Hing on nii haige, minu 18 aastane tütar kolib välismaale. Lõpetas keskkooli ja ei saanud ülikooli sisse oma valitud erialale ja nüüd teatas, et kolib koos sõbrannaga Austraaliasse aastaks. Et neil juba kõik asjad aetud ja lahkub nädala pärast. Oeh, ma oli täiesti pahviks löödud, ei osanud ööd ega mütsi kosta. Küsisin, et miks ta varem ei rääkinud, ta ei tahtnud mind kurvastada, et mida hiljem räägib, seda kergem on minul. Armas muidugi, et ta minu peale mõtles, aga ma ei suuda sellega leppida. Jah, loomulikult teadsin, et ta ükskord lahkub kodust, aga et see tuleb nii kiirelt ja äkki ja veel nii kaugele, see ei ole ju ümber nurga, et lähen nädalavahetusel külla. Olen teda 15 aastat üksi kasvatanud, olime nagu sukk ja saabas, parimad sõbrannad, ta on nii vahvaks ja lahedaks kasvanud, suurepärane kaaslane mulle. 3 aastat tagasi leidsin uue elukaaslase ja mul on ka 2 aastane tütar. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks hakkama, kui neid ei oleks. Samas on nii tore vaadata oma tütreid koos, suurem lollitab ja mängib väiksemaga ja väike on nii õnnelik, kuidas seletada,et nädala pärast on suurem läinud ja terveks aastaks. Mul on selline tunne, et mitte millelgi ei ole enam tähtsust, kui suurem ära läheb, kõik tundub mõtetu. Kindlasti on siin paljusid, kellel suuremad lapsed on välja kolinud, kuidas te olete selle hingevaluga toime tulnud? Kuidas edasi? Mul on 2 päeva ainult pisarad voolanud, ei suuda lihtsalt endaga toime tulla, palun nõu!
Teema: kuidas üle saada hingevalust (laps kolib ära)
Nii tubli laps. Nutta muidugi võid aga ainult õnnest.
Oleks rohkem selliseid sinu lapse suguseid, kes peale soovitud kõrg – või kutsekooli sisse mittesaamist ei jää koju norutama, vaid kasutavad neid võimalusi, mida elu pakub.
Sorri, aga need sinu pisarad on natuke egoistlikud. Kuidas saad sa olla 6nnetu oma tytre maailma-avastamisele minemise parast? Ja ta laheb ju ainult aastaks…?
Kui mina valismaale kolisin, oli minu ema kah kurb. Aga ta saab aru, et olen ikka alati tema tytar ja mingi kolimine mind temalt ara ei v6tnud. Tal oli sydamest hea meel, et ma nii toreda mehe leidsin ja ta ytles et tema tytre elu-6nn on talle olulisim. Palju olulisem kui \”ema jaoks Eestis kohal ja olemas olla\”.
Pane nyyd oma ego k6rvale Ja r66musta koos tytrega!
mis Sulle täpsemalt haiget teeb? et lapsel on oma elu? et jääd kaaslasest ilma?
lapse ja vanema vahel on lapse-vanema, mitte sõbrannade suhe. tundub ahistamisena, kui lapsele panna sõbrannaks-olemise-koorem.
\”teeb mulle minekuga haiget\” – laps ei ole Sinu omand.
Esiteks, su laps ei sure ära nädala ajapärast. Neti olemasolu vähendab vahemaid. Skype on olemas, saate rääkida ja saab ka õde rääkida. Võimalus on kirjutada. Mail on hetkega tema postkastis.
Sul on õigus kurb olla. Sa oleks kurb nagunii, isegi kuhugi lähedale elama läheks. Teise linna näiteks.
Kui sina uue kaaslase leidsid võis tema ka samamoodi kogeda kurbust, et hea 1-1 suhe emaga on otsas ja peab veel arvestama kellegagi. Sulle ta neist üleelamistest ilmselt ei rääkinud. Sellisel kolimisel on kodust ärasaamise maik juures. Nii et võimalik et uue mehe saabudes tajus tema end tõrjutuna. Väikese lapse sündides aga koges ehk mahajäetust.
Rõõmustada aga võiks selleüle, et su tütar saab täiskavanuks ja iseseisvaks. Teenib omale ise elatise ja õpib enda eest vastutama.
Kujutan ilmekalt ette olukorda, et kui su laps oleks juhtumisi poeg ja võtaks naise ja koliks eraldi elama…
Lase lahti. Ema peabki muretsema, see on emade amet, aga klammerduda ei tohi! Sul on mees ja pisike laps, kodune ümbrus ja tugi. Tema on põhimõtteliselt üksi laias maailmas. Ja sina haletsed ennast, mitte ei toeta last. Võta end kokku, naine!
Säh sulle siis, et lapsed suured ja elu ilus. Laps jääb lapseks ja ei ole mina elus aru saanud nende tarkpeade jutust, kes kiidavad, et kui noorelt lapsed saada siis on nii hea 40-sena endale elada. Kui oled ema, siis see on su peas, olgu see laps 5 või 25.
Kohane selle mõttega, küllap kohanedki. Ja tunne rõõmu.
Mina ei saa aru sellisest hingevalust.
Eks muidugi oli mure, et kuidas hakkama saab ja et kuidas läheb, aga mina samas olukorras, kus mu poeg aasta aega Austraalias tuuritas, hingevalu küll ei tundnud. Tänapäeval ju kõik sidevahendid olemas.
Hetkel on õepoeg sarnasel ‘Euroopa-turneel’ ja ma ei näe, et õde nutaks või kaebleks.
End küll tundetuks ei pea, aga mulle isiklikult tundub natuke infantiilne ja egoistlik nutta selle pärast, et mu lapsest on kasvanud hakkaja ja endaga toimetulev täiskasvanud inimene:)
nii tubli iseseisev laps!!!!!!!
nii tubli laps, et õppimise asemel läheb Austraaliasse teiste samasuguste eesti totude juurde lolli mängima, elu nautima ja sama totu ema nutab Eestis silmad peast. Uhke peaksid olema!
Kus see endaga toimetulev inimene on (peale selle, et suutis lennukipiletid sõbrannaga kahepeale ära osta), ei näe küll kusagil.
ole ikka koos lapsega rõõmus,toeta teda…Mul endal kahjuks veidi teistsugune kogemus selja taga.minu tütar oli edukalt ülikooli riigieelarvelisele kohale, soovitud erialale just sisse saanud,kui tutvus endast paar aastat vanema noormehega.poiss jõlkus niisama,ei õppinud ega töötanud,oli ebameeldiv,ülbe,meiega algusest peale üleolev.ühel päeval teatas tütar,et jätab kooli pooleli ja sõidavad poisiga välismaale.loomulikult olime vastu,vaja ju kool lõpetada jne.kui omavahel rääkides sai tütar tegelikult aru ja soovis kooli ka jätkata,siis poisi pealekäimisel otsustas jälle ringi.ta oli täielikult noormehe mõjuvõimu all.See kõik sai ka välja öeldud.Lõpuks sai sellest suur tüli poisi ja isa vahel,meiega ei suheldud enam,mis viis uute ja uute tülideni.lülitati telefonid välja ja mitmed kuud ei teadnud me tütrest midagi.tütar ei suhelnud ka vendade-õdedega,ega vanavanematega.Ka paljude sõbrannadega katkestas suhted.enne seda olid suhted kõigiga korras.See oli ikka väga hull olukord,sellist depressiooni pole ma eales kogenud,pole elus niipalju nutnud ,kui siis.nüüd on sellest mõned aastad möödas,on jäänud vaid kurbus juhtunu üle ja teadmine,et kasvatasin kord üles toreda ja tubli lapse,kuid tema jaoks meid enam olemas pole.annaks kõik,et aega tagasi keerata ja midagigi teisiti teha.
Ära tee sama,toeta teda,ta läheb ju vaid aastaks.ja leppige kokku,et suhtlete näit.vähemalt kord nädalas.
Mul on kahe sõbranna lapsed Austraaliasse läinud. Üks tuli aasta pärast tagasi ja läks siis ülikooli, millie edukalt lõpetas ja nüüd töötab Eestis heal töökohal. Teine läks ja tagasi pole enam paraku plaani tulla.
Aga mida mõlemad emad on tunnistanud, et see, kuidas lapsed seal kaugel üksi hakkamasaades muutuvad ja just postiviises mõttes on uskumatu. Selline mõtteviis kujunda ka endale. Kui tagasi tuleb, on laia silmaringiga veel lahedam kaaslane sulle. Ja tunne parem uhkust. Tüdruk tubli- võtab iseseivalt otsuseid vastu ja julgeb plaane realiseerida.
Lihtsalt püüa mõelda, et otseselt on Sinu töö tehtud ja see linnupoeg lendas nüüd pesast minema. Keskendu oma pisemale lapsele ja ära niiplaju muretse. 2 aastasele ei pea asju veel nii väga selgeks tegema. Võta gloobus ette ja näit, kui kaugele õde sõidab. Skypis saavad ka omavahel lobistetud.
Ja ära oma kurbust tütrele välja näita. See poleks aus tema valikute suhtes ja sunnib ta lahkuma süütundega. Kui tõesti oled juba pigem sõbranna eest talle, siis rõõmusta parem koos temaga. Ma saan aru, et see on nii kummaline, et järsku elus kõik nii muutub. Endal oli väga imelik, kui vanem tütar kodust lahkus ja omaette elama asus, aga see on paratanmatus ja usu- mida varem laps iseseisvub, seda paremini ta elus hakkama saab. Lohutagu sind see teadmine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Säh sulle siis, et lapsed suured ja elu ilus. Laps jääb lapseks ja ei ole mina elus aru saanud nende tarkpeade jutust, kes kiidavad, et kui noorelt lapsed saada siis on nii hea 40-sena endale elada. Kui oled ema, siis see on su peas, olgu see laps 5 või 25.
Kohane selle mõttega, küllap kohanedki. Ja tunne rõõmu. [/tsitaat]
Noh, 5- ja 25-aastase lapse ema olla on ikka suur vahe. Mina olen siis see tarkpea, kes saaab 40-selt endale elada, sest lapsed elavad ka juba endale. Ei surgi oma laste elus ega ela nende eest, väga mõnus on.
Aga Sina, totust patrioot (17:45), kas oled kade?
Tean mida tunned!Need kellel pole esimene laps \”pesast välja lennanud\” ei teagi seda tunnet. Alustan siis algusest. Tütar(oli siis 19.a) läks peale Gümnaasiumi lõpetamist aastaks USA-sse lapsehoidjaks.Sain sellest õnneks väga varakult teada, u. pool aastat enne ärasõitu. Mida lähemale hakkas kuup. jõudma, mil ära lendab, seda raskem oli.Samas see oli tema otsus ja ammune igatsus.Esimesed paar nädalat tema ärasõidust olid väga-väga rasked,tihtipeale pisarad voolasid. Samas mul ka 2 poega,pisem oli siis 2.a.Just väiksema pärast oli mure,kuidas seletada,et õde läheb aastaks kaugele.Lennujaamas valasime kõik pisaraid.Samas elu vajas elamist ja iga päevaga oli kergem.Tänaseks on tütar juba tohutu kogemustepagasiga Eestis tagasi. Sinna läks tütarlaps,tagasi tuli naine. Sai reisida kohtades(New York,Grand Canyon National Park,Miami,Los Angeles jne.) kuhu ta võibolla kunagi enam ei sattu,või poleks saanud minna.Mul on hea meel,et ta tegi selle otsuse. Ühes Maire Aunaste saates ütles keegi:\”me anname lastele juured aga peaksime ka tiivad andma\”.Lapsed lähevad varem,või hiljem kodust,see ongi ju elu loomulik jätk.Tänapäeval on msn,skype jne. Sul on tubli tütar,toeta teda elu esimese suure otsuse elluviimisel.Ka tütrel ei saa need esimesed kuud kerged olema.Siis pidi koduigatsus kõige suurem olema.Ole tubli!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina ei saa aru sellisest hingevalust.
Eks muidugi oli mure, et kuidas hakkama saab ja et kuidas läheb, aga mina samas olukorras, kus mu poeg aasta aega Austraalias tuuritas, hingevalu küll ei tundnud. Tänapäeval ju kõik sidevahendid olemas.
Hetkel on õepoeg sarnasel ‘Euroopa-turneel’ ja ma ei näe, et õde nutaks või kaebleks.
End küll tundetuks ei pea, aga mulle isiklikult tundub natuke infantiilne ja egoistlik nutta selle pärast, et mu lapsest on kasvanud hakkaja ja endaga toimetulev täiskasvanud inimene:)[/tsitaat]
Samad sõnad.
Aga kui just nõu on vaja hingevalust ülesaamiseks, siis otse loomulikult keskendu oma väiksemale lapsele. 2aastane võtab veel kõvasti aega ja energiat.
Mul olid väiksemad lapsed 3 ja 5, kui vanim välja kolis. Mingit valu tunda ei tulnud pähegi, ikka hea meel oli, et laps nüüd oma elu peal (ta ise väga tahtis minna ka). Aina enam hea meel hakkas, kui edaspidi kõrvalt nägin, kui hästi ta toime tuleb.
Mina muutusin poole aastaga kolmelapselisest emast ühelapseliseks. Meie kärarikas lapsi täis maja muutus puhtaks ja vaikseks suureks tühjaks hooneks.
Vanem poeg lõpetas eelmisel aastal juba gümnaasiumi, läks ülikooli ja tööle ja talvel kolis üürikorterisse, kuna tahtis isesesvuda.
Tema kolm aastat noorem äärmiselt andekas vend aga otsustas gümnaasiumihariduse välismaal omandada ja jääb kolmeks aastaks Taisse õppima.
Koju jäi kolmas poeg – kuuene koolieelik.
Esimese lapse lahkumine oli kerge – ta jäi ju siiasamasse linna, näeme tihti. Teise ja noorema minek oli kurb. Väikevend oli siiralt õnnetu, tekkisid probleemid, kuna lapsel kadus kindlus, et järgmiseks vanemad näiteks kaduma ei hakka, kui vennad juba läksid.
Olengi terve suve noorema lapse päralt olnud, temaga kogu aeg tegelenud, kogu oma aja talle pühandanud.
See aitas nii teda kui mind. Hetkel olen muutusega juba harjunud. Suhtlen vanemate lastega facebookis ja msnis igapäevaselt.
Ei nutnud. Vanematele lastele oma nukrust ei näidanud, püüdsin pigem innustada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Säh sulle siis, et lapsed suured ja elu ilus. Laps jääb lapseks ja ei ole mina elus aru saanud nende tarkpeade jutust, kes kiidavad, et kui noorelt lapsed saada siis on nii hea 40-sena endale elada. Kui oled ema, siis see on su peas, olgu see laps 5 või 25.
Kohane selle mõttega, küllap kohanedki. Ja tunne rõõmu. [/tsitaat]
Kõigest ei peagi aru saama. Mõni ema on jah selline, et ei suuda pärast lastesaamist enda elu elada ega seda ka nautida. Mõned jällegi oskavad. Aga pole mõtet seletada, kui aru ei saada või ei taheta saada. Mul pole olnud mingit probleemi lasta lahti oma suurtest lastest. Tunnen ainult rõõmu nende tegemistest ja toetan neid igati. Elu on ilus.
mulle tundub selline liialdatud kurvastamine silmakirjalik. või siis jah egoistlik, nagu siin ka eespool nimetati.
selle asemel, et lapsega koos rõõmustada, miks mitte ka tundmatu uue eluga kaasnavet kõhedust-põnevust jagada ja julgustada, keskendud sina enesehaletsusele.
kui muu ei aita, mõtle, mida ja kuida toimetaks sa ise, kui oleksid prageu 19?
jääksid emmele lapsehoidjaks või läheksid maailma avastama?
raputan nüüd veel soola. kaugele minemine võib ollagi vaid seiklus aga ka põgenemine liigklammerduva ema eest.
tean mida räägin, sest olen sellise ema tütar.
oma laste minemistele tulemistele aitan kaasa nii nõu kui jõuga. minu pärast ei tohi küll keegi oma elu elamata jätta. rõõmustan nende edusammude üle ja olen tõsiselt uhke, et neist on kasvanud targad ja tegusad maailmakodanikud. seda kõige paremas mõttes.
Vaata natuke enese sisse ka – kui tütar ikka ainult nädal varem sulle ütles, siis on sul ilmselgelt probleeme liigklammerdumisega, võibolla ka ülekontrollimisega. Mis mõttes sina hakkad talle kaasavara koguma?? Kui noor inimene elab iseseisvalt, siis soovib ta üldjuhul ka ISE enesele asjad ja mööbli valida.
Nüüdsest on nii, et nõu annad ainult siis, kui tütar seda otsesõnu KÜSIB. See käib nii, et : \”ema, kas sina oskad/tead…..\” Mitte nii, et tema räägib midagi ja sina hakkad vahele hõikuma: tee nii, osta seda, kas sa seda juba tegid, miks sa nii ei tee!
Saa endast üle, ole oma lapsele toeks. Laps ei pea muretsema selle pärast, kuidas emake küll kodus kurvastab. Temal on vaja tuge, tema kolib kaugele. Leppige kokku, mida teha siis, kui midagi juhtub, kui tihti kirjutate/helistate, et sa teaksid, et kõik on korras jne. Kuidas saaksid talle vajadusel raha saata jms.Võta endale igaks juhuks tema passi koopia, et passi kadumise juhul talle saata või aidata uut taodelda. Midagi taolist. Mitte aga ära lihtsalt nuta.
No tõepoolest. Ta ei sure ju ära. Kas said lapse selleks, et ta sinu sõbranna elu lõpuni oleks?
Ärge ajage lolli juttu. See on igati loomulik, et emal on enda lapsest raske nö. lahti lasta. Muidugi on ka selliseid vanemaid, kes peale lapse 18 a. sünnipäeva lapse ise \”uksest välja lükkavad\” ja pakivad asjad ka ise kokku, aga naiivne on eeldada, et iga vanem oma lapse nii muretult enda elu peale saadavad. Mina saan Sinust, teemaalgataja, väga hästi aru. Olen samuti enda emaga väga lähedane ja kui mina välismaale ära kolisin, istusime ja nutsime koos. Mõlemal oli valus üksteisest lahkuda. Siiani tuleb vahel tissitusk peale ja nii tahaks emme juurde, mis sest et olen täiskasvanud naine. Usun, et ka Sinu tütar ei lahku hingevaluta. Aga ära muretse, see aasta läheb linnulennul, kuid see kogemus mis Su tütar sellest aastast saab, on hindamatu. Ole tugev!
Kui aastaks läheb, tore ju, näeb ilma ja inimesi ja saab täiskasvanuks 🙂
Peamine, et ikka aasta pärast tagasi tuleks ja õppima läheks, mitte ei jääks aastateks suvaliste lihttöödega ringi tuuritama.
Mina arvan ka, et teemaalgatus on ülespuhutud ja silmakirjalik. Teemaalgataja ütleb, et ei taha oma lapse elus surkida, vaid olla tema jaoks olemas, kui lapsel seda vaja on. Noh, antud juhul ju ei ole vaja, milles siis probleem? Ainus probleem on emme kahe kõrva vahel, tütrel ilmselt pole mingit probleemi.
Me ei sünnita lapsi mitte selleks, et nad oleksid meie lapsed, vaid selleks, et anda neile nende oma elu.
See enesehaletsuses mõnulemine on nõme, eriti kui on uus suhe ja 2-aastane laps. Miski tähelepanuvajadus?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oeh, ülespuhutud ja silmakirjalik? roosad tulbid, mitu last on sinul ära välismaale kolinud või mitu last on sinul ära kolinud? Minu meelest on normaalne, et ema tuleb ja küsib siit nõu, mitte ei ürita lapsel minekut raskemaks teha ja oma kurbust lapsele välja näidata. Enesehaletsuses mõnulemine – ma arvan, et see ema ei mõnule kohe üldse, tal on raske ja hea on, et ta seda mujal kui lapse peal välja elab, väga eluterve minu meelest, selleks sellised foorumid ju ongi. [/tsitaat]
Minu tütar elab juba üle aasta Hispaanias, läks sinna nädal pärast gümnaasiumi lõpetamist 18-aastasena.
Teemaalgatus ei ole minu hinnangul eluterve, mitte vähemalt sellises mahus, nagu see esitatud on. Tegemist on noore inimese vaimse ahistamisega.
[small]roosad tulbid kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu tütar elab juba üle aasta Hispaanias, läks sinna nädal pärast gümnaasiumi lõpetamist 18-aastasena.
Teemaalgatus ei ole minu hinnangul eluterve, mitte vähemalt sellises mahus, nagu see esitatud on. Tegemist on noore inimese vaimse ahistamisega.
[/tsitaat]
nõus. selisel moel \”leinamine\” tekitab iseseisvuda püüdvas noores asjatut süütunnet.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
