[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul naine viskas ükshetk voodile, ajas jalad laiali ja käskis sisse lasta…. temal kell tiksub ja bla bla bla… (ta oli siis 27) praeguseks 4 poega… ja tallinnas mu silmad muud ei näind kui rasedaid… ka tartus oli neid suurel hulgal…
bla bla bla…. temal ka vaja… ehk tuleb tütar…
(õnneks on vedru kaitsmas…)[/tsitaat]
Meie tegime digitaalse hääletamisega, noh nii nagu nüüd Reformikad tegid. Imelikul komble laekus rohkem digihääli, kui eelduslikult 2tk laekuma. Hiljem selgus, et üks oli naabrimehe oma raisk.
Teema: Kuidas tuli teie otsus oma esimene laps saada?
17.06.2013 15:27
To report this post you need to login first.
17.06.2013 16:04
Ausalt öeldes suhteliselt masendavad vastused: laps tuli enne otsust jne. Siit tulevadi need inimesed, kes paar kuud pärast lapse sündi perekoolis kerjamas käivad.
Ja 28 on noor ema, 16-aastane on laps-ema.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 16:29
Mina olen see rumal inimene, kes arvab, et planeerima peavad need, kes juba kahekesi elades vaid ots-otsaga kokku tulevad. Sellistel tasuks pikemalt mõelda, mis ja kuidas. Kui aga inimesed tulevad omadega ilusti toime, koolid on lõpetatud, normaalne töökoht.. sellistel puhkudel ma ei mõista seda planeerimisevärki. Samas, mida mina ka sellest tean- meie lihtsalt suhte algusest peale ei kasutanud kaitsevahendeid 😀 Sellegipoolest andis 5 kuud oodata. Mitte et meil olekski olnud plaanis kohe suhte alguses laps saada, aga.. ma ei tea, mida me mõtlesime. Kõige loogilisem on vist, et me ei mõelnudki. Rasedusest teada saades polnud sellist variantigi, et ei sünnita. Nüüdseks tütar 2a 3k vana, siiani on läinud väga kenasti kõik. Ma kaldun arvama, et kui oleksime hakanud last planeerima, oleksid tekkinud samamoodi kõikvõimalikud hirmud ja/või oleks lapse saamine lükkunud kaugesse tulevikku, mina aga samuti eelistan olla noor ema.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 17:52
3 last, tulid planeerimata, suure armastuse tagajärjel. Samas olid nad oodatud ja on siiani koju oodatud. Oleme materiaalselt, tervislikult ja tujuliselt heal järjel. Perekoolis, ega mujal kerjamas ei käi. Mulle just teeb nalja see planeerimine ja \”punnitamine\”.
28-aastast naist on ikka koomiline vanaks nimetada, eriti kuna tänapäeval sünnitavad 40+ naised.
Teemaalgataja, sa oled NOOR! Teised käige kuu peale oma virilate emotsioonidega!
To report this post you need to login first.
17.06.2013 18:49
Kuskil 1,5 aastat pärast suhte algust ei kasutanud lihtsalt enam kaitsevahendeid. Lapse saamist otseselt ei planeerinud, ei rääkinud sellest, aga eks me mõlemad ju teadsime, mis tõenäoliselt juhtub. Ühel hetkel (ikka mitu-mitu kuud läks aega) tegin positiivse rasedustesti, helistasin mehele ja ütlesin: \”Kuule, istu korraks maha.\” Tema vastas kohe teades, et ongi siis nii või. Ja nii oligi.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 19:14
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
28-aastaselt alles last planeerides ei saa enam kuidagi noor ema olla.[/tsitaat]
Huvitav, olen 28-aastane, sel aastal saan veel 29 ja esimest korda rase. Ei tunne ennast kuidagi vanana ega ka vana emana. Kui noored vanad need emad siis tänapäeval on. See 28 ikka tänapäeva ema jaoks keskmine (pigem noor), kindlasti mitte vana.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 19:43
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen see rumal inimene, kes arvab, et planeerima peavad need, kes juba kahekesi elades vaid ots-otsaga kokku tulevad. Sellistel tasuks pikemalt mõelda, mis ja kuidas. Kui aga inimesed tulevad omadega ilusti toime, koolid on lõpetatud, normaalne töökoht.. sellistel puhkudel ma ei mõista seda planeerimisevärki. Samas, mida mina ka sellest tean- meie lihtsalt suhte algusest peale ei kasutanud kaitsevahendeid 😀 Sellegipoolest andis 5 kuud oodata. Mitte et meil olekski olnud plaanis kohe suhte alguses laps saada, aga.. ma ei tea, mida me mõtlesime. Kõige loogilisem on vist, et me ei mõelnudki. Rasedusest teada saades polnud sellist variantigi, et ei sünnita. Nüüdseks tütar 2a 3k vana, siiani on läinud väga kenasti kõik. Ma kaldun arvama, et kui oleksime hakanud last planeerima, oleksid tekkinud samamoodi kõikvõimalikud hirmud ja/või oleks lapse saamine lükkunud kaugesse tulevikku, mina aga samuti eelistan olla noor ema.[/tsitaat]
olen omal alal edukas… kliendid n6uavad oma…. samas kui teha 2 aastane paus oleks raske ree peale tagasi saada….
palgatööl on muidugi omad plussid…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.06 15:08; 17.06 19:43;
To report this post you need to login first.
17.06.2013 20:11
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen 28 aastane naine. Olen paarisuhtes 4 ja pool aastat ning abielus eelmise aasta Augustist. Olen olnud iseseisav ajast, mil lõpetasin keskkooli. Olen olnud oma rahade peal ning teadnud alati, et saan hakkama, mis iganes juhtub (sõltumatu).
Nüüd, tegelikult juba pikka aega, on olnud mõte, et tahaks esimest last. Olen alati tahtnud olla noor ema. Selle mõttega kaasneb aga hirm. Hirm kuna siis ei ole olukord minu kontrolli all. Sõltun mehest ja ei tea, mida oodata…
Tean, et mõtlen liiga palju ja kui on õige tunne…. Aga ei tahaks õiget tunnet hirmu pärast maha magada.
Kuidas on teile see otsus tulnud?[/tsitaat]
Minu esimene laps tuli nii hallil ajal, et siis polnud planeerimist veel leiutatud. Tuli, kuna tuul puhus mehe suunast ja seeme läks idanema. Kui rasedusest teada sain, nutsin rõõmust.
Aga mõtted tulid hoopis hiljem, järgmiste laste planeerimisega – kuidas ma hakkama saan? Kas on õige siia hädaorgu veel lapsi sünnitama, kes kõik kord surevad? Kes annab mulle selle õiguse otsustada elu üle? Jne, jne.
Otsus ei olegi kerge. Aga asi pole mitte üldse mehest sõltumises. Miks sa üldse temast sõltuma peaksid? On sul äkki põhjust mehi mitte usaldada?
Asi on hoopis selles, et LAPS SÕLTUB SINUS. Väga-väga kaua aega. See üksiolek ja sõltumatus on igaveseks läinu, sa pead alati arvestama edaspidi oma lapsega.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 20:17
Siin arvatakse, et ongi olemas ainult kahte tüüpi emasid: noored emad ja vanad emad. Minu arvates on aga kolm tüüpi: noored emad (kuni 25), tavapärases vanuses vms emad (25-35) ja vanad emad (alates 35).
To report this post you need to login first.
17.06.2013 21:02
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Huvitav, olen 28-aastane, sel aastal saan veel 29 ja esimest korda rase. Ei tunne ennast kuidagi vanana ega ka vana emana. Kui noored vanad need emad siis tänapäeval on. See 28 ikka tänapäeva ema jaoks keskmine (pigem noor), kindlasti mitte vana. [/tsitaat]
Keegi ei väidagi, et sa vana oled või et teemaalgataja vana on. Ta lihtsalt pole noor ema. Keskmine, nagu eelmine vastajagi ütles.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.06 13:36; 17.06 21:02;
To report this post you need to login first.
17.06.2013 21:18
[small]Kubujuss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu esimene laps tuli nii hallil ajal, et siis polnud planeerimist veel leiutatud. Tuli, kuna tuul puhus mehe suunast ja seeme läks idanema. Kui rasedusest teada sain, nutsin rõõmust.
Aga mõtted tulid hoopis hiljem, järgmiste laste planeerimisega – kuidas ma hakkama saan? Kas on õige siia hädaorgu veel lapsi sünnitama, kes kõik kord surevad? Kes annab mulle selle õiguse otsustada elu üle? Jne, jne.
Otsus ei olegi kerge. Aga asi pole mitte üldse mehest sõltumises. Miks sa üldse temast sõltuma peaksid? On sul äkki põhjust mehi mitte usaldada?
Asi on hoopis selles, et LAPS SÕLTUB SINUS. Väga-väga kaua aega. See üksiolek ja sõltumatus on igaveseks läinu, sa pead alati arvestama edaspidi oma lapsega.
[/tsitaat]
Mul toimus planeerimine nii, et mees küsis voodis et tahad teeme lapse ja mul polnud selle vastu midagi. 😀 Kogu planeerimine.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.06 00:09; 17.06 21:18;
To report this post you need to login first.
17.06.2013 22:14
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]25 aastat tagasi sündisid lapsed ilma eelarve-planeerimiskoosolekuta. tulid siis kui tahtsid tulla.[/tsitaat]
25 aastat tagasi oli veel peaaegu kõigil inimestel kindel töö ja lapsele lasteaiakoht, et toime tulla. Varsti enam ei olnud. Seega nüüd planeerime, et oleks, kus elada ja midagi ka süüa ja selga panna.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 23:18
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] 25 aastat tagasi oli veel peaaegu kõigil inimestel kindel töö ja lapsele lasteaiakoht, et toime tulla. Varsti enam ei olnud. Seega nüüd planeerime, et oleks, kus elada ja midagi ka süüa ja selga panna.[/tsitaat]
25+ aastat tagasi pandi su mitte-lasteaiaelaine laps või mees või sa ise kinni vanglasse, kui hüüdsid peatänaval või väljakul:\”Elagu Eesti Vabariik\” või lehvitasid sini-must-valge lipuga.
25 aastat tagasi tõi su olemasolev kindel töö ja töötamine kuu jooksul sisse rahasumma, millega maailma suurlinnas oleksid saanud sõita ühe otsa rongiga või metrooga.
Lapsi ja pereelu planeerisid inimesed ka 25 aastat tagasi, need kel aju töötas, ma mõtlen.
To report this post you need to login first.
17.06.2013 23:51
25 aastat tagasi olid asjad jah teistmoodi, tänapäeval on õnneks piisav valik rasestumisvastaseid vahendeid ja on täiesti võimalik, et lapsed tulevad siis, kui vanemad selleks valmis on.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.06 20:28; 17.06 23:51;
To report this post you need to login first.
18.06.2013 01:42
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Nelja kuuse (kuud nagu elukuud) lapse ema.
[/tsitaat]
See sõna kirjutatakse kokku: neljakuune laps, neljakuuse lapse ema.
Kas sa pole lapsena lugenud raamatut \”Viieteistkümneaastane kapten\”? Vist mitte …
To report this post you need to login first.
18.06.2013 09:42
Olen 37 ja pole mingit otsust. Tuleb siis, kui tulla tahab. Ja kui ei tule, pole ka probleemi.
To report this post you need to login first.
18.06.2013 10:21
Mina olin 28-aastane, kui otsustasin esimese lapse saada. Kui olin ise laps, siis kuulsin juhuslikult, mismoodi ema ja tädi arutlesid ühest ühisest tuttavast rääkides, et \”juba 28, eks tal oli viimane aeg laps saada\”. Sellest juhuslikult kuuldud lausejupist tekkis arvamus, et 28 on lapse saamiseks just õige vanus.
Olin selleks ajaks samuti 4,5 aastat püsisuhtes olnud.
Loomulikult tundsin väga suurt ärevust, lapse saamine on suur elumuutus ja vastutuse võtmine.
Siiani on kõik hästi läinud. Esimene laps hakkab juba täiskasvanuks saama, õed-vennad kasvavad riburada järele ja mees on ka jätkuvalt meiega.
Olen oma valikutega rahul.
To report this post you need to login first.
18.06.2013 10:39
Esimene laps sündis kui olin 20. Oli planeeritud laps. Olin oma mehega koos olnud 3 aastat. Ülikool oli pooleli, kuid mul oli ülikooli kõrvalt töökoht, kuhu teadsin, et saan peale lapse sündi tagasi minna. Emapalka siis polnud ja majanduslikult oli raske, kuid me mõlemad tahtsime last ja see oli toona ja tundub ka nüüd õige otsus.
Teine laps sündis 7-aastat hiljem. Teda planeerisime mitte ainult mehega vaid ka sõbrannadega. Ilma naljata, meil oli sõbrannadega omavahel kokku räägitud, et \”nüüd\” ja meie 3 last sündisid 2 kuu jooksul. Lapsega kodus olemise aeg oli vahva, sest oli kellel külas käia ja titeteemasid arutada.
To report this post you need to login first.
18.06.2013 11:07
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
25 aastat tagasi oli veel peaaegu kõigil inimestel kindel töö ja lapsele lasteaiakoht, et toime tulla. Varsti enam ei olnud. Seega nüüd planeerime, et oleks, kus elada ja midagi ka süüa ja selga panna.[/tsitaat]25+ aastat tagasi käis väga paljude perede elu nii, et 18-aastased noored abiellusid, said aastase vahega kaks last ja umbes 1-4 aasta pärast lahutasid. Kõlab hirmus läbimõeldult või? Minu klassiõdedest (sünniaasta 1970. aastate alguses) ei ole kaks kolmandikku pärit perest, kus oleksid esindatud isa ja ema. Veel hullem – nad pole tihti oma isa näinudki. Põhjus: nende vanemad ei teadnud ise ka, millega tegelema hakkavad. N-ö päris elu tuli ruttu, osutus liiga keeruliseks. Sellel \”nõukogude õnnemaal\” tuli tihti jagada imeväikest elamist ämma-äia või ema-isaga, raha oli tegelikult vähe, sest ega töö eest ju eriti ei maksnud – nagu siin juba öeldi, sai ühe kuupalga eest välismaal ühe otsa rongiga sõita (umbes). Veelgi kurvem oli see, et enamik üksijäänud emasid ei leidnudki uut meest, arvatavasti ei olnud ka aega otsida, sest tuli mitmel kohal tööd rabada, et kuidagi ära elada. Ei olnud tegemist õnneajaga, oli väga raske aeg.
To report this post you need to login first.
19.06.2013 22:27
Esimene laps sündis kui olin 20, tahtsime mehega mõlemad. Olime selleks ajaks üle 2 aasta koos elanud. Teine laps tuli nn. tööõnnetusena kuna tablette ei saanud kasutada ja kumm vedas alt, mõtlesime, et tuleb siis tuleb.
Nüüdseks on lapsed kooliealised, minul hea töökoht – elu on ok, oma elamist ainult pole.
Aga nüüd tiksub vaikselt kolmanda lapse soov aga hirm on, just see toime tulemine ja asjad. Üürikorter ikkagi, maksud tahavad maksmist, lapsed kasvatamist, kas on mõtet?
Mehega muidu suhted head, koos oldud 9 aastat, armumine on mööda läinud ja asendunud armastuse, mõistmise ja hoolimisega.
To report this post you need to login first.
20.06.2013 01:31
Olin 30, kui abiellusin. Laps sündis veidi pooleteise aasta pärast. Planeeritult. Vanust oli mõlemil piisavalt palju, tööd oli tehtud piisavalt, et aeg veidi maha võtta. Olime tol hetkel ka piisavalt kindlustatud, et last üles kasvatada.
Teine laps tuli 1.5 aastat hiljem. Ka planeeritud ja samadel põhjustel.
Olin alati teadnud, et mul peavad lapsed olema. Sama hästi teadsin ka, et pean enne lapsi abielus olema. Minu jaoks on traditsioonid kindluse allikaks.
Teemaalgataja jätab väga olulise asja mainimata.. Mida su elukaaslane lapse saamisest arvab?
To report this post you need to login first.
20.06.2013 08:20
See otsus oli minus olemas juba lapsena – ma teadsin surmkindlalt, et kui ma leian endale toreda mehe ja lastele hea isa, siis see laps ka, niipea kui võimalik, sünnib. Kahjuks või õnneks leidsin ma sellise mehe, kes minu arvates oli vääriline minu laste isa olema, alles 37-aastasena ja esimene laps sündis, kui olin 38. Tänaseks on see esimene mul teismeline ja ma pole päevagi kahetsenud, et just nii toimisin: hoolivamat ja asjalikumat isa oleks olnud raske leida.
To report this post you need to login first.
20.06.2013 12:55
Mina sain oma lapse 26 aastaselt. Mehega olin koos elanud 7 aastat. Ja ühel kenal päeval ma mainisin talle (vedelesime diivanil), et ma olen valmis last saama ( ma lihtsalt tundsin nii) ja sooviksin seda. Tema ütles, et tema samuti. Nii jätsingi pillid ära ning kolme kuu pärast jäin lapseootele. Olin selleks hetkeks kõrghariduse ja kindla töökohaga. Praegu elame rõõmsalt kolmekesi ja ma ei oota üldse seda ega kui pean tööle naasma ja lapse lasteaeda panema. Enne oma maja ostmist rohkem lapsi ei plaani. Praegu elame korteris.
To report this post you need to login first.
20.06.2013 19:50
Kohtusin toreda mehega, käisime paar kuud, siis elasime koos paar kuud ja otsustasime lapse saada, sest kõik oli nii mõnus ja hea ning olime valmis saama lapsevanemateks juba enne meie kohtumist tegelikult.
Nii lihtsalt see tuligi.
Just sündis meil kolmas laps 😛
To report this post you need to login first.
20.06.2013 21:57
Ma saan kindlasti palju miinuseid aga kui sedasi küsiti leian, et tuleks olla aus.
Mina sain lapse ainult selle pärast, et algas majanduskriis. Vaatasin, et majanduslikult on kasumlikum kui jään nüüd koduseks. Nii oligi, sain kodus olles sinise lehe rahasid rohkem oluliselt kui teised tööl olles langetatud palka.
Samas kas ma olengi nii väga julm. Armastan oma last väga ja ema oli ülirõõmus. Olin esimest last sünnitades 35. Kuna tema sünnitas oma esimese lapse 19selt siis ta juba kartis arvatavasti, et mul lapsi ei tulegi.
Olen mõelnud, et kui ma poleks endale seda \”majanduskriisi\” vabanduseks võtnud siis oleks lapsed jäänud olemata.
Armusin nii ära lastesse, et teine tuli kohe järgi.
Selline kuri inimene olen siis aga väga otsekohene ja alati aus, vaatamata sellele, et sageli aususe eest pea kaksatakse. 🙂
To report this post you need to login first.
22.06.2013 21:11
Ehh, no ikka noor ema. Lihtsalt kuni 30, laps sündis esimeses nooruses; üle 30, laps sündis teises nooruses. No ja võib olla üle 40 sünnitaja, laps sündis kolmandas nooruses. Aga ema ikka noor :).
To report this post you need to login first.
22.06.2013 21:29
Muidugi on ema alati noor – vanad emad ju ei sünnita! 🙂
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
