Siin on olnud teemasid, et lapsed ei oska käituda. Mul on mure ühe oma lähedase sugulase lapsega. Kui läheme neile külla, siis see laps on väga tüütu. Mul on endal ka kaks last ja ma tõesti ei viitsi külas olles kolm tundi võõra lapsega tegeleda. Ta tahab kogu aeg oma asju näidata, oma joonistusi, oma lemmikvideot youtube-st, oma uusi mänguasju, rääkida oma jutte. Ma tõesti ei viitsi kuulata. Ma olen nõus tegema ühte neist asjust, olema korraks viisakas tädi ja pöörama lapsele viis min tähelepanu. Aga mitte, et ma tegelengi kogu aeg selle lapsega. Kui nad meile külla tulevad, sama lugu. Eks ma saan vahepeal hinge ka tõmmata, kui on teisi külalisi, siis see laps on kordamööda kõigi kallal.
Aga öelge, mida teha? ma tahaks kuidagi nii selle olukorra lahendada, et oleks eluks ajaks lahendatud ja see laps ei tüütaks mind enam edaspidi. Kas teie selle lapse vanematena solvuksite, kui ma ütleks, mida mõtlen: et ma ei viitsi sinuga rääkida ja ma tulin hoopis su vanematele külla, mine mängi oma asjadega ja jäta täiskasvanud rahule? Aga milline oleks viisakas käitumisviis, aga samas piisavalt mõjus, et lapsele kohale jõuaks?
Teema: kuidas tüütu laps viisakalt paika panna?
kuna ta just igapäevaselt ei suhtle, siis ma pigem soovitaks olukordadest end viisakalt välja nihverdada (nt soovitada tal oma huvitavaid asju ka mõnele teisele näidata või lahkuda tuues põhjenduse, et sul vaja tähtis jutt rääkida suurtega), sest laps ju tegelikult ei taha midagi halba, sina meeldid talle ja ta tahab sinuga jagada omale olulisi asju!
see aeg saab tegelikult peagi mööda, ta kasvab suuremaks ja varsti oled v-o hoopis sina see kes nurub, et ta sulle midagigi oma elust räägiks 🙂
Eks pead ikkagi end kuidagi resoluutselt kehtestama – praegu pole aega; teinekord näitad; ma praegu tahan Su vanematega rääkida ning kui see kõik ei aita, siis vaat et ignoreerima.
Meil ka ühed tuttavad, kelle ainuke laps nõuab valjuhäälselt alati kõigi tähelepanu. Mina, kes ma püüan aegajalt ilma lasteta toredat õhtut veeta, enam kindlasti ilma lasteta sinna enam ei lähe. Sest kui sellele lapsele ka nö sõrme annad, siis oled kadunud. Kui on omad lapsed kaasas, siis vähemalt tegeleb enamasti nendega. Ja sellegipoolest olen võtnud tõrjuva hoiaku, sest tõega juba kardan, et ta neelab mu alla muidu:) Kui ma ikka paar korda kulm kortsus ütlen, et praegu pole hea aeg, siis jätab ta mu rahule. Eks ta natuke piinlik lugu ole… laps ju ikkagi. Aga eks see vanemate tegemata töö ole. Ja no vanematele selle kohta kindlasti märkust pole mõtet teha, kui sa nendega just suhteid ei taha katkestada.
Minu laps on teinekord umbes selline ja talle tulebki lihtsalt öelda, et ei soovi või ei viitsi või ei taha tema asju hetkel vaadata, vaid suurte inimestega juttu ajada (mõjub just see, kui konkreetne inimene ise ütleb, sest ema-isa ju niikuinii manitsevad 100 asja pärast ja nende arvamust sellisel hetkel ei usaldata). Sellest talle piisab kohe, kuid millegipärast nii mõnedki suured inimesed ei suuda nii lihtsa asja peale tulla, et otse väljenduda. lapsed on lapsed ja üldiselt väga ümbernurga juttu ei taha mõista. mingisugust solvumist otsese ütlemise peale aga ei teki. ja siis seda ka, et päris igaühte tavaliselt sellised jutukad lapsed ei tüüta, vaid neid, kes ise vähekenegi huvi üles näitavad.
Just, päris ükskõikset külma hoiakuga tädi ei tule laps tüütama, sa oled ise kuidagi põhjust andnud, kas kunagi minevikus tähelepanu pööranud vms.
Sa ei pea olema ükskõikne ega külm, aga laps vajabki konkreetseid piire, ehk siis – tegelikult peaksid selle lapse vanemad lapsele lihtsalt ilusasti ütlema, et \”praegu räägivad täiskasvanud omi jutte, ma vaatan sinu pilti (vms) pärast\”. Konkreetselt ja silma sisse vaadates. Kui vanem seda ei suuda, tuleb seda teha külalisel, keda laps tüütab. Ütle konkreetselt, ei pea kuri olema. Laps vajab tegelikult seda, et ta paika pandaks. Vabadus kõike teha annab küll \”supermeni\” tunde, kuid mitte turvatunnet.
hmmm, samasugune probleem. Ja see \”ma praegu räägin su emaga juttu ja pärast tulen sinu tuppa\” ei aita ka – siis laps sügelebki meie juures ja iga 5 minuti tagant nuiab \”no kas nüüd tuled?\”…
Tegelikult lahendus ongi oodata, kui laps teismeliseks saab ja siis külla minna:(
mina olen öelnud otse lapse emale, et ma tulin sinule külla, mitte sinu lapsele, palun leia oma lapsele mingi tegevus. ja ma ei tunneks ennast üldse puudutatuna, sest ma tõesti ei ole ju kohustatud mitte kuskil teiste lapsi lõbustama.
Üksiklapsed on sellised reeglina, tähelepanu näljas ja siis lendab peale et mängime, teeme seda ja vaata seda jne. Kui tal oleks õde/vend, siis ta ei oleks külalistel seljas.
Kõigil on selliseid lapsi tutvusringkonnas , teed ühe mängu , vaatad seda ja toda jne.. 30min juba lapsega tegeletud.. aitab.. ma ei viitsi enam, aga see ikka käib ja mangub, et tule mängi.
Ei viitsi võõra lapsega pikalt mängida, ei ole seetõttu lapsevihkaja.
Mina teen igatahes 2 last järjest plaani kohaselt, teoorias siis nad mängivad omavahel 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat].
Mina teen igatahes 2 last järjest plaani kohaselt, teoorias siis nad mängivad omavahel :D[/tsitaat]
See on kahjuks ainult teoorias. Praktika on see, et omavahel hoopis kakeldakse.
laste arvuga peres pole siin midagi pistmist. Kasvatuse küsimus hoopis…
Sõbranna on oma hilises eas saadud last sünnist saati liigse tähelepanuga kostitanud, nüüd laps (7a) ongi võimetu veetma kaht minutit iseendaga. Nõme, aga midagi enam teha ka pole:(
No ma nüüd ei tea… Mulle tundub küll võõraste laste kasvatamine nende endi vanemate juuresolekul igal juhul ebaviisakas. Seetõttu hoiduksin igasugusest \”paika panemisest\” kohe päris kindlasti.
Tegelikult on see aeg, kui laps selliselt käitub, suhteliselt lühike ja möödub kiirelt. Kui ei taha oma suhteid selle perekonnaga rikkuda, siis tasuks ilmselt lihtsalt nihverdada ja see aeg rahumeelselt üle elada. Ega te siis iga päev üksteisel külas käi?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See on kahjuks ainult teoorias. Praktika on see, et omavahel hoopis kakeldakse.[/tsitaat]
Mängivad ikka küll! Endal kahe aastase vahega lapsed. Ma ei saa aru, miks ilma oma lasteta siis külla lähete kui teate, et seal ootamas laps, kes tahab teistega mängida? Kui on soov ka oma lastest puhata, siis lepiks hoopis sõbrannaga kokku, et kohtumispaik on kohvikus või et isad näiteks tegelevad lastega samal ajal väljaspool kodu vmt.
Mina isiklikult ikka veidi suhtlen tuttavate lastega ning siis suunan sujuvalt isesesvalt mängima. Kui oleks selline tõeliselt tüütu laps, kellest ei oska lahti saada, siis võib probleem olla selles, et ta ei saa oma vanematelt piisavat tähelepanu või siis tõesti pole vanemad võimelised oma lapsi keelama. Heale sõbrale julgeks küll mainida, et laps ei käitu mõistlikult.
olen sellise tüütu lapsega kokku puutunud korra. oli ühe sugulase hoida ja tuli koos sugulasega sünnipäevale. sel lapsel oli ka arsti diagnoos- hüperaktiivne. ei tohtinud süüa kõiki asju jne. no kui ta ühe tera suhkrut oleks kuskilt kätte saanud, siis vist oleks lennanud toas ringi nagu õhupall mis pärast täispuhumist ja enne palli suu kinnisidumist käest lahti pääseb. ta muudkui jutustas, tuli igale poole järgi, tulistas küsimusi nagu automaat jne. kasvatamatu ta polnud, viisakas laps, heatahtlik, abivalmis. lihtsalt ülimalt tüütu.
tean, mida tunned. imestan, et seda mitu korda oled suutnud läbi teha. soovitan suunata teda teistele tegevustele. näiteks lasta tal joonistada midagi, meisterdada vms. et tal oleks muud tegevust, kuni suured räägivad. kindlasti räägi ka tema vanematega, et nood ka silma peal hoiaks ja oma last mujale suunaks. muideks, kui sa ta pidevalt mõnele tema jaoks tüütule tegevusele suunad, siis ta varsti tabab ära, et pole sind mõtet torkida 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]lapsevihkajad siin koos.
endil ka lapsed. milleks küll?
[/tsitaat]
kui ma kohutavalt kõiki võõraid lapsi armastaks, siis oleks lasteaiakasvatajaks hakanud. ei hakanud.
Ei pruugi ka kasvatus olla. Meil neljas laps selline. Ma küll tegelesin ise selle probleemiga. Määrasin talle mingi esitluse aja ja siis kupatasin külalistest kaugemale. Andsin mingi ülesande või olin selleks ajaks hoidnud mingi uue mämgu vms.
Tegelikult oli jube raske. Ta pidevalt segas vahele ja ei kuulanud.
Kui laps sai 9a, saime diagnoosi. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Pandi peale rohud, sest koolis olid suured probleemid. Peale seda on jätnud rahule külalised ja ma saan tema juuresolekul ka tänaval tuttavatega juttu ajada ilma, et laps kogu aeg vahele ei pläkutaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]lapsevihkajad siin koos.[/tsitaat]Hahaa, tuli ikka ära see \”lapsevihkamine\”! 😀 Ma juba kartsin, et keegi ei ütlegi!
Meil on selline laps mu vennatütar. Vennaperega suhtlemist ju ei lõpeta sellepärast? Aga kohutavalt häirib küll see laps. Alati, kui vennaperega koos midagi teeme, oleme kas maal vanemate juures, või üksteisel külas, siis ma oigan mõttes, et jälle peab seda plikat taluma. Ma tunnen lausa, et olegi selle lapse tõttu muutunud \”lapsevihkajaks\”:(
Ma ei tea, kaua peab ootama, et laps sellest välja kasvaks? Praegu ta on 10, kas peab veel kaua ootama?Ta on ka selline laps, et isegi kui seltskonnas on teisi lapsi, eelistab tema olla täiskasvanute juures ja üritab seal oma jututeemasid algatada.
Kas siin oskab keegi soovitada, mida näiteks teha olukorras, kui istutakse ümber peolaua, 8 täiskasvanut, üritatakse rääkida huvitavatel teemadel. Seejuures rääkides üle lapse, kes jahvatab oma jutte kõva häälega. Nii oli venna sünnipäeval viimati. Siis kui tütar korraks läks teise tuppa, vend kommenteeris, et oh, puhkus! Ka teised külalised pööritasid silmi ja kommenteerisid tüdruku käitumist. Aga lapsele keegi otse midagi ei öelnud. Või ütles, aga ta ei teinud väljagi. No mida teha sellise lapsega?
Ühel mu sõbrannal oli kunagi mees, kes oli esiteks joodik ja teiseks ka pahatahtlik. Temal oli ka kombeks tulla naise külaliste juurde, õiendada ja solvata külalisi ning oma naist, lämiseda ja möliseda. Põhimõtteliselt ega vahet ei ole, kas selline joodik mees või ebaviisakas laps, ühtviisi rikuvad olemise ära mõlemad.
Mina venna asemel annaks vitsa, kui tegu oleks minu lapsega, aga ei ole. Kõigile jah füüsiline karistus kasvatusmeetodina ei sobi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oma tütrel tekkis ka see komme. Alati enne rääkisin, ei midagi. Probleemi likvideerisin nii, et kui temale tulid sõbrannad, läksin tema tuppa, istusin seal ja muudkui seletasin nende jaoks igast jama.
Viisin kausi küpsiseid, sõin ise ära, no käitusin ikka üsna võimatult. See puust ja punaseks aitas ülimalt hästi. Ei tulnud tütar enam minu sõbrannatsemist segama.
[/tsitaat]
ic, ma kujutasin su käitumist ette ja ei saanud naeru pidama:)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina venna asemel annaks vitsa, kui tegu oleks minu lapsega, aga ei ole. Kõigile jah füüsiline karistus kasvatusmeetodina ei sobi.[/tsitaat]Hahaa, nüüd tehakse sind IP-aadressi järgi kindlaks ja homme on KAPO ukse taga, käed lüüakse raudu ja vangimaja ootab. 😛
Või vähemalt Perekooli kanade kambakas, mis võib hullemgi karistus olla… 😀
Ära löö last, las laps lööb ise!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Hahaa, tuli ikka ära see \”lapsevihkamine\”! 😀 Ma juba kartsin, et keegi ei ütlegi![/tsitaat]
keegi peaks veel ‘kadeduse’ kaardi ka lauale lajatama, siis oleks täiuslik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No ma nüüd ei tea… Mulle tundub küll võõraste laste kasvatamine nende endi vanemate juuresolekul igal juhul ebaviisakas. Seetõttu hoiduksin igasugusest \”paika panemisest\” kohe päris kindlasti.[/tsitaat]
See ei ole mitte lapse kasvatamine, vaid oma soovide selgesõnaline väljendamine. kuni lapsele pole tema suhtluspartner ise öelnud, et lõpetame suhtlemise, ei oska laps ka ise selle peale tulla, et teisel poolel selline soov on.
Huvitav kas teisiti mõtlejad ei ole või ei võeta lihtsalt sõna?
Minu tunduks väga ebaviisakas minna külla ja pererahva lastest mitte välja teha. Meil on tuttavate hulgas kombeks, et õhtu jooksul suheldakse lastega ikka päris palju. Ka mehed käivad laste toas, huvituvad laste asjadest, joonistustest ja tegemistest. Samuti kui lapsed näiteks koogisöömise ajaks lauda tulevad, räägitakse lastega nende teemadel, mitte ei ignoorita lapsi ega jaurata omi jutte edasi.
Ma ei kujuta ettegi, et seltskond täiskasvanuid ütleb lastele, et jätke meid rahule ja minge minema.
Loen õudusega, kuigi mul alles aasta ja paar kuud tegelane. Kasvatan üksi. Juba on tunne, et hakkab pähe istuma, nõuab tähelepanu.
Mida teha??? Ma ei taha sellist kolli temast kasvatada nagu te eelpool räägite. See on ju kohutav.
Kommentaare lugedes tuleb tõdeda, et tänapäeval pole taktitunne üldse enam in. Ebaviisakas olla on in. Ma ei teagi nüüd, mis on õigem – kannatada välja ja olla lugupidav teiste inimeste vastu või lärtsatada välja kõik, mis meelel? Olla ise terve või säästa teisi? Tänapäeval on kõik nagu must ja valge. \”Meie ajal\” 🙂 nimetati suhtlemiskunsti diplomaatiaks. Olid head diplomaadid ja olid halvad. Harituse küsimus ilmselt, kuidas olukorrast välja tulla nii, et kõik jäävad terveks. Kui nupp ei noki, siis ei noki.
Endast eelnevale kõnelejale ütlen, et lapse vanus on praegu selline ja on aru saada, et ta on sul esimene. Lapsevanemad saavad reeglina alles alates teise lapse sünnist aru, kui armas on oma lapsi kasvatada ja nendega tõeliselt tegeleda. Esmane kogemus võib jah tekitada mulje, et nüüd on elu läbi ja pomm jala küljes.
Minul oleks häbi, kui minu laps teisi tüütaks, käseksin ise lapsel oma asjadega mängima minna, kui ta ilusti olla ei oska. Tuleb aru saada, et minu jaoks on mu laps a ja o aga teisi ei huvita väikese lapse videod ja mänguasjad. Mind on ka niimoodi terroriseeritud ja olen oma seisukoha selgeks teinud või ise veiderdama hakanud, et keegi mind enam vägivaldselt lastetuppa ei tiriks. Mulle ei meeldi ka see, kui FB-sse topitakse igas asendis oma lapse pildid üles ja siis hakatakse neid ise ühekaupa esile tõstma ja kiitma, kui tore ja armas on ainult minu laps. Kustutan sellised tegelased oma seinalt. Kui tahan ühest lapsest 50 pilti koos kommentaaridega järjest vaadata, siis teen ise vastava sugulase albumi lahti ja vaatan vabatahtlikult.
Kuidas peab laps aru saama, et ta on tüütu. Kas me ise saame aru, kui oleme tüütud?
Igale lapse ettepanekule midaagi vaadata või teha ei peagi alati reageerima. vahel peabki ütlema, et oota kallis, me natuke räägime juttu ja siis vaatame sinu asju ka. Või vaatad lapse asjad ära ja siis räägid oma asju. Milleks lapsed 100% endast eemale tõrjuda kuskile oma toa nurka? Milleks lapsed siis saadakse kui need seltskonnas eemale tõrjutakse.
Kui vanemad tahavad omavahel aega veeta, siis nad teevadki seda ilma lasteta. PUNKT!
Mina nt vahel ise lähen lastega juttu tegema, et näita mis sul täna seljas on või kuidas lasteaias läheb jne……respekteerin oma sõprade otsust lapsed saada ja suhtlen vabalt ka nendega. Ja kui nad tõesti väga vahele hakkavad segama, siis ütlengi viisakalt, et oota natukene või ole hea ja mine mängi teiste lastega või järgmine kord kui tulen siis vaatame su videosid jne. Aga sel juhul tuleb oma lubadust ka järgmine kord pidada.
Ma leidsin siit ühe endaga sarnaselt mõtleva inimese. Meie tutvusringkonnas on pered kellega suheldes on normaalne, et suhtleme ka lastega ja ei pea neid tüütuks. Ma isegi naudin aeg-ajalt laste seltskonda rohkem kui täiskasvanuid, lähen ise uurin, et kuidas neil läheb. Kui asi läheb üle piiri (ei mäleta küll sellist juhust hetkel), siis annavad täiskasvanud (vanemad või külaised) ise märku lapsele. Foorumipostitust \”kuidas tüütust lapsest vabaneda, kui ma ei VIITSI temaga tegeleda\” meie sõprusringkond tegema ei pea.
Oeh, minu 5 a laps on samasugune..ma juba kartsingi, et räägitakse siin temast..tundub et mitte siiski:) Just nende tädidega tahab tegeleda ja jutustada, kes talle ise omal ajal tähelepanu pööranud on. Mu laps nagu ongi selline jutustaja. Samas võõrastega ei räägi üldse. Loodan, et kasvab välja. Kuid olen ise öelnud lapsele, et ära tüüta tädi, tädi tahab vanemate inimestega juttu rääkida. NIng toimib. Kui see tädi tahab, läheb ise lapsega lastetuppa mängima. Loodan, et keegi ei mõtle mu lapsest niimoodi, nagu siin mõned. Lapsed on ja jäävad ju lasteks.
to 10:42 – sa vist pole kõnealust tüüpi lastega kunagi kokku puutunud…
Tavaliste, normaalsete lastega suhtlen minagi meelsasti, käin nende toas, vahel teeme mõne kiire mängugi.
Aga on teatud tüüp hirmsaid tüütuid tegelasi, kelle käitumine normaalse alla ei liigitu:(
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
