Teema: Kuidas toime tulla tagasilöökidega? Tõsta enesehinnangut?

Leia endale lähedane inimene, kellega muret jagada- alati hakkab kergem. Hakka tegelema mõne hobiga, mis sulle meeldib. Kindlasti ei ole sa loll, kui ei suuda vastata ühe isiksuse nõudmistele, kellel lihtsalt sinu vastu mingi uss hinges võib olla. Ükski inimene ei saa olla kasutu, me kõik oleme kellelegi kallid ja vajalikud. Tööandjate jaoks oleme niikuinii sipelgad, mitte inimesed. Tean inimesi,kes on väga suurtest pahedestki loobunud, kui on hakanud ennast millelegi konkreetsele ja uuele pühendama. Kui mul suvel masendus tuleb, lähen sõidan rattaga 100 km maha, et iseendaga omavahel olla ja maailma nautida.Praegust on ka endal masendus hinges ja lähen välja jalutama.Tihti märkad enda ümber, et on inimesi, kellel on palju suuremad ja pöördumatumad mured ja kes pigem sinu abi vajaksid.

Sulle on häid lohutavaid sônu öeldud, neid ei hakka kordama.
Mina aga näen, et tegelikult on probleem veidi sügavamal. Sa pead enda kallal veidi tööd tegema, just sellega, mil moel iseennast näed. Miks sa ei talu tagasilööke ja kriitikat? Ma ei tahaks uskuda, et tööandja su pihuks ja pôrmuks tegi? Karjus ta su peale?
Ega eksimuse pärast veel uut töökohta ei hakata otsima ja mis veel hullem – oma elu kallale kippuma. Ilma eksimata ei ôpita midagi, iga kogemus on samm täiuslikuse poole ja see annabki inimestele rahulduse. Kui me kôik oleks sündinud täiuslikena ja oskaks kôike, siis kaotaks igasugune ôppimine ja kogemus môtte ja me tambiks tuimalt tööd. Olgugi, et tulemus oleks perfektne, aga mingit saavutusrôômu ei saaks tunda.

Tegele oma enesepildiga, armasta end sellisena nagu oled, väärtusta end sellisena nagu sa oled. Sa ei kannata madala enesehinnangu all, vaid ka enese väärtustamisega on sul veidi pahasti. See ei ole oskus, mida oskad, mida mitte, vaid lihtsalt rahu iseendaga ja armastus iseenda vastu.

Sinu oskused ja teise nõudmised pole ju võrdusmärgiga. Tuleks leida töökoht, kus sinu oskused oleksid ka tööandja seisukohalt talle vajalikud. Ta ei hinnanud ju tööd mittesobivaks pidades sind kui isikut. Vaid temal on vaja tööd, mis talle sobiks. Ja ta ei otsusta ju ka muu pärast kui lõpptulemus on oluline.
See on hull seisund, kui oma isik on niivõrd nigelas seisus, et töökohas toimuvat võetakse isiklikul ja et halb hinnang tööle on isikule hinnangu andmine.
Töö ja tööd tegev isik on ikka väga erinevad nähtused. Ja oma lähedaste puhul saab ka harjutada,et isik ja isiku teod on erinevad asjad. Kui laps pillab tassi maha, siis tema isiku kallal küll võtta ei tohiks. Muidu on tulemuseks iga tööjuures öeldud sõna väga valuline läbielamine. Hetkel oled lihtsalt olukorras, kus pead otsima töökohta ,kus sinu oskused sobivad. Ja see kui sind valitakse kohale, mis sinu oskustega ei sobi, siis on see pigem tööle võtjate viga, kui tööle saaja oma.

Teised inimesed mõtlevad täpselt samamoodi, et mida teised nendest mõtlevad. 😀
See \”olen kasutu-loll\” ja mis kõik veel, see ei ole tegelikult ju sina. See on lihtsalt sinu praegune meeleseisund. Meeleseisundit saab muuta.
Kui on halvasti, siis küsi endalt, kuidas siis võiks olla.
Mida ma selle jaoks teha saan, et asi oleks parem? Ja siis hakka tegutsema.
Kui tegutsed, siis jääb ülemõtlemise jaoks palju vähem aega. 😀

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]15:52, sa oled väga täpselt ära tabanud mu probleemi. Kriitika peale jookseb mul esimesel hetkel lihtsalt juhe kokku ja käed hakkavad värisema, siis suudan alles mõtlema hakata. Ma ei tea, kuidas sellest veast vabaneda.

See oli selline töövõtutöö, mitte püsiv töökoht. Kui oleks super õnnestunud, oleks olnud lootust veel seal tööd teha aga nüüd enam kindlasti mitte.

Ma olen närvis sellepärast, et mulle tehti etteheiteid ja kritiseeriti ka neid asju, mis polnud minu tööülesanded, st nõuti asju, mis eelmise ülemusega olid kokku lepitud, et pole minu ala. Ja seal olid ka mõned minu vead. Ja veel mõned sellised, mis minu arvates on vaatenurga küsimus. Ma tean, et see kriitika polnud 100% pädev AGA ma tunnen end niiiiiii halvasti.

Tõesti, siirad tänud toetavate sõnade eest kõigile, kes võtsid vaevaks![/tsitaat]

Kahjuks viitab see su lapsepôlvele. Ranged, liiga korralikud, nôudlikud vanemad. Väga raske on leida nn. täiesti head matchi vanemate ja laste vahel, sest mônele lapsele on justnimelt vaja nôudliku vanemat. Rahulolematus oma lapsepôlvega vôi hiljem selgunud kasvatusvead panevad meid liikuma paremuse suunas. Sa pead lihtsalt teadvustama endale, milline oli sinu lapsepôlv, sinu vanemate laspepôlv, milliseid vigu tegid su vanemad (vanavanemad) ja andestama neile.

Tihti väljendavad vanemad end môtlematult valesti ja seepärast arvavad lapsed et neid hinnatakse vaid nende saavutuste järgi. Su vanemad armastavad sind sellisena nagu oled, koos kôigi su veidrustega. Kuluta rohkem aega kui kiire kokkuvôte \”mul oli hea lapsepôlv\” ja siis hiljem lisatud \”vahel saime küll riielda, tegelikult ei jätkunud vanematel üldse meie jaoks aega, ema-isa ei rääkinud omavahel\” jne. Kas sa arvad, et oled kannatanud tunnustuse ja kiituse puuduse all? Äkki lihtsalt on süü selles, et igakord kui joonistasid pildi ütles ema \”Oi kui ilus\”, aga oleks vôinud öelda \”Aitäh, et sa mu peale môtlesid\”. Esimene tagasiside tunnustab sinu oskusi, teine sinu olemust. Tänu sellistele pisiasjadele oleme kasvanud sellisteks nagu me oleme, aga meil on vôimalus ennast muuta justnimelt probleemi teadvustades.

Järgmine kord, tegelikult juba sel korral pöördu tagasi ülemuse poole (sul pole enam midagi kaotada, vaid vôita) ja palu 30 min. tema aega. Lähene konstruktiivselt, küsi mis olid tema tagamôtted, mis oli selle töö eesmärk, argumenteeri oma arusaamasi, pôhjenda mis tulemuseni sinu poolt valitud lahendus viis. Miks see hea oli jne. Ära vabanda end sellega, et teatud asjad ei kuulunud sinu tööülesannete alla. Ütle, et sa ôppisid sellest ja proovi näha tervikliku pilti, kuidas sinu töö rikastaks ja aitaks kiiremini saavutada üldist essmärki.
Kui su ülemus on môistlik, siis ta juba sellise tagasiside eest jätkab sinuga koostööd. See näitab sinu analüüsivôimet, sinu initsiatiivi. Arusaamatusi ja möödarääkimisi juhtub ikka, aga môtteviisi ei saa muuta. Sa oled vôitleja, sest su kirjast selgub, et sa tahad end muuta. Tahe on väga oluline! Raske on seletada kui ei tea töö sisu, aga ma loodan, et see aitas.