V6i 6igeminu, kuidas teda armastada ja mitte lakata armastamast..
Mees armastab tegelikult mind ju ka, aga see on kuidagi nii pealiskaudsena tunduv. Ta t6esti hoolib. Aga..ei kannata ta absoluutselt kui enda eest seisma hakkan. Ntx kui on minu tegemisi kuidagi halvas valguses kommenteerinud/kritiseerinud, teinud s6nadega haiget jne. Pole harvad need korrad, kus ta solvab mind ja kui ma soovin sellel teemal vestelda, siis saan vastuseks \”issand sa ajad mind hulluks, miks sa nii teed, miks sa ei lase rahulikult olla\”. Ausalt, ma vahel m6tlen ise ka, et v6iks ju vait olla ja mitte lasta riiul tekkida. Aga no krt, ta on mind solvanud ja see nagu poleks mitte midagi. Tema v6ib ja mina mitte. Vahepeal m6tlen, et kas ma t6esti lihtsalt krutin end pisiasjadest v6i on siiski ka temal oma osa. Kuidas toimida, et endal ei vinduks ega kripeldaks hinge pugenud asjad, et need saaks kuidagi ikka teada talle anda, aga et ei m6juks ketramise v6i 6iendamisena. Peaksin igas asjas olema naeratav ja toetav kaaslane, siis on mul maailma hoolivam mees. Ta ei talu pingeid, otsib ja leiab kohe kiirelt, kuidas mina v6iksin selles syydi olla. Laheb ka keema kiiresti. Kui midagi selgitan, siis arendab ta teemat edasi ja leiab kindlasti, miks ikkagi ma kasv6i kuidagigi olen sellega seotud, et asjad nii on kulgenud. Sealt edasi kui ootan rahumeelset hetke, et selgitada -kallis mees, ma pole selle v6i sellega seotud ja mina soovisin hoopis nii v6i nii jne. Siis tuleb sealt, et oh issand hakkab pihta, ma ei jaksa. Tal on pingeid palju, ei saa eitada, aga kuidagi on kujunenud, et mina pole normaalne ja ajan asjad hullemaks. No pole mingi hull saagija, aga ta kohe proovib selgeks teha, et olen, provotseerib. Riidudes kaob justkui p6hjus(et ta solvas vms) kuskile ja p6hjuseks hakatakse pidama tekkinud olukorda (a la sellest algaski k6ik, et mina n6uan ona 6igust). Tahan olla oma mehele hea ja toetav naine, aga ma ei oska.
Teema: Kuidas toime tulla sellise mehega..
Ausalt öelda, on tegemist lihtsalt iseloomuomadusega ja ega see ei muutu.
Mul on mees üsna samasugune. Meil on igasugu riiuperioode sellest olenud. Ma olen püüdnud selgitada rahulikult, kuidas selline käitumine mind häirib. Ma olen püüüdnud nutuga mõistma panna. Me oleme läbinud vaikimise perioode. No ei midagi…
Sekka on isegi mõne kuu pikkuseid perioode, aga selline süüdistamine/kritiseerimine tuleb ikka.
Näiteks eile olid meil paar võõrast külas, pidime hakkama välja minema. Tema ei suutnud leida oma teksapükse. Mina siis teisest toast hüüdsin (ise riietudes, eksju), et äkki jätsid trennikotti. Siis hakkas moraali pidama ja irisema, kuidas mul on kombeks ikka teisest toast rääkida ja kas mul on veel midagi ütelda ja mingu ma siis kohe kõige kaugemasse korterinurka jne, jne…Külaliste juuresolekul. Ma siis vastasin kah külaliste juuresolekul külma rahuga: \”Ära mölise kogu aeg, püüa siis ise oma asju korras hoida!\” See on minu kohta ikka äärmuslik sõnavara. Ja võite arvata, kuidas mehel suu töllakile jäi, et naine nii räägib temaga ja veel võõraste juuresolekul. Igatahes vakka ta jäi.
Mina olen jõudnud tuimuse perioodi. Kulgeme siin vaikselt koos, eks see millalgi otsa saab. Aga kurvaks see teadmine mind eriti ei tee. Senikaua kasvatame koos kaht last. Üldiselt on meil kodus elu rahulik, vaid sooje tundeid pole. Ja kus neid nii väga ikka enam 18-ndal kooselu aastal on..Tundub, et mees ära minna ei taha, sest minu ja minu tutvusringkonna kaudu on tal soodne ligi pääseda inimestele, kellest tema firmal kasu on. MIna ära minna ei viitsi, küllaltki raske oleks korraldada erivajadusega lapse kooliskäimist.
Üldiselt ma tegelikult ei kurda. Arvan, et sajad ja sajad pered elavad nii. Kumbki oma elu.
Vaikima ja välja kannatama, kui kõik möödas, siis jälle armastama. Keegi peab järgi andma ja parem kui see oled sina- leebem pool ja kui tuleb tõsine põhjust pahandama, siis mees saab paremini aru ka, et sul on tõsi taga. Olen kuulnud, et naine on mehe kael ja kui sina pahandat, siis pea kajab ka ning teeb ja vastab samaga.
Sel on valida, kas asuda lõputule enesemuutmise ja -parandamise teele: tülide korral vaadata hoolega peeglisse, et avastada iseenda vigu, võidelda oma egoismiga, püüda õppida tõeliselt armastama, lõpuks kaevuda ehk koguni esoteerilisse kirjandusse, et leida teed tõelise andumuse ja tõelise naiselikkuse läteteni. Võib-olla lõpuks õnnestubki sul iseenda tahe ja isiksus niivõrd taandada, et justkui lahustud mehes, ehitad kogu oma elu talle meele järele olemise huvides ümber, nii et mees sinuga tõesti rahule jääb. Tõenäoliselt aga ei jää, sest püüa mis sa püüad, aga ikka on midagi, mida saaks muuta ja parandada. Siis põed sügavalt oma püüdluste ebaõnnestumist ja läbipõrumist naisena.
Teine võimalus on see, mis eespool välja käidi – tuimaks muutumine.
Ja kolmas võimalus on see mees kuradile saata. Tundub ilmvõimatu, näib, et kes seda soovitavad, ei saa tegelikult teie suhtest midagi aru, kui toovad oma elust näiteid, siis utreerivad, sest teil on ju kõik hoopis teistmoodi ja üldse mitte võrreldav…
Olen ise selle läbi elanud. Esimestel aastatel tegelesin kõige sellega, mis esimeses soovituses antud (esoteerikani siiski ei jõudnud), ei tulnud pähegi, et mu imelises mehes võiks viga olla. Ikka võitlesin iseenda egoismiga, vaatasin peeglisse, et oma vigu leida, püüdsin olla kannatlik ja mõistev, üritasin õppida tõeliselt armastama. Kui keegi mulle vihjas, et mees pole päris normaalne, et peaksin temaga ettevaatlik olema ja ehk isegi suhte katkestama, mõtlesin, et need teised ei tea, mida räägivad, pole iial elus tõeliselt armastanud, ei saa asjadest aru, ei näe meie suhte tõelist olemust jne. Mõte lahkuminekust tundus ilmvõimatu, midagi sellist, mis isegi kaalumisele ei tulnud, sest armastus oli ju mõlemapoolne ja nii suur. Olin nii õnnelik oma \”imelise\” suhte üle, et ei märganudki, et käin kodus piltlikult öeldes kikivarvul, kontrollin iga oma sõna, et teist mitte solvata, mehepoolsed solvangud neelan aga alla, et mitte \”tühjast tüli tõsta\” ja ikka hea naine olla. Ka headel perioodidel tagus kuklas hirm, et mis siis, kui äkki jälle midagi \”valesti\” teen.
Muidugi sõi see lõpuks närvid läbi ja saabus tuimuse periood. See tõi kaasa ka mehe tujude tagasitõmbamise ja suhte stabiliseerumise. Vahepealsete aastate jooksul, kus suhe oli \”nii imeline ja kõik probleemid kaovad kohe, kui ma lõpuks ometi õigesti armastama õpin, kõik senised mured on ju minu süü, aga ma ju ometi parandan ennast\” olid sündinud ka lapsed (lapse sünd pigem parandas suhet meie puhul). Hakkasin uskuma juba, et meie elu ongi normaalne ja saab veelgi normaalsemaks, kui annan järele mehe soovile müüa oma korter ja asuda elama maale, kus olen kaugel tugivõrgustikust ja jään suuresti temast sõltuvaks. Esialgsele paranemisele järgnes aga kohutav allakäik. Niipea kui mees hakkas uskuma, et mul pole enam tagasiteed, näitas ta oma iseloomu kõige hullemat poolt. Alles lõksus olles sain aru, et minuga on algusest peale manipuleeritud ja olen elanud ränga vaimse vägivalla all, ise sealjuures uskudes, et kogu süü on minul ja mees maailma parim. Isegi füüsilise vägivalla olin andestanud, sest need olid ju üksikjuhtumid ja ma ise provotseerisin (mehe väitel). Aga siis läks asi eriti hulluks, sõna otseses mõttes pidin kartma oma elu pärast.
Praeguseks olen lahus ja mees on vangis ränga kuriteo eest. Kohtueelse ekspertiisi käigus selgus, et tegu on psühhopaadiga. Kui loen neid teemaalgatusi siin, kuidas naine muretseb, et ei suuda mehele meele järele olla (nagu seegi siin), palub abi enese muutmisel jne, jooksevad õudusjudinad üle selja. Tean, et nii hulluks kui minul, teistel ilmselt ei lähe, aga miski pole välistatud. Tean ka seda, et mu hoiatustest pole kasu, sest ohver ei usu, et temal oleks sama situatsioon – tema suhe on ju ikkagi \”hoopis teistsugune\”, nõuandjad \”ei mõista nüansse\”, \”on elus kibestunud\” ja \”pole elus iial õiget armastust tundnud\”.
Aga vähemalt üritan hoiatada: ära näe vaeva enesemuutmisega, suhte analüüsimisega jne. See ei vii kuhugi, parimal juhul vaid tuimuses vegeteerimiseni või iseenda mina täieliku kaotamiseni. Lase jalga, enne kui hilja!
sellise mehega saab toime tulla nii, et paned kindlad piirid paika, millist käitumist sa aksepteerid enda suhtes, millist mitte. Sellest annad ka mehele teada väga selgelt ja konkreetselt.
Nii olen mina teinud. Olen selgitanud, et toetan meest kõiges ja ei nori tühjast tüli ise. Mõistan, kui tal on pinged. Olen olemas, võime rääkida. Hakkab kergem. Aga. Ma ei ole nõus hakkama süüdlaseks ja nö \”peksukotiks\”, kelle peal oma pingeid välja elatakse. Ja kõik. Ei aksepteeri solvamisi ega alusetuid süüdistusi.
Tülisid on meil sellegipoolest, aga ma ei lähe tüliga kaasa, kui on ilmselge, et tüli on üles kisutud tühjast tähjast ja on otsitud põhjuseid, et minu peal just oma pingeid välja elada ja minust süüdlast teha. Ma tuletan sellisel puhul meelde mehele, et ma ei aksepteeri tema käeosolevat käitumist ja nt lähen jalutan ühe tiiru väljas ja et loodetavasti on ta selleks ajaks maha rahunenud või siis selle õige \”süüdlase\” leidnud ning oma pinged maha laadinud.
Ühesõnaga üritan sellised asjad juba eos lämmatada või nö välja astuda sellest jamast. Toimib. Mees ikka vabandab ka. Aga üldiselt on emotsionaalne mees, kes enne ütleb ja siis mõtleb. Selle kohta olen pikki loenguid pidanud, et mulle nii ei sobi. Et ta rakendaks seda stiili teiste peal, kel sobib. Mina soovin rahumeelset kooselu ja konfliktide korral konstruktiivset teineteist austavat diskussiooni.
Mina ei laida seda pikka kirja, väga asjalik on.Kahju et nii hulluks mees läks. Olen ise ka praegu selles tuimuse perioodis, kikivarvul käimise aeg on peaaegu möödas. Ammu olen oma vanadest sõpradest võõrandatud(koosviibimistele kuhu meid kutsuti teme kunagi kaasa ei tulnud, samuti ei tohtinud me lastega võtta selleks autot-ühesõnaga tehti võimalikult ebamugavaks see \”tahtmine\”), nagu ka minu sugulased\”ei ole tema meelest normaalsed\” jnejne. Hakkan vaikselt silmi avama tänu oma uuele töökohale, kust ta ei ole suutnud mind välja süüa. Palk ei luba küll ise ära elada aga siiski, see on edasiminek. Vahepeal kodus istudes tegi ta mulle selgeks, et selleks et tema mulle söögiraha annaks, pean mina olema\”hea naine\”-saate aru, mis sellega mõeldakse. Kuna väiksem poiss oli väga pikalt väga haige, siis istusin mina temaga kodus. Lapsed on ju naise projekt. Oma tuttavatele-sõpradele on ta minust maalinud pildi, kui laristajast. Mis sest, et ostan enda ja laste riided enamast taaskasutusest ja söögi ja lasteaia arved maksan mina. Sõprade ees ta muidugi \”esineb\”ja viib vahel meid söömagi. Nüüd mulle tundub, et tal ei ole seal kõrvade vahel enam kõik korraks, sest lisaks solvamistele ja tänitamistele ja karjumistele ta väidab asju mida pole olnud. Laste huvides nüüd võtan rahulikult kuni ma midagi välja mõtlen. Kuhu minna ja mida teha. Jah ma olen sõltuvussuhtes, olen nüüd sellest aru saanud aga see peab muutuma, laste vaimse tervise pärast ja minu ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]sellise mehega saab toime tulla nii, et paned kindlad piirid paika, millist käitumist sa aksepteerid enda suhtes, millist mitte. Sellest annad ka mehele teada väga selgelt ja konkreetselt.
Nii olen mina teinud. Olen selgitanud, et toetan meest kõiges ja ei nori tühjast tüli ise. Mõistan, kui tal on pinged. Olen olemas, võime rääkida. Hakkab kergem. Aga. Ma ei ole nõus hakkama süüdlaseks ja nö \”peksukotiks\”, kelle peal oma pingeid välja elatakse. Ja kõik. Ei aksepteeri solvamisi ega alusetuid süüdistusi.
Tülisid on meil sellegipoolest, aga ma ei lähe tüliga kaasa, kui on ilmselge, et tüli on üles kisutud tühjast tähjast ja on otsitud põhjuseid, et minu peal just oma pingeid välja elada ja minust süüdlast teha. Ma tuletan sellisel puhul meelde mehele, et ma ei aksepteeri tema käeosolevat käitumist ja nt lähen jalutan ühe tiiru väljas ja et loodetavasti on ta selleks ajaks maha rahunenud või siis selle õige \”süüdlase\” leidnud ning oma pinged maha laadinud.
Ühesõnaga üritan sellised asjad juba eos lämmatada või nö välja astuda sellest jamast. Toimib. Mees ikka vabandab ka. Aga üldiselt on emotsionaalne mees, kes enne ütleb ja siis mõtleb. Selle kohta olen pikki loenguid pidanud, et mulle nii ei sobi. Et ta rakendaks seda stiili teiste peal, kel sobib. Mina soovin rahumeelset kooselu ja konfliktide korral konstruktiivset teineteist austavat diskussiooni.[/tsitaat]
Need nõuanded aitavad, kui mees on enam-vähem normaalne, lihtsalt vahel läheb ülbeks või unustab teise tunded ära. Meetodilise vaimse vägivalla puhul läheb teisiti. Näiteks minu eksmees reageeris igasugusele konkreetsele paikapanemisele suhte algul ränga solvumisega. Lihtsalt kõndis uksest välja või siis vaikis tundide kaupa, endal pilk kaugusse suunatud. Kui asja uurisin, selgus, kui väga ma ikka solvasin teda ja poleks uskunud, et selline egoist olen, ei tea tõelisest armastusest midagi, tõelises armastuses ei esitata teisele tingimusi jne. Kuidagi väga peenelt oskas asja nii keerata, et jäingi uskuma, et minu tegelikult täiesti normaalsed seisukohavõtud on ülim ülbus ja tema tunnetest ülesõitmine. Kui püüdsin tema enda käitumisest näiteid tuua, siis keerati asi alati nii, et tema käitumine oli minu omast põhjustatud ehk halva algpõhjus oli alati minus.
Ja veel – kui naine on mehest mingilgi määral sõltuv, kasutatakse see kohe ära. Ei pea olema üldse majanduslik sõltuvus (minul polnud). Näiteks meil oli nii, et kui hakkasin \”mässama\”, \”olin trotsi täis\”, tulid kohe vihjed, et ei tea, kas ma olengi talle ikka õige valik, tuletati meelde sõpra, kes talle mingeid naisi üritab sokutada, et seni on ta keeldunud, aga nüüd, mine tea… Ühesõnaga, püüti jätta muljet, et peale minu on teisigi naisi, kui ma ei käitu nii, nagu tema tahab. Muidugi keerati asi nii, et ega tema ju ei taha neid teisi, ainult mind tahab – aga mis teha, kui mina teda ikka ei armasta, muudkui solvan ja kiusan ja ise teiste juurde tahan ajada…
Ennast kehtestada on sellise mehega võimalik vaid olukorras, kus hoopis mees on sõltuv või siis on naisel sel mehest tõesti ükskõik. Ja muidugi ka suhte algfaasis, kus mees ennast alles \”sisse sööb\”. Siis käitub ta muidugi nagu unelmate prints. Muutused toimuvad aeglaselt, varjatud kujul ja ikka samm-sammmult sinnapoole, et ohver võrku mässida. Kui ta lõpuks sees on: laps sündinud, majanduslik seotus, sõpradest ilma, elukoht tugiisikutest kaugel – vaat siis alles avaneb pale täies ilus!
Olen ka ise mõelnud, kas oleks suhtest asja saanud, kui oleksin kohe algul tema mänge läbi näinud ja endale konkreetseks jäänud. Miskipärast usun aga, et ju ta oleks siis lihtsalt suhte katkestanud ja uue ohvri otsinud. Mina nutaks aga siimaani ja mõtleks, kuidas oma elu armastuse käest lasin, oh, miks ma küll mõistvam ja hoolivam ei olnud, miks küll ei osanud õigesti armastada! Siimaani ei teaks tõde!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]t6ts kirjutas:[/small]
kas ta aeg ajalt ka palus vabandust ja tuli ise \”pugema\”?[/tsitaat]
Üliharva. Ikka mina olin see, kes murdus, ei suutnud kannatada enam seda, et teine on solvunud ja minuga ei räägi. Mille eest tal vabandada oligi, kui tema ju kunagi süüdi polnud!? Ainult mina ju!!!
Ahjaa – oli küll üks kord, kui ta nuttis ja mu ees põlvili maas oli, anus andestust ja raputas endale tuhka pähe, võttis omaks kõik, mis oli halba teinud ja lubas end parandada. See oli siis, kui tulin koos abilistega ja hakkasin oma asju kokku korjama, et suhe lõpetada. Selleks ajaks olid mul ta mängud aga selged ja õnge ei läinud. Muidugi oskas ta ka siis minus süüd näha – tema poleks iial nii halvaks muutunud, kui mina oleks temaga ikka kindlalt ja konkreetselt oma tunnetest rääkinud. Kui tuletasin meelde arvukaid kordi, kui seda teinud olin, leiti jälle vabandus: tol korral sa nutsid ja ma mõtlesin, et oled hüsteerias, ei mõtle tõsiselt! Tol korral sa rääkisid väga külma häälega, ma arvasin, et sa lõõbid, ei mõtle tõsiselt!
Mõttetu, sellisega võrdselt mängides jääd alati kaotajaks. Ja teemaalgataja jutus konkreetsed näited tulevad nii tuttavad ette, nt see naise \”mässamises\” süüdistamine ja väljategemine ja hoolitsus tunnistajate juuresolekul.
Meie on 17a koos ja on 3last, viimane on imik veel. Ega mina oma elust teist valikud ei näe, kuna tahan oma lastele isad ja endale abikaasad, keda ma usaldan. Ma ei oskaks andestada kui mees petaks või lööks mind, ülejaanust olen lihtsalt üle ja mis salata ka vahest üksik. Aga kuhigi ära minna ka ei saa, kuna minu pere hetkel on minuga ja seda nii lihtsalt juba maha ei jäta…
ta peab naist lolliks—sind lolliks
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]V6i 6igeminu, kuidas teda armastada ja mitte lakata armastamast..
Mees armastab tegelikult mind ju ka, aga see on kuidagi nii pealiskaudsena tunduv. Ta t6esti hoolib. Aga..ei kannata ta absoluutselt kui enda eest seisma hakkan. Ntx kui on minu tegemisi kuidagi halvas valguses kommenteerinud/kritiseerinud, teinud s6nadega haiget jne. Pole harvad need korrad, kus ta solvab mind ja kui ma soovin sellel teemal vestelda, siis saan vastuseks \”issand sa ajad mind hulluks, miks sa nii teed, miks sa ei lase rahulikult olla\”. Ausalt, ma vahel m6tlen ise ka, et v6iks ju vait olla ja mitte lasta riiul tekkida. Aga no krt, ta on mind solvanud ja see nagu poleks mitte midagi. Tema v6ib ja mina mitte. Vahepeal m6tlen, et kas ma t6esti lihtsalt krutin end pisiasjadest v6i on siiski ka temal oma osa. Kuidas toimida, et endal ei vinduks ega kripeldaks hinge pugenud asjad, et need saaks kuidagi ikka teada talle anda, aga et ei m6juks ketramise v6i 6iendamisena. Peaksin igas asjas olema naeratav ja toetav kaaslane, siis on mul maailma hoolivam mees. Ta ei talu pingeid, otsib ja leiab kohe kiirelt, kuidas mina v6iksin selles syydi olla. Laheb ka keema kiiresti. Kui midagi selgitan, siis arendab ta teemat edasi ja leiab kindlasti, miks ikkagi ma kasv6i kuidagigi olen sellega seotud, et asjad nii on kulgenud. Sealt edasi kui ootan rahumeelset hetke, et selgitada -kallis mees, ma pole selle v6i sellega seotud ja mina soovisin hoopis nii v6i nii jne. Siis tuleb sealt, et oh issand hakkab pihta, ma ei jaksa. Tal on pingeid palju, ei saa eitada, aga kuidagi on kujunenud, et mina pole normaalne ja ajan asjad hullemaks. No pole mingi hull saagija, aga ta kohe proovib selgeks teha, et olen, provotseerib. Riidudes kaob justkui p6hjus(et ta solvas vms) kuskile ja p6hjuseks hakatakse pidama tekkinud olukorda (a la sellest algaski k6ik, et mina n6uan ona 6igust). Tahan olla oma mehele hea ja toetav naine, aga ma ei oska.
[/tsitaat]
Eeeee.
\”Ta t6esti hoolib.\” ei lähe kokku selle järgnevaga: \” kui on minu tegemisi kuidagi halvas valguses kommenteerinud/kritiseerinud, teinud s6nadega haiget jne. Pole harvad need korrad, kus ta solvab mind\”
Ta tõesti ei hooli.
Ja pole mõtet nahast välja hüpata, et sellisele \”hea naine\” olla.
[small]t6ts kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Olen ise selle läbi elanud. Esimestel aastatel tegelesin kõige sellega, mis esimeses soovituses antud (esoteerikani siiski ei jõudnud), ei tulnud pähegi, et mu imelises mehes võiks viga olla. Ikka võitlesin iseenda egoismiga, vaatasin peeglisse, et oma vigu leida, püüdsin olla kannatlik ja mõistev, üritasin õppida tõeliselt armastama. Kui keegi mulle vihjas, et mees pole päris normaalne, et peaksin temaga ettevaatlik olema ja ehk isegi suhte katkestama, mõtlesin, et need teised ei tea, mida räägivad, pole iial elus tõeliselt armastanud, ei saa asjadest aru, ei näe meie suhte tõelist olemust jne. Mõte lahkuminekust tundus ilmvõimatu, midagi sellist, mis isegi kaalumisele ei tulnud, sest armastus oli ju mõlemapoolne ja nii suur. Olin nii õnnelik oma \”imelise\” suhte üle, et ei märganudki, et käin kodus piltlikult öeldes kikivarvul, kontrollin iga oma sõna, et teist mitte solvata, mehepoolsed solvangud neelan aga alla, et mitte \”tühjast tüli tõsta\” ja ikka hea naine olla. Ka headel perioodidel tagus kuklas hirm, et mis siis, kui äkki jälle midagi \”valesti\” teen.
Muidugi sõi see lõpuks närvid läbi ja saabus tuimuse periood. See tõi kaasa ka mehe tujude tagasitõmbamise ja suhte stabiliseerumise. Vahepealsete aastate jooksul, kus suhe oli \”nii imeline ja kõik probleemid kaovad kohe, kui ma lõpuks ometi õigesti armastama õpin, kõik senised mured on ju minu süü, aga ma ju ometi parandan ennast\” olid sündinud ka lapsed (lapse sünd pigem parandas suhet meie puhul). Hakkasin uskuma juba, et meie elu ongi normaalne ja saab veelgi normaalsemaks, kui annan järele mehe soovile müüa oma korter ja asuda elama maale, kus olen kaugel tugivõrgustikust ja jään suuresti temast sõltuvaks. Esialgsele paranemisele järgnes aga kohutav allakäik. Niipea kui mees hakkas uskuma, et mul pole enam tagasiteed, näitas ta oma iseloomu kõige hullemat poolt. Alles lõksus olles sain aru, et minuga on algusest peale manipuleeritud ja olen elanud ränga vaimse vägivalla all, ise sealjuures uskudes, et kogu süü on minul ja mees maailma parim. Isegi füüsilise vägivalla olin andestanud, sest need olid ju üksikjuhtumid ja ma ise provotseerisin (mehe väitel). Aga siis läks asi eriti hulluks, sõna otseses mõttes pidin kartma oma elu pärast.
Praeguseks olen lahus ja mees on vangis ränga kuriteo eest. Kohtueelse ekspertiisi käigus selgus, et tegu on psühhopaadiga. Kui loen neid teemaalgatusi siin, kuidas naine muretseb, et ei suuda mehele meele järele olla (nagu seegi siin), palub abi enese muutmisel jne, jooksevad õudusjudinad üle selja. Tean, et nii hulluks kui minul, teistel ilmselt ei lähe, aga miski pole välistatud. Tean ka seda, et mu hoiatustest pole kasu, sest ohver ei usu, et temal oleks sama situatsioon – tema suhe on ju ikkagi \”hoopis teistsugune\”, nõuandjad \”ei mõista nüansse\”, \”on elus kibestunud\” ja \”pole elus iial õiget armastust tundnud\”.
Aga vähemalt üritan hoiatada: ära näe vaeva enesemuutmisega, suhte analüüsimisega jne. See ei vii kuhugi, parimal juhul vaid tuimuses vegeteerimiseni või iseenda mina täieliku kaotamiseni. Lase jalga, enne kui hilja!
[/tsitaat]
Appi!
Mul on täpselt sama kogemus, samad tunded ja etapid läbi elatud. Meil õnneks ei sündinud lapsi (issand, kui õnnelik ma tagantjärgi olen sellepärast).
Kuidas üritad kogu aja mõistev olla, arusaada tema valude põhjustest, aidata. Isegi petmiste ajal üritasin ma olla mõistev, sest armastus on isetu!
😛
Kui saabus tuimuse periood, mis lõppes depressiooniga, siis ma jätsin ta maha, sest mulle jõudis kohe, et see pole mingi elu. Ma lausa kolisin sealt linnast ära! Otsisin teise linna töökoha, ostsin korteri ja läksin!
Ta käis mind tükk aega tagasi nuiamas, aga ma jäin endale kindlaks.
Mu elu ei saa võrreldagi praegu endise eluga! Ma olen mina ise, ma ei pea kartma oma sõnade ja tegude pärast, mind armastatakse ja mina armastan, aga heal ja helgel kombel. Tore on.
http://www.epl.ee/news/eesti/vagivaldne-mees-voib-kodust-valjas-meeldiv-olla.d?id=51064764
Palun lugege.
Mul tegelikult ei ole kogemust vägivaldse mehega ja seetõttu on minu jutt diletantlik, aga lisan siiski ka oma arvamuse.
Minu arust on veel ka neljast variant (lisaks lahustumisele, tuimusele ja kohesele maha jätmisele). See variant muidugi sisaldab ka endaga tegelemist, aga see on paratamatu, sest teist inimest me muuta ei saa. Või õigemini saame, aga ainult läbi enda muutmise.
Sul on võimalik tegeleda endaga, et aru saada, mis sinus klikib selle mehega. Miks teil on selline suhte ja tülide dünaamika, miks sa reageerid talle nii, miks sa ei suuda ennast kehtestada. Mis osa sellest on sinu ja mis osa sellest on tema oma. Mulle tundub, et väga sageli (ja ka mina ise oma mittevägivaldses suhtes) inimesed ajavad sassi, mis on kellegi probleem – võtavad omaks võõraid probleeme ja sunnivad oma probleeme teisele peale. Need isiklikud probleemid tulevad reeglina lapsepõlvest ja lihtsalt leiavad soodsa võimaluse avaldumiseks selles konkreetses suhtes. Mõnes mõttes on see hea, sest sulle mängitakse seda sama probleemi pidevalt ette seni, kuni sa sellega midagi ette võtad.
Kui sa suudad selle rägastiku ise natuke paremini lahti harutada ja aru saada, mis on sinu probleemid ja need ka mingil tasemel lahendada, siis paratamatult juhtub see, et sa hakkad nendes konflikti situatsioonides teistmoodi käituma. Ei lähe enam kaasa harjunud dünaamika ja mustritega. See kõik võib lõppeda mitmel moel, millest üks variant on see, et sa ei näe selles suhtes enam enda jaoks midagi ja lõpetad, teine variant aga näiteks ka see, et mees on sunnitud siis hakkama oma probleemidega tegelema ja muutub sellises suunas, et te saate ka edasi koos olla. Aga seda on võimatu ette öelda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
