Teema: Kuidas tugev olla?

Kumb teist nüüd lahutada tahab siis? Ma ei saa hästi aru, magate kaisus ja seksite, milleks siis lahutada? Mul tuli tunne, et te võiks küll äkki mingit paariteraapiat proovida. Kui saaks asjad selgeks räägitud, siis ehk oleks lootust paarina edasi jätkata. Samas, kui lahutusavaldused sisse viisite, siis ilmselt tahate ikka lahutada ja sel juhul ei ole vist mõtet jamama hakata, aga sellest ma ei saagi aru, kuidas lahutavad inimesed koos edasi suudavad elada (ja miks nad seda teevad või milleks üldse lahutada, kui nagunii koos elatakse ja seksitakse). Asi võib vabalt olla mu viletsas mõistmisvõimes.

#2847155:

Tegelikult on abikaasa mul ainuke partner olnud ja temagi ootas mind kaua (olin toona noor ka muidugi). Uhh. Võtsin mingil meeleheite hetkel isegi ühe vana peikaga ühendust (kes tõsi küll, on mu abikaasaga üsna sarnane).

Alaealisena juba tutvusid oma abikaasaga, samas on sul mingeid ekspeikasid varrukast võtta?

Perekooli psühhopaatidest armukesed hõõruvad muidugi rõõmust käsi, aga normaalsed inimesed saavad siit teemast ehk veel kord kinnitust, kui vale ja vastik on see teooria, et armuke teeb abielu paremaks. Petmine lõhub kõik-kõik ära. Petmine äärmiselt rõlge ja purustav tegu. Mitte ilmaasjata pole see piiblis surmaväärt patt. Üks petja ruineerib hulga elusid ja mitte keegi ei saa õnnelikumaks, isegi mitte see armunu. Lastest ärme üldse räägi, tempel mällu igaveseks.

#2847332:

Perekooli psühhopaatidest armukesed hõõruvad muidugi rõõmust käsi, aga normaalsed inimesed saavad siit teemast ehk veel kord kinnitust, kui vale ja vastik on see teooria, et armuke teeb abielu paremaks. Petmine lõhub kõik-kõik ära. Petmine äärmiselt rõlge ja purustav tegu. Mitte ilmaasjata pole see piiblis surmaväärt patt. Üks petja ruineerib hulga elusid ja mitte keegi ei saa õnnelikumaks, isegi mitte see armunu. Lastest ärme üldse räägi, tempel mällu igaveseks.

armuke lõhub mugava inimese elu, nõus
tavaliselt tuleb armuke mängu kui teisest ei hoolita, omavaheline intiimsus ammu kadunud, üksteisest on kaugenetud. teine ei pea sellist psühhopaadist vangivalvuriga kooselus enam vastu ja leiab armukese kellega õnnelik olla. nüüd siis see õnnetu vangivalvurike kellel suhtest juba aastaid kama kaks oli, nutab ja halab kuidas teda reedeti, kuidas armukesega oli kõik ägedam ja parem. ego saab haiget kui kusagil on keegi parem ja kelle juurde ära mindi.

magava kassi suhu ei jookse isegi hiir, nii et igaüks on siin elus omaenda õnnesepp ja kui oma õnnest ise ei hoolita, hoolib keegi teine.

Usaldust te tagasi ei saa, kui sina ei suuda lahti lasta oma sundmõtetest. Ja sa ei suuda. Ma tean seda tunnet, ma olen ise samasugune. Proovisime, mis proovisime, 2 aastat vegeteerimist ja lahku läksime lõpuks ikkagi. See 2 aastat oli nagu suur must auk, mis oli täis pisaraid, kannatamist, kahtlustamist, röökimist, leppimist, uuesti röökimist, uuesti pettumist, uuesti lubaduste murdmist ja nii edasi ja nii edasi. Säästa ennast ja kolige lahku. Ei aita 50 eurot ega pereterapeut, kui mees kord on puudujääke läinud rahuldama suhtest väljapoole, teeb ta seda ka edaspidi. Ja kui naine on jätnud mehe vajadused tähelepanuta, teeb ta seda ka edaspidi. Nokk kinni, saba lahti. Aamen.

Ma ütleks, et mine kõigepealt iseendaga psühholoogi juurde. Ega see ei välista pereterapeuti – aga sul on vaja oma hing kuidagi korda saada.
Teiseks…
võtke mehega aeg maha. Sa ütled, et ei usalda teda? Minu meelest usaldad sa teda praegu liigagi palju, kui oma emotsioonid kõik tema peale välja purskad. Justkui sa usaldaksid teda rohkem, kui iseennast – sina ei tule oma emotsioonidega toime, kuidas tema peaks sinu omadega toime tulema või neid ära lahendama? Lahutusavaldus oli ka selline emotsioonipurse.
Proovi korraks seda nõksu, et räägid sama jutu, mida sa siin oled kirjutanud, mehele rahulikult, neutraalselt ja ilma karjumata ära. Annad info, mitte emotsiooni. Ja vaata siis, mida tema vastab. Kui ütleb, et toome need avaldused sealt siis tagasi, siis tehke seda. Kui ütleb, et tema enam ei jaksa seda tralli taluda, siis ei ole midagi teha, siis ongi see rong läinud. Kuule, sa oled ikka talle ka liiga teinud, kui aus olla.
Kui aga mees on siiski veel veendunud, et tahab sinuga jätkata, siis arutage rahulikult läbi – mida tema saaks teha selleks, et sa usalduse ja turvatunde tagasi saaksid. Mida sina ise selleks teha saaksid. Ja siis sõida natukeseks ajaks kodunt ära, nii et mees jääb lastega omapead. Mehe ja naise vastuoludes on sageli päris määravaks see, et naine on pidevalt lastega rakkes ja naise fookus on rohkem pere peal, naise nägu on alati perekonna suunas, aga mehe nägu on pööratud perest väljapoole ja mees tunnetab pidevalt, et pere on tal selja taga. Selline rollijaotus pole tingimata halb, aga sellest tekivadki teatud kindlad probleemid – et naisele tundub, et mees ei pühendu piisavalt perele ja mehele tundub, et teda ei taheta peresse. Pöörake see nüüd mõneks ajaks ümber. Las mees keskendub lastele ja perele ja sina vaatad ka korraks väljapoole. Mine, reisi kusagile ära. Tee midagi uut. Tuleta endale meelde, et sa oled inimene. Las mees õpib ära lapsevanemaks olemise vastutuse.
See võib aidata teil mõlemal asja uue nurga alt näha ja kas ära leppida või rahulikult lahku minna, üks kahest.

Ütled, et armukese teema tekkis siis, kui teil juba oli suhe halb? Siis ma ei saa üldse aru, mida sa praegu tahad. Millest see suhe teil enne halb oli?

Üks asi veel. Ütled, et mees suhtleb armukesega endiselt? See on suur viga. Kuni see jätkub, pole teil võimalik usaldust taastada. Kui su mees tõesti nii loll on, et sellest ise aru ei saa, siis sellisega ei tahaks mina juba enam mingil juhul koos elada. Kaissu veel sellisele ronida, phäh.

Võta paariks päevaks aeg maha. Veel parem, kui nädalaks. Mine kuskile loodusesse, mere äärde, puhkama. Üksi. Telefoni ära näpi.
Psühholoog ei teeks paha. Füüsiline töö. Või kõndimine.

#2847374:

#2847332:

Perekooli psühhopaatidest armukesed hõõruvad muidugi rõõmust käsi, aga normaalsed inimesed saavad siit teemast ehk veel kord kinnitust, kui vale ja vastik on see teooria, et armuke teeb abielu paremaks. Petmine lõhub kõik-kõik ära. Petmine äärmiselt rõlge ja purustav tegu. Mitte ilmaasjata pole see piiblis surmaväärt patt. Üks petja ruineerib hulga elusid ja mitte keegi ei saa õnnelikumaks, isegi mitte see armunu. Lastest ärme üldse räägi, tempel mällu igaveseks.

armuke lõhub mugava inimese elu, nõus

tavaliselt tuleb armuke mängu kui teisest ei hoolita, omavaheline intiimsus ammu kadunud, üksteisest on kaugenetud. teine ei pea sellist psühhopaadist vangivalvuriga kooselus enam vastu ja leiab armukese kellega õnnelik olla. nüüd siis see õnnetu vangivalvurike kellel suhtest juba aastaid kama kaks oli, nutab ja halab kuidas teda reedeti, kuidas armukesega oli kõik ägedam ja parem. ego saab haiget kui kusagil on keegi parem ja kelle juurde ära mindi.

magava kassi suhu ei jookse isegi hiir, nii et igaüks on siin elus omaenda õnnesepp ja kui oma õnnest ise ei hoolita, hoolib keegi teine.

Mind huvitab, kas needsamad, kes leiavad sada põhjust armukese vabandamiseks – et ikka liiga lahkelt pakuti ja midagi ei saa võtta, mis pole ripakil -, vabandavad sama innukalt ka käperdajaid ja ahistajaid, sest ilmselgelt võtsid ka nemad selle, mis on ripakil?

#2847403:

#2847332:

Perekooli psühhopaatidest armukesed hõõruvad muidugi rõõmust käsi, aga normaalsed inimesed saavad siit teemast ehk veel kord kinnitust, kui vale ja vastik on see teooria, et armuke teeb abielu paremaks. Petmine lõhub kõik-kõik ära. Petmine äärmiselt rõlge ja purustav tegu. Mitte ilmaasjata pole see piiblis surmaväärt patt. Üks petja ruineerib hulga elusid ja mitte keegi ei saa õnnelikumaks, isegi mitte see armunu. Lastest ärme üldse räägi, tempel mällu igaveseks.

Pooletoobine usuhull on rääkinud.

Pole tõesti kahju, kui su elu on möödunud oma mehe riista valvates, et see jumala eest valesse kohta ei satuks. Kepp on sulle vist elu mõte ja ainus suhet koos hoidev asi. Kuidas lapsed asjasse puutuvad, nemad valvavad ka teie peres vanemate siivsa suguelu üle?

#2847155:

Jah, meie suhe oli selleks hetkeks päris halb, mõtlesin juba isegi mõnda aega lahutusele. Oma mõtte välja ütlemiseni küll ei jõudnud. Tema tuli selle jutuga. Olin kohe nõus.

Tegelikult poleks vaja edasi kommenteeridagi. Suhe oli halb, sina tahtsid lahutust. Sama arvas ka mees. Mida sa ometi nüüd hädaldad? Ise ei tahtnud koos elada. Kas eeldasid, et mees peab leinaperioodi ja tsölibaati kuni sina mõtled, kas sa ikka vihkad seksi või kannatad selle ära, et mees köögis kap. remondi valmis saaks?

#2847155:

Sõltuvus sellest turvatundest, mida ta mulle pakkus. Nüüd lihtsalt ma ei suuda teda usaldada, aga kaisus on ikkagi hea, tuttav ja turvaline. Vajan seda turvatunnet nii väga.

Turvatunde peab inimene ise endale looma, endas kindel olema. Ei ole vaja esimese sekspartneriga verinoorelt abielluda, tasub enne ise suureks saada, mitte kodust issi turvalisest sülest mehe kaissu turvalisust otsima joosta. Loo ennast kõigepealt ise ja kasva inimeseks, siis ei ole vaja kellegi seljataga elada. Kui sa seda 20 aastaselt teha ei tahtnud, siis tuleb nüüd teha.

#2847309:

Ja see tunne, et mind on koheldud kui kaltsu, mind alandatud ja häbistatud…

SINA tahtsid lahutust.

#2847155:

Veel mõnda aega tagasi arvasin, et vihkan seksi, aga see oli ainult sellepärast, et olime teineteisest nii kaugele jäänud.

Ja siin on ehk põhjus, miks mees kedagi teist otsima hakkas. Kõik naised ei vihka seksi. Sinu mees ka ilmselt mitte. Ta otsis omasugust.

Ausalt- sellist jama võid rääkida psühholoogile, kes selle kuulamise eest 50 eurot tunnis võtab.

Kokkuvõte sinu loost: Mees oli jobu ja ma vihkasin seksi. Tahtsin lahutust ja olin rõõmus, kui mees lahutusest rääkis. Siis mõtlesin ümber, aga mees oli juba teise leidnud. Tegin skandaali ja panin asja suure kella külge (rääkisid lastele ja ämmale, et mees on värdjas???) Mees oli nõus uuesti proovima, aga ta on endiselt jobu, sest otsib nüüd lähedust ja proovib suhet parandada.

Selle mehe asemel ma hoiaks sinusugusest ebaküpsest hüsteerikust ja tujutsejast eemale. Sa lämmatad inimese ära oma klammerdumise ja sõltuvusega. Ole ise inimene ja isiksus, õpi andestama, küllap siis sinu mees ka sulle su hetkelise tuju pere lõhkuda andeks annab.

Segi pöörasid? On nüüd hea olla, et said omalt poolt ka ikka paar nätakat anda ja “head teha”? Üks hirmsamaid vähkkasvajaid ühiskonna kehas on sadistid ja kõigeteadjad. Keegi veel kiitis seda okset?

No ei tea, kas on libateema või mitte. Igatahes kui taoline lugu võtta ja natuke mõelda, siis saab selgeks nii, et perekond oli madalseisus(miks, seda täpselt pole öeldud, aga vist paistsis keskmised pereprobleemid, olme, üksteise märkamine ja hoolimine või mingi vana asi ka) ja asjal lasti aga minna, midagi ei muudetud ja mees oli see, kes otsis omale uue kõrvale, mis ei muuda asja paremaks, ikka hullemaks.
Nüüd naine tahaks, et kõik oleks hästi, saaksasjad korda, need sündmused on teda(meest ei tea) raputanud ja ta tahaks olla ise parem, ennast muuta (meest ei tea, ka tema peaks sama tahtma), aga naine ei saa seda teha, sest mees on juba petnud ja see on kõige häirivam asi naisele, mis enam endiseks elul muutuda ei lase, kuigi ta tahaks.
Ta on üliärritunud, tunneb hirmu ja ei usalda ja adrenaliin muudab ta endalegi tundmatuks, äärmuslikuks. Ta tahaks, et mees suudaks selle teise naise unustada ja ei suhtleks temaga iial enam ja kinnitaks seda naisele niimoodi, et naine saaks uskuda. See oleks võimalik, kui mees suudaks selle tunde tekitada ja mitte ainult – et see mees ka selle järgi edaspidi elaks, mitte ei kinnitaks vaid sõnades. Loodame, et see mees vähemalt turvaseksiga väljaspool perekonda tegutses.
Aga kui naisel sellised tunded on ja mees tegelikult ka on kinnine ja suhtleb vaikselt mööda küla edasi, siis on asi otsas.

Üks võimalus on see, et distantseerid end intiimsuhtest mehega, leiad selleks kellegi ajapikku teise ja suhtled mehega nagu vana tuttavaga, lastes tal pere lõhkumise eest oma elu täielikult kinni maksta. Ehk sead tingimused, tahad siin elada, siis plekid kinni kõik kommunaalid ja muud vajalikud pere kulud. Seda tuleb loomulikult teha kavalalt, et mees ei tunneks, et see on kättemaks. Ise aga hakkad elu nautima, sest kogu sinu teenitu on nüüd sinu taskuraha. Kui mehel on õigus elada nii, nagu tema tahab, teistega arvestamata, siis on iseenesest mõistetav, et ka sinul on samad õigused. Leebe kättemaks on alati parim vahend enesekindluse tagasisaamiseks. See annab ikka päris hea tunde.

See lugu on nüüd parim näide, miks ei tasu oma elu esimese mehega verinoorelt kuni-surm-meid-lahutab-suhet luua. 20ndad eluaastad on proovimiseks, pettumiseks, armumiseks, mitte süütuse hoidmiseks, mida peetakse justkui garantiiks, et mees kogu ülejäänud elu suurest tänutundest igat naise tuju talub. Tõesti arvad, et see “enda hoidmine” on mingi saavutus ja kingitus? Pigem näitab sinu kogenematust ja lapsikust millest sa senimaani lahti pole saanud.
Püsivat suhet ei saa luua, kui pole ise enne täiskasvanuks saanud. Enesekindlaks. Iseseisvaks. Teemaalgataja pole senimaani suureks saanud. Seda klammerdumist, meeleheidet, märtrimängimist on õudne vaadata.

Hea, et sest jobust lahti saan (mõtlen nendele probleemidele, mis meil enne olid ja mis mind kohutavalt häirisid ja kuidas tahtsin neist vabaneda). Mis probleemid enne olid? Mida see mees on sulle teinud ja mida ta oleks pidanud tegema, kui sa lahutada tahtsid? Andma oma hinge selle eest, et proua oma meelt muudaks?

Naisena olen ma enamasti naiste poolt olnud, praeguse loo korral- mehele pole ühtegi etteheidet. Inimene käitus normaalselt ja väärikalt, tahtis lahutust, kui uus suhe tekkis. Loodetavasti on mehel mõistust sellest hüsteerilisest ronitaimest eemale hoida. Mõni kasvab iseseisvaks, teist peab elu õpetama, et õnn on igaühe enda teha ja ei saa sõltuda köögi remondist või süütuse hoidmisest.

#2847697:

Üks võimalus on see, et distantseerid end intiimsuhtest mehega, leiad selleks kellegi ajapikku teise ja suhtled mehega nagu vana tuttavaga, lastes tal pere lõhkumise eest oma elu täielikult kinni maksta. Ehk sead tingimused, tahad siin elada, siis plekid kinni kõik kommunaalid ja muud vajalikud pere kulud. Seda tuleb loomulikult teha kavalalt, et mees ei tunneks, et see on kättemaks. Ise aga hakkad elu nautima, sest kogu sinu teenitu on nüüd sinu taskuraha. Kui mehel on õigus elada nii, nagu tema tahab, teistega arvestamata, siis on iseenesest mõistetav, et ka sinul on samad õigused. Leebe kättemaks on alati parim vahend enesekindluse tagasisaamiseks. See annab ikka päris hea tunde.

Sa teemaalgatust ka üldse lugesid? Lahutust tahtis naine, kes pidas oma meest jobuks, kellest on vaja iga hinna eest lahti saada. Oma klammerdumismaania tõttu ta lihtsalt ei julgenud seda välja öelda. Mees julges ja naine kargas rõõmust lakke, et jobust lahti saab. Kui teine naine silmapiirile ilmus, siis tuli kiiresti meelde, et iseseivalt ta hakkama ei saa, ilma meheta jäävad ära reisid ja köögiremont. Ja siis tõmmati saag käima, tehti draamat ja hakati mehega manipuleerima.

Hea soovitus sul- las mees “plekib kinni” kommunaalid, see on raisale paras karistus. Mingis teises eestis, kus ellujäämine sõltub tüübist, kes “kommunaale plekib”, võib see kõlada nagu hea plaan. Enam madalam vist ei anna olla? Enesekindluse taastab see, et mees sulle viis sotti kuus hambusse viskab, lihtsalt, et hullust rahu saada? Ja sina käid uhke näoga ringi, et said “kätte maksta”? Minu meelest oleks see mehe jaoks kõige lihtsam ja parem lahendus, aga miinimumpalka saav ronitaim-naine ei saa sellest vist nagunii aru.

Kui sain teada, et mees mind on petnud pakkisin tema asjad ära ja saatsin mehe kodust ära. Sellega lõppes igasugune füüsiline suhtlus meie vahel. Lastega kohtumised leppisime kokku. Olemasolev kodu oli pooliku pere jaoks liiga töömahukas ja seetõttu kolisin ma meie kodust/ müües kodu maha. Vahetasin keskkonda, sest kõik oli nii vastumeelne.
Mina sain abi psühhiaatri juures peaaegu 1,5aastat käisin. Ta aitas mul mind ennast leida. Mees ei otsinud abi vaid langes teisiti põhja ja leidis oma jaoks sobivad eluväärtused üles. Psühhiaatri juurde saab minna saatekirjata!
Ta otsis kolm aastat teed mu juurde tagasi- ning leidis.
Nüüd elame juba 4 aastat uuesti koos. Suhe muutus, võtan pingevabalt. Nuineljaks ei pea koos olema.
Sina peaks aja maha võtma ja asjad selgeks mõtlema. Minule oli oksendamise põhjuseks vaja vaid näha teda, mõelda, kuidas või miks mind reedeti. Mulle tegi see nii haiget, et mu maailm varises kokku. Jõudu andis see, et pean ju laste eest hoolt kandma. Meessugu matsin maha, aga ma olen/ olin väga ilus, temperamentne, avatud suhtlemisega piitspeenike naine/ isa kandidaate ma ei otsinud, aga sexi leidus igalpool. Huvitav elu oli! Sain teada, et enamus mehi ihkab endale “peret” või nad idealiseerivad selle üle. Mina suudaksin võõra naise lapse ülesse kasvatada, aga oma lapsi ma letti ei löö- plaanisin olla vallaline, kuni lapsed suureks olen kasvatanud ja jälle üksi olen. Mul on heameel, et olen oma mehega jälle koos, tunne on õige! Nüüd ka väike pesamuna meie elulilleke juures.

#2848380:

Kui teemaalgatus on liba, siis väga hästi komponeeritud, tundub väga eluline. Ma arvan, et ei ole liba.

#2847708:

Väga mõistlik analüüs ju.

Ei ole. Sadistlik nõmetsemine kannatava inimese kallal ja iseenda upitamine on.

Upitab ju end teemaalgataja. Selline omaarust ingel pilve peal.