Ohoh.. nii palju teooriaid, ei jõua vist neid kõiki kummutada/kinnitada. Väga detailidesse ka ei tahaks avalikult laskuda.
Minu eelneva kirjutise põhjal on seda muidugi raske uskuda, aga ma tegelikult pole klammerduv ja ammugi mitte hüsteeritsev tüüp. Vastupidi. Kuni praeguse olukorra tekkimiseni olin ma väga rahulik inimene, tugeva enesekontrolliga, sõbrad/tuttavad kirjeldavad mind ikka sõnadega vana rahu ise. Ma olen see inimene, kes asutusse sisse astuva räuskava kliendiga suudab rahulikult ja viisakalt suhelda (sisimas küll värisedes ja võideldes sooviga “lõuna” silt letti lüüa ja minema jalutada). Vahel lausa nii, et see pahas tujus inimene lahkub rahumeelselt mulle head soovides ja isegi kaasa tundes, et ega teil ka siin lihtne elu pole 🙂 Võin väita, et mind pole kunagi nähtud avalikult häält tõstmas/karjumas. Koduski on üksikud korrad olnud, sest see tekitab mulle nii halba enesetunnet.
Ma ei talu hästi tülisid, mul läheb kuni kaks päeva aega et mingist natuke tõsisemat sõnelusest tekkinud kehvast tundest jälle täiesti normaalseks saada, eriti kui mind on solvatud. Ja see ei tähenda, et ma käin kaks päeva tusatsedes ja uksi paugutades ringi, ei, pigem just hoian distantsi ja olen vait/räägin vähe sest mul on halb olla ja ma “seedin” asja. Seega ma üritan pigem tülisid vältida ja asju rahulikult arutada.
Ja mis klammerdumisse puutub… ausalt, pigem on see mees olnud. Tema on alati olnud see, kes helistab/kirjutab mitu korda päevas, tahab rohkem kallistada/kaisutada, armukadetseb kui ma kuskil väljas käin. Siinsamas rubriigis räägib üks mees, kuidas ta 3a suhte purunemisest sassis on. Ta kõlab üsna minu abikaasa moodi. Introverdid ehk mõistavad, aga tegelikult on mul kahe lapse ja palju suhtlemist nõudva töö kõrvalt (käin juba paar aastat tööl, lihtsalt alustasin väga väikese koormusega, mida tasakesi tõstnud olen) hoopis omaette olemise aega napiks jäänud. Seda aega, kus mina saan oma akusid laadida. Ma nautisin neid päevi kui mees vahel lastega maale läks ja ma sain üksi olla.
Mis märterlusse puutub, siis see on vist suuresti tõsi küll.
Edasi. Mina kaalusin oma mõtetes lahutust, mees ütles selle välja AGA hiljem vestluste käigus ütles hoopiski, et ta ei mõelnud seda nii. Ta tahtis hoopis, et ma oleksin ütelnud, et :”Mine p…. mees, lolliks oled läinud või? Kuskile sa siit ei lähe!” No krt, mina sellest aru ei saanud, mõtlesin, et kui inimene ütleb, et tahab lahutust, siis tahabki. See oli küll veider, et kui tegin juttu, et millal siis ametlikult lahutama läheme, siis läks närvi ja ütles, et kiiret pole ja nii need asjad ei käi ehk siis polnud nõus asjale ametlikku käiku andma.
Aeg läks, tulid nn leppimise päevad (NB! Ma ei teadnud ega isegi mitte ei kahtlustanud siis veel kõrvalsuhet!), otsustasime et läheme koos edasi. Rääkisime ka sellest, mis muutusi teineteiselt ootame, et suhe toimiks mõlemale poolele rahuldavalt. Ütlen ausalt, et olin algul sisimas kõhklev. Mõtlesin, et ehk on mul/meil hea olla emotsioonide möllu ja adreka pärast ning varsti hakkavad vanad ämbrid jälle kolisema. Hakkasidki õige pea. Mehepoolsed siis. Tundsin, et olen kurb, et ta ei pinguta. Ja siis tuli välja esimene vale ning sain aru, miks ta seda ei tee. Tundus, et see uus on tähtsam. See nii kohutav veel polnudki. Mees suutis ikkagi mind kuidagi veenda, et eriti midagi pole toimunudki, ainult kudrutanud töö juures. Ütles, et on loll olnud ja palus andestust. Paar päeva hiljem väitis, et teisega lõpp ja ta teeb kõik endast oleneva, et meie vahel saaks kõik korda. No ma mõtlesin ka, et nii aus mees, tuli kõigepealt lahutusest rääkima ja alles siis hakkas mujal sebima. Kuna vahepeal leppisime ära ja nägin kui ilus elu meil võiks potentsiaalselt olla, siis andsin andeks.
Mõni päev oligi kõik okei, tuli töölt varem koju, saatis omaalgatuslikult palju pilte, et teaksin kus mida teeb, kümned kõned/sõnumid, parandas taas omaalgatuslikult kodus mõned kuude kaupa logisenud asjad ära (ma ausalt polnud nende kallal näägutanud, paar korda maininud küll, üks asi oli muide katki juba 1,5 aastat), rääkisime ja kaisutasime kogu aeg. Ja siis mõni päev hiljem jäi mulle vahele selle sama naisega chattimas. Mis veel hullem, sealt ei lugenud mingist lõpetamisest midagi välja, asi oli hoopis hullem. Siis olin juba väga endast väljas. Nõudsin lahutust (oli ka põhjust, eks) ta hakkas kohe venitama, et järgmisel nädalal jne. Samal ajal kogu aeg väitis, et nüüd on päriselt kõik, et enne polnud väga konkreetne selle teisega, ja tema teeb kõik, mis vaja ja ootab mind kaua vaja kui kasvõi imeväike võimalus on, et talle andestan. Ei jõudnud sest avastuse šokist veel toibudagi, kui armuke, kes polnud asjade kuluga nõus, hakkas mulle sõnumeid saatma infoga, et kas ma ikka tean mitu ööd mu mees tema juures käinud on ja mida ilusat ütelnud jne. Muuseas “loovutas lahkelt” mehe mulle, tema teda enam ei tahtvat 😀
Siis oli paar nädalat vaikus, tõesti ei suheldud.Mees võimles mis hirmus veenma mind kui läbi see ikka on ja et ta sai aru, mis inimene armuke on. Aga mina olin juba väga katki. Olin rahutu/unetu ja maadlesin tugeva ärevusega, (ilmselt oli ka paar paanikahoogu), sain vastavad rohud peale. Siis ütlesin küll mehele, et ta peab nüüd endas kindel olema, et tahab minuga olla ning kui ei ole, siis mingu kohe ära, sest rohkem midagi sellist ma üle elada ei suuda. Mulle muudkui kinnitati, et kõik on läbi. Emotsioonid olid nii laes kui olla said, olid mõned ilusad hetked, aga ka nuttu palju. Paari nädala pärast hakkasin tajuma mingit kõhklust mehe juures. Ning palun väga, avastasin nad jälle chattimast. Armuke, kes minu meest ei tahtvatki, saatis endast videosid. Ja mees kommenteeris. Ja siis mu katus sõitis ikka korralikult ära. Jälle valed, jälle lubadustest mitte kinni pidamine. See raev oli lihtsalt metsik. Ehk oma mõistetav, miks täiesti rahulik inimene muutub sellise mängimise ja lühikese aja jooksul aina uute valede väljatulekute tõttu (ise üritab seejuures muudkui mõista ja mõista) lõpuks hüsteeriliseks?
Aga see on mööduv, lõpuks see läheb mööda, ma tean. Ma saan oma rahu tagasi. Lihtsalt see võtab ilmselt väga palju aega.
Turvatunne. Olen viimastel aastatel ja eriti viimastel kuudel analüüsinud oma suhteid ja lapsepõlve ning mõelnud, miks see teema mulle nii tähtis on. Asi on selles, et mul puudub ilmselt see baasturvatunne, selle mille oleks pidanud kodust saama. Emaga olid suhted jahedad (sündisin esimese lapsena, ta ootas kangesti poega, tulin aga mina ja ta oli väga pettunud. Nimigi on mingi suvalise külamehe pandud, oma vanemad mulle nime välja mõelda ei suutnud, ainult pojale oli nimi olemas. Titena lasti mind üksi voodis nutta, sest ema kartis mind ära hellitada ja kui siis veel poeg sündis… noh, tundsin terve lapsepõlve, et vend on minust tähtsam 🙁 )
Isa meil tegelikult vahet ei teinud, aga ta tegeles meiega vähe ja mu vanemad lahutasid kui olin 5-aastane. Mõned aastad kohtusime regulaarselt kord nädalas, siis tekkis tal uus naine, kes ühel päeval meile teatas, et nüüd võime isa näha 1xaastas! Ehk siis isaga ma ei suhelnud (meil polnud kodus telefoni, nägimegi 1xaastas), kodus elasin venna varjus. Ei tundnud end just väga hästi. Tegelikult kolisin juba keskkooli ajal kodust ära. Mitte mehe juurde! Temaga tutvusin alles 2 aastat hiljem. Elasin täiesti üksi (ja olin muuseas sellega rahul).
Eks siis olidki sõbrad tähtsamad, vastassugupool ka. Aga ma ei usaldanud eriti kedagi. Need suhted piirdusid üldiselt käest kinni hoidmise ja suudlemisega. Kahega läks asi pisut kaugemale, aga päris lõpuni ma polnud valmis minema. See polnudki niivõrd põhimõtteline asi, vaid minu valmisolekus.
Tagantjärgi ma saan aru, et see, mis mind mu mehe poole tõmbas, oligi see turvatunne, mida ta suutis minus tekitada. Mul oli lõpuks ometi inimene, kes oli minu jaoks alati olemas. See oli alateadlik valik. Ta meeldis mulle muidu ka, aga olen aus ja ütlen, et minu tunded polnud pooltki nii tugevad kui tema omad. Aga mul oli temaga väga hea. Palju aastaid oli hea. Läks aina paremaks. Kuuendal aastal oli esimene kriis, palju ei puudunud, et oleks laiali läinud. Saime siiski aru, et tahame koos olla ja ka järelkasvu mõtted hakkasid pähe tulema. Mõne aja pärast abiellusime ja tulid ka lapsed. See aeg pärast abiellumist ja esimese lapse ootus oli minu meelest kõige harmoonilisem aeg üldse meie suhte jooksul. Mõlemad olid rahul ja õnnelikud, tülitsemist ega nääklemist polnud üldse, nn nurgad maha lihvitud.
Üldiselt hakkas suhe alla käima noorema lapse sündides (või isegi raseduse lõpus). Ennetamiseks ütlen juba kohe ära, et vanema lapse beebiajal oli kõik okei ja ka teine laps oli mõlemapoolselt planeeritud. Miskipärast aga noorema lapse sündides tõmbus mees pereelust eemale. Ma ei tea miks. Paraku oli noorema lapsega kohutavalt raske. Ta oli väga väga närviline, gaasid, nuttis väga palju, magas ülivähe (max 1,5 tundi jutti öösiti, päeval 30 min). Pluss vanemal lapsel olid siis terviseprobleemid ja aias ei saanud käia. Ning mees ei “aidanud” mind üldse. Vähe sellest, et füüsiline panus oli null, ka emotsionaalselt polnud tuge. Pigem vastupidi- kui läksin abi paluma, sain kuulda ainult kui häda ma olen ja mis ma virisen. Kõik teised naised saavad hakkama, kuidas mina siis ei saa ja olgu ma üleüldse väga rahul, sest tema on hea mees, ei käi naistes ega joo pubis raha maha vaid käib tööl ja on kodus. Mäletan siiani millise vihapurske osaliseks sain, kui palusin tal umbes 3-kuusel lapsel mähet vahetada, sest olin ise parasjagu hõivatud muude toimetustega. Kell oli argipäeva õhtul 9 saamas, ta oli kolm tundi tagasi töölt tulnud, söönud, uudiseid vaadanud, internetis surfanud, hobiga tegelenud, pesemas käinud (enamus neid asju oli mulle siis luksus, mida iga päev lubada ei saanud). Järgmisel päeval rääkis oma töökaaslastele, kuidas talle laps töölt tulles ukse peal sülle anti ja kästi mähkmeid vahetada. Neid toredaid seiku jagub, lõpuks oli asi nii kaugel, et õhtupoole kella vaadates tabasin end mõttelt, et varsti ta tuleb töölt koju ja siis on targem vait olla, sest kunagi ei tea, mis sõna talle jälle ei meeldi. See jant kestis aasta otsa. Jõudsin selle aja jooksul esimest korda mõttele, et sellist elu küll elada ei taha. Samas teadsin, et kuigi ma kuulen pidevalt kui saamatu ma olen ja kui kehvasti kõik on, siis olin kindel, et lahutusega pole ta nõus ja ma lihtsalt olin nii väsinud, et ei jaksanud temaga sõdida. Elasin niigi üks päev korraga, lihtsalt pingutasin päeva õhtusse lootusega, et ehk täna saab rohkem magada.
Siis sai see gaasiralli läbi, laps hakkas paremini magama. Mina sain ka lõpuks ometi natuke rohkem magada ja siis ühe ütlemise käigus käisin lahutuse lauale. Kaks õhtut järjest, et ta ikka aru saaks, et ma mõtlen seda tõsiselt. Mees mõtles paat päeva ja siis oli nagu ümberpööratud. Hakkas järsku kodus liigutama ja minuga rääkis ka inimese moodi. Mõne aja pärast tundus, et ta oleks nagu uuesti armunud, muudkui keerles ümber minu ja soove loeti silmist. No ma olin ikka tükk aega väga äraootaval seisukohal, et kaua see ilus elu nüüd kestab. Laps magas küll paremini aga oli endiselt rahutu ja üliklammerduv, võõraid kartis kohutavalt. Alles 2,5a leppis ühe lähisugulasega ning vanaemaga alles 3-aastaselt. Lasteaiast ma ei räägigi. Esimene harjutusaasta oli katastroof. Praegu on poolikud päevad aias okei, pikkade vastu protesteerib aga kuidagi moodi saab käidud. Ühesõnaga me pole saanud praktiliselt üldse omaette olla ega rahulikult rääkida. Kogu aeg vähemalt üks laps juures ja trall käib nende ümber. Ta küll muutis oma tegutsemist kodus aga me ei rääkinudki lõpuni seda selgeks kui solvunud ja pettunud ma tema käitumisest lapse titeajal olin. Nagu ütlesin, olen väga pika vihaga. See hakkas küll tasakesi lahtuma, mida tublimaks laps sai.
Paraku samal ajal hakkas mees aina rohkem alkoholi tarbima, mille tulemusena tulid uued solvangud minu aadressil. Napsusena muutus ta eriti kergesti ärrituvaks ja vastikult käituvaks. Just minu suhtes. Pole eales kuulnud, et ta kellelegi teisele halvasti ütleks. Kui nüüd kokku panna minu solvumine ja tülidest taastumise võime ning tema järjest sagenev/suurenev alkoholi tarbimine- nii tekkis teatav nõiaring, et tema jõi (ja tihti solvas mind või lihtsalt nägelesime) 3-4xnädalas, seejärel mina lakkusin haavu paar päeva kuni selleni välja, et mitte jälle haiget saada või mõttetuid vaidlusi pidada, hakkasin õhtuti taanduma teise tuppa.
Ma olen alkost juttu teinud mitmeid kordi. Mõnikord tõmbas ta tagasi, aga see kestis max kolm nädalat, siis läks kõik samamoodi edasi. Pange siis mulle pahaks, et pidevalt napsune ja õiendav mees minus enam mingit seksisoovi ei tekitanud. Või soovi talle midagi ilusat ütelda. See oli asi, mis teda kõige rohkem häiris, et ma ei väljendanud oma tundeid. Nii me eemaldusimegi üha enam. Olme toimis aga omavahel tõsistest asjadest räägitud ei saanud. Mingi vastik pinge oli kogu aeg õhus. Lõpupoole ma tegin juttu sellest, et võiks koos midagi teha (lootes, et tekib selline õhkkond, mis toob vahelduseks positiivse emotsiooni meie vahele, et oleks mingi side, mingi ühisosa), tema arvas seepeale, et lapsed ongi ühisosa ja et ega keegi teegi midagi koos. Ma loobusin. Kogu see pinge, juba alateadlik hirm nääkluste ja solvumiste ees… tõesti mõtlesin, et ehk üksi on siis parem. Vähemalt keegi ei õiendada. Tööl kohtan neid paha tuju väljaelajaid niigi piisavalt, kodus tahaks rahu saada. Põhjus, miks ma seda kohe välja ei ütelnud… tegelikult oli neid mitu, mis mind tagasi hoidis. Esiteks oli ta hiljuti töökohta vahetanud üle pika aja ning see töö oli väga erinev tema varem tehtust. Nägin ju, et sisseelamine ja kohanemine nõudis palju energiat ja vaeva. Teiseks oli tal üks lähisugulane raskelt haige ning suri vastu talve. Ka see oli raske. Lisame veel alkoprobleemi ja selle, et ma arvasin, et lahutus oleks talle suur hoop (ta oli seda pidevalt mõista andnud), mul tõesti polnud südant talle sellises olukorras veel lisastressi tekitada. Ja eks midagi minus ikka veel natuke lootis ka… Ma olin endale mõttes paika pannud, et lasen tal veel kohaneda nende suurte muutustega ja kuna meil oli juba üks reis lähitulevikus kokku lepitud, siis mul olid tõesti suured lootused selle peale. Et saab teise keskkonda, koos olla, ehk sammuke lähemale üksteisele, ja asjad hakkavad edaspidi paranema… ning kui ei, siis suvel lahutamegi.
Aga kui ta tuli ise lahutamise jutuga, väga rahulikult, mõistsin, et see polegi talle nii raske kui kartsin, ja kuna viimased kümmekond päeva olid eriti nõmedad olnud (nüüd tean, et armukese pärast), siis loomulikult olin nõus. Oleks see asi nii lõppenud, oleksin praegu endiselt rahulik ja tasakaalukas inimene. Aga see, et üksteist uuesti leidsime ning siis tuli see mitu korda järjest vaiba alt ära tõmbamine (ainukese inimese poolt, keda lõpuni usaldasin hoolimata kõigest), see lõhkus mu ribadeks. Ma sõidaks justkui ameerika mägedel, kottpimedas, kunagi ei tea, mis emotsioon mind järgmisena tabab ja ma ei tulegi nendega toime (vihkan seda ise ka), mul on põrandat vaja, kuhu toetuda ja enda rahu tagasi saada, kuid siiani pole suutnud seda leida.
Ühel kommenteerijal oli huvitav mõte, et ma justkui usaldan meest rohkem kui ennast. Mõtlesin selle peale. See ongi nii, teatud mõttes. Emotsioonide tundmise koha pealt. Ta on selles vallas targem kui mina. Ta on isegi mulle prahvatanud, et olen autist. Et ma nagu ei saa tihti inimestest aru (temast eelkõige). Ma ei taju tihti nende emotsioone ning ei saa aru, et kui keegi ütleb nii, siis ta tegelikult mõtles hoopis seda. Ei saa tõesti. Ma ise ütlen seda mida mõtlen. Näiteks vaatasime filmi ja ta küsis mu käest, et said aru, et see tegelane teab miks ….. Ma olin tõsiselt imestunud, et kuidas ta seda teab, siis ta ütles, et näost oli näha ju. Lisas veel, et ma pean temaga juba sellepärast koos olema, et keegi mulle maailma tõlgiks. Või siis veel üks näide, et kui ma sain teada, et ta valetab mulle armukesega seoses. Mul oli raudkindel tõend, must-valgel. Ma polnud talle veel midagi ütelnud. Küsisin ta käest, et kas ta on mulle kõik ausalt ära rääkinud, ise ekstra jälgisin ta nägu ja miimikat, et leida märke kui ta peaks valetama. Ta valetas mulle otse näkku ja ma ei saanud aru! Ma tean, et ta valetab ja ma ei saa aru 🙁 Samas tema loeb mind nagu avatud raamatut. Tabab mu meeleolu hetkega, näeb iga pisematki muutust minu kehahoiakus, miimikas, silmades. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Ta paneb vahel mu emotsiooni sõnadesse enne kui ma ise seda endale teadvustan. See on omadus, mida ma tema juures imetlen (ja ka puudust tundma hakkan/hakkaksin).
