju minagi siin rääkida neile, kes väidavad, et alkohoolik peab iseenda pärast joomise jätma. Ükski alkohoolik ei jäta iseenda pärast joomist, alati jäetakse teiste pärast, see on lihtne osa – kuid sealt jõuda eneseväärikuseni ning soovini iseenda pärast mitte juua on palju keerulisem. Kes aga iseenda pärast mitte joomiseni ei jõua, see hakkab varem või hiljem jälle jooma.

#4127979:

Kui tahad aidata (aga loomulikult sa ei pea), siis on vaja jõuda põhjuseni, miks mees vajab alkoholi, mida ta joomisega lahendab, mis tal puudu on – ja selle põhjusega tegeleda.

Ega alati siin mingit suurt põhjust taga polegi. Kui on mingil perioodil palju alkoholi tarvitatud, siis ongi sõltuvus välja kujunenud. Aju on harjunud alkoholiga ja nõuab seda. Mingi põhjuse kõrvaldamine ei võta seda tungi ära.

#4127990:

Ei harju see aju midagi alkoholiga nii kiirelt, kuigi eks inimeseti on erinev. Mina olen veendunud, et alati on ikka ka algpõhjus olemas, mingi sisemine hirm, rahulolematus, puudus, täitmata soov.

Seda kindlasti ka, aga alkoholism on geneetiline komponent.

#4128000:

Kõige ebaloogilisem selles loos on see, et lapsed tahavad isaga maale minna, kui sellised olukorrad seal aset leiavad.

Hoolitsema?? Misasja?

Ausalt, ma küll ei kujuta seda ette. Vastupidi – lapse loogiline reaktsioon juba paari niisuguse kogemusega peaks olema tugev vastuseis ise sellisesse olukorda uuesti ja uuesti minna. Ma tahaks küsida, kas nad on päris lollid või? Aga ma ei küsi, sest ma lihtsalt ei usu reaalis sellise asja toimumisse. Välja mõeldud lookene.

Miks see isa ei või käia seal üksi joomas?

Kui nüüd loo kallal norida, siis pigem on minu jaoks arusaamatu, kuidas mees õigeks ajaks nii kaineks sai, et naine midagi ei teadnud? Et joob veel ööl vastu pühapäeva ennast nii täis, et lapsed panevad magama, aga pühapäeva õhtuks on nii kaine, et naine midagi ei märka? Ei lõhna, ei närtsinud olemist? Kuigi ma tegelikult ei arva, et see lugu välja oleks mõeldud. Ju siis on kiirelt taastuv inimene.

#4127990:

Ei harju see aju midagi alkoholiga nii kiirelt, kuigi eks inimeseti on erinev. Mina olen veendunud, et alati on ikka ka algpõhjus olemas, mingi sisemine hirm, rahulolematus, puudus, täitmata soov.

Mõni on alati rahulolematu, olgu elu nii hea kui tahes. Ja teisel on elu väga halb, aga alkohoolikut temast ei kujune. Mõni joob aastaid ajaviiteks ja midagi ei juhtu, teisel kujuneb sõltuvus välja suhteliselt kiiresti. Aga tegelikult see pole tõsi, et kõik mingist suurest murest joovad, et võtke see ära, siis on kõik korras. On palju asju, mida ei saa ära võtta (näiteks tahtsin saada rikkaks ja kuulsaks, aga pole selleks võimeline, mees jättis maha, ema suri ära vms), aga see pole tegelikult mingi vabandus joomiseks. Kõigil on eluraskused, aga kõigist alkohoolikut ei kujune.

#4127971:

#4127465:

Manipuleerib ju laste ja ka naisega. Sellele viitab see, et isa ütleb enne maale sõitu lastele, et ärme emmele räägi, et isa seal purjus on ja lapsed ei julge rääkida. Tegelikult on juba enne maale sõitmist eesmärk end täis juua.

Okei, aga see ei seleta seda, miks need lapsed Tahavad maale minna! Kui lapsed oleks juba aastaid sedasi maale lollitatud, ja seal on toimunud isa täisjoomised, laste ööseks üksijätmised ja muu sihuke õudus, siis ilmselgelt mitte ükski laps ei taha enam maale minna! Ja ärge tulge nüüd fantaseerima mingit psühholoogilist jura, et vaene piinatud laps kangesti “tahab” maale minna sellepärast, et seal piinatud saada. Et see meeldibki talle. Ja et talle meeldibki, kui isa jätab ta ööseks seal maal üksi ja läheb ise küla peale jooma.

Kui minu lastele kusagil ei meeldi, siis nad karjuvad täiesti kõrist: “Ei tahaaaaa!” Ja ei aita siin ussi- ega püssirohi – ei taha ja ei lähe!

Seega ikkagi on jäänud vastuseta küsimus, mis neid teemaalgataja lapsi koos joodikust isaga sinna maale jätkuvalt nii kangesti tõmbab?

Kõik lapsed pole esiteks nii tugeva iseloomuga, nagu sulle on juhtunud. Teiseks, võib aeg isaga maal neile olla midagi erilist, põnevat. Atv sõidud ja muu, kellele ei tunduks see põnev, iga on ka selline, et tahavad isaga aega veel veeta. Mõned lapsed ongi issikad, mõned emmekad. Kolmandaks, vähe sellest, et naine pole aastaid aru saanud, ei ole ju ka teised pereliikmed, sõbrad ega tuttavad, töökaaslased aru saanud, et mees joob. Ju on mees selline, kellest pole enne aru saada, kui on väga purjus ja välimus pole kannatanud tiheda joomise all. Seetõttu ongi nii kaua suutnud varjata.

#4127971:

#4127465:

Manipuleerib ju laste ja ka naisega. Sellele viitab see, et isa ütleb enne maale sõitu lastele, et ärme emmele räägi, et isa seal purjus on ja lapsed ei julge rääkida. Tegelikult on juba enne maale sõitmist eesmärk end täis juua.

Okei, aga see ei seleta seda, miks need lapsed Tahavad maale minna! Kui lapsed oleks juba aastaid sedasi maale lollitatud, ja seal on toimunud isa täisjoomised, laste ööseks üksijätmised ja muu sihuke õudus, siis ilmselgelt mitte ükski laps ei taha enam maale minna! Ja ärge tulge nüüd fantaseerima mingit psühholoogilist jura, et vaene piinatud laps kangesti “tahab” maale minna sellepärast, et seal piinatud saada. Et see meeldibki talle. Ja et talle meeldibki, kui isa jätab ta ööseks seal maal üksi ja läheb ise küla peale jooma.

Kui minu lastele kusagil ei meeldi, siis nad karjuvad täiesti kõrist: “Ei tahaaaaa!” Ja ei aita siin ussi- ega püssirohi – ei taha ja ei lähe!

Seega ikkagi on jäänud vastuseta küsimus, mis neid teemaalgataja lapsi koos joodikust isaga sinna maale jätkuvalt nii kangesti tõmbab?

Nendel lastel, nagu sõltlaste lastel väga tihti on vanema ja lapse rollid vahetusse läinud. Purjus isa käitub nagu laps, on vastutustundetu, teeb mis pähe tuleb, vajab hoolitsemist ja tähelepanu kuni selleni välja, et lapsed peavad ta voodisse aitama ning teki peale panema.

Lapsed lähevad isaga maale kaasa, sest neil on hirm, et ilma nende järelevalve ja hoolitsuseta võib purjus isa surma saada. Jääb kuskile täis peaga magama ja külmub surnuks, kukub kuskile, jääb suitsuga voodisse magama ja põleb ära koos majaga, sõidab ennast autoga sodiks ja sada muud asja. Lapsed ei soovi oma vanema surma, isegi kui vanem on joodik. Kahjuks on kogu see hoolduskoormus ja pidev hirm ning süütunne sõltlasest vanema pärast lastele väga raske koorem. Kahju neist lastest, nii noorelt juba joodiku orjad.

#4127971:

Seega ikkagi on jäänud vastuseta küsimus, mis neid teemaalgataja lapsi koos joodikust isaga sinna maale jätkuvalt nii kangesti tõmbab?

Tõmbab see, et nagu eelnevalt on kirjeldatud – isa on kainena hooliv ja tore isa, kellest lapsed samuti hoolivad. Ilmselt ei ole ta ka purjus olles kuidagi vägivaldne vms, vaid pigem hale ja abitu. Lapsed armastavad oma isa ja tahavad teda aidata. Sellest ei ole ju nii raske aru saada.

Jah, ikka saab toetada. Näiteks ei paku mehele peale tööd viina toidu kõrvale. Ja ei osta koju külmkappi õlut. Aga midagi muud küll teha ei saa. Kahjuks.

Kommentaar eemaldatud.

2.14 Kasutatud vulgaarset eneseväljendust.

Perekooli moderaator.

#4127393:

#4124968:

Nädalavahetustel sõidab mees maale, mind hoiavad kohustused enamasti linnas või kodulinnast eemal. Lapsed saavad valida, kas on koos mehega maal või minuga linnas. Viimasel ajal on miskipärast rohkem maale tahetud minna. Nüüd tean, miks. Nädal tagasi sain teada, et mees on minu eest mitu aastat varjanud, et kuritarvitab maal olles alkoholi- siis kui mind ei ole. Igal jumala nädalavahetusel, ja ikka mõlemal päeval!

Vabanda, aga see koht sinu kirjast tekitas küsimusi. Sa kirjutad, kui õigesti aru sain, et sinu lapsed tahavad rohkem maale minna kui sinuga koos linna jääda.

Ja seejärel kirjeldad südantlõhestavaid kogemusi, mis lapsed nuttes sinule olevat rääkinud. Kui lastel on maal nii kole, nagu kirjeldad, siis ükski normaalne laps just ei taha joodikust isaga sinna maale minna. Eeldusel, et sa oled neile andnud valida, ja nemad, nagu aru sain, on eelistanud valida joodikust isaga maalemineku. Järelikult seal siiski on midagi, mis lastele meeldib? Või on isa lubanud neile enda eest hoolitsemise eest korraliku rahasumma maksta?

Sellest emast küll ei oska hästi arvata – laseb lastel sõita aastaid isaga maale, (isa kes on purjus ja pole adekvaatne laste eest hoolitsema). Miks ema ise laste eesti n.vahetusel ei hoolitse ? Käib linnas pidudel ? Või mis võiks olla tähtsam kui oma laste turvalisuse atagamine ?