Teema: Kuidas unustada oma ideaalne elu?

Kes keelab ise sellist elu elamast? Alusta või oma igapäevasest toitumisest. Milleks hakkliha makaronidega? Pane hakkliha asemel hoopis pesto ja juba ongi teine olemine.

Mõni on kohe eriti kade:D…üldse kustkohast sa tead,mis asjaoludel lahku mindi.
Järelikult on ilus tüdruk,kui rikka poisi kätte sai;)

Asi pole tegelikult sugugi mitte rahas. Raha ei tekita sellist meeldivat õhkkonda, kus on inimestel ilma kismadeta võimalik omavahel poliitikast näiteks rääkida. Raha ei tekita oskust ega võimalust mängleva kergusega maitsvat sööki teha. Raha ei pane ühtegi miniat oma äia taga igatsema, vestlusi temaga. Armas teemaalgataja – ma mõistan, mida sa tunned. Kasvasin ise haritlaste peres (mõlemad vanemad õpetajad, nende vanemad ja vanavanemad ka õpetajad). Rahaga ei saanud me kunagi hiilata, koolis kandsime kaltsukatest ja teistelt sugulastelt saadud riideid. Kord aastas saime lubada täiesti uued botased, teksad ja ühe kleidi. Sellegipoolest saime me alati rääkida, arutleda tundide viisi ilma tülli minemata. Me saime süüa, toitu nautida ja sugugi mitte makarone. Ema oskas kaalikast, värskest tillist, porgandist jms võrratuid roogasid valmistada. Kui ma aga oma rikka elukaaslase juurde kolisin pärast kihlumist, siis avastasin, et on inimesi, kes üldse ei suuda omavahel vestelda, ilma tülli minemata. On inimesi, kes söövad sellepärast, et peab ju sööma, kell on seal maal, mitte aga sellepärast, et oma kehale taastumiseks energiat juurde anda. Sain õppetunni, et raha ei oma üldse tähtsust. Inimesed ise, nende maailmapilt, vaimne haridus on see, mis teeb mõne kodu soojaks, mida jäädki igatsema, kui pead sealt lahkuma.

Nimetage mulle mõni eesti soost miljonär, kes loeb luulet!

Kulla teemaalgataja, ma räägin ka oma loo. Olin juba abielus ja lapse ema, kui kohtusin mehega, kes minu jaoks oli TÄPSELT ideaalne. Me RÄÄKISIME tundide (kui oli võimalus, siis ka ööde kaupa), lahus olles kirjutasime pikki kirju, meie telefonivestlused kestsid tunde, meievaheline keemia ja tunnetus olid müstilised. Meie suhe kestis 7a ja lõppes ka omavahelisel kallutletud kokkuleppel. Tema oli pereinimene, mina olin pereinimene. Meie mõlema kaaslased olid meie sõbrad, aga nad ei olnud siiski meie kummagi jaoks see nö \”õige teine pool\”. Aga me ei suutnud perekondi lõhkuda, liiga palju inimesi oleks haiget saanud meie kahe pärast. Ja ka minu nö \”armuke\” oli väga jõukas, mina olin ise vaesest kodust pärit ja ka minu abikaasa tuli kehval järjel kodust. Ja 7a jooksul ma nägin seda elu, mida paks rahakott pakub – imelised reisid, kontserdid, etendused, võrratud söögid ja joogid, ilusad hotellid, kaunid riided jne jne. Aga igatsema jäin ma üle kõige meie vestlusi – töötasime samal alal, kuigi teineteisest nö \”world apart\”, tema oli juba kogenud ja kõrgele jõudnud, mina olin karjääriredelil alles poolel teel. Nüüdseks on sellest möödas juba aastaid, ma olen paljuski oma elu korraldanud meie kunagiste vestluste põhiselt, meie unistuste põhiselt … kuigi kellegi teisega. Ja nii mõnigi väike armas detail meenutab mulle igapäevaselt teda. No näiteks see, et Whittardi teekoti \”tange\” kasutas tema (ja nüüd ka mina) röstsaia masinast väljatõstmiseks 🙂 Mu abikaasa on üsna kinnine ja mitte eriti jutukas, seega väga sisuliste vestluste jaoks on mul teised inimesed. Jah, nad ei asenda iialgi 100% TEDA, aga siiski, nad on olemas, nad on mu ümber ja ma saan enda loodud eluga rahul olla. Soovin ka sulle siiralt jõudu ja jaksu sellesse staadiumisse jõudmiseks!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nojah, mingi tõusik tühjendas korralikult vart sinu sisse, niikaua kui uus silmarõõmuke tekkis, sina aga lasksid toidu ja glamuuri nimel ennast lihtsalt koinida, lootuses halja oksa peale saada.

Oled müüdav ja läbitõmmatud loll beib lihtsalt.

Kõige hullem ongi see, et kui mehel on kinnisvara, ja krabisevat, uhke auto ja võimaldab soojamaareisie – siis on naisi lausa türaga segada.

Ja hiljemgi luuravad need läbikoinitud ja nõiaküüntega, solaariumipruunid litsid ringi,
püüdes mingile rikkurile oma tussi pähe venitada, sest see elustandart, mida rikkurkeppija võimaldas, oli ikka NIIIIIII MAGUS JA HEA[/tsitaat]

Mees, kes kirjutab ‘standart’, ei aja mind kui tahes suure krabisevahunnikuga kiima. Teemaalgataja-taolised naised pole nagunii sinu jaoks. Hakka metsavargaks, on ehk lootust mõni solaariumipruun nõidki kätte saada. See on sinu tase ja ampluaa, millest kõrgemale sa nagunii ei küündi (ja sedagi vaid siis, kui sa neile mingitki ‘elustandartit’ suudad pakkuda).

Parim oleks muidugi sinusuguse harimatu ja kibestunud tolgusega kuskil alevis ühetoalises korteris keedumakarone süüa ning nautida su hoolivat ja hella südant, mida sa siin paljudes teemas rikkurkepparitele vastukaaluks reklaamid.

Keegi seal peres oli loonud selle tasakaalupunkti- pere toetuspunkti mille najal uksteise jaoks head, toetavad, mõnusad kaaslased olla. Väikestest mõnudest head meelt tunda, sellesama itaalia oliivõli pärast südamest rõõmustada. Võibolla oli see ämm, võibolla äi. Voibolla oli igaühel neist oma roll. Sina saad votta eesmärgiks olla see tasakaalu traditsioon ide, headuse keskpunkt enda ümber olevate inimeste jaoks,
Ole õnnelik et see kogemus su elus oli.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kulla teemaalgataja, ma räägin ka oma loo. Olin juba abielus ja lapse ema, kui kohtusin mehega, kes minu jaoks oli TÄPSELT ideaalne. Me RÄÄKISIME tundide (kui oli võimalus, siis ka ööde kaupa), lahus olles kirjutasime pikki kirju, meie telefonivestlused kestsid tunde, meievaheline keemia ja tunnetus olid müstilised. Meie suhe kestis 7a ja lõppes ka omavahelisel kallutletud kokkuleppel. Tema oli pereinimene, mina olin pereinimene. Meie mõlema kaaslased olid meie sõbrad, aga nad ei olnud siiski meie kummagi jaoks see nö \”õige teine pool\”. Aga me ei suutnud perekondi lõhkuda, liiga palju inimesi oleks haiget saanud meie kahe pärast. Ja ka minu nö \”armuke\” oli väga jõukas, mina olin ise vaesest kodust pärit ja ka minu abikaasa tuli kehval järjel kodust. Ja 7a jooksul ma nägin seda elu, mida paks rahakott pakub – imelised reisid, kontserdid, etendused, võrratud söögid ja joogid, ilusad hotellid, kaunid riided jne jne. Aga igatsema jäin ma üle kõige meie vestlusi – töötasime samal alal, kuigi teineteisest nö \”world apart\”, tema oli juba kogenud ja kõrgele jõudnud, mina olin karjääriredelil alles poolel teel. Nüüdseks on sellest möödas juba aastaid, ma olen paljuski oma elu korraldanud meie kunagiste vestluste põhiselt, meie unistuste põhiselt … kuigi kellegi teisega. Ja nii mõnigi väike armas detail meenutab mulle igapäevaselt teda. No näiteks see, et Whittardi teekoti \”tange\” kasutas tema (ja nüüd ka mina) röstsaia masinast väljatõstmiseks 🙂 Mu abikaasa on üsna kinnine ja mitte eriti jutukas, seega väga sisuliste vestluste jaoks on mul teised inimesed. Jah, nad ei asenda iialgi 100% TEDA, aga siiski, nad on olemas, nad on mu ümber ja ma saan enda loodud eluga rahul olla. Soovin ka sulle siiralt jõudu ja jaksu sellesse staadiumisse jõudmiseks![/tsitaat]

Kuidas sa neid väljamareise ja kalleid kinke oma abikaasa eest varjata suutsid?Müstika

Oooh, viinamarjad on hapud… Jah, olin armuke, ei häbene seda mitte üks raas, sest TUNNE oli võimas/õige/hea. Ma olen õnnelik, et kogesin midagi taolist, mida mõned inimesed terve elu jooksul ei saagi tundma! Me mõlemad saime aru, et ajahetk meie kohtumiseks oli totaalselt vale ja ka meie suur vanusevahe mängis meie kahjuks. Meie suhe oleks püsima jäänud kahe pere lagunemise hinnaga, kannatanud oleks ńii minu laps kui tema lapsed, minu mees ja tema naine. Nende maailm oleks segi paisatud meie õnne hinnaga. Kuid kas see siis oleks enam nii suur õnn olnudki?
Sellele kes imestas kuidas ma sain varjata – käisin ise väga palju ja pikkades lähetustes, ka selle mehega kohtusin ainult välismaal (tema ei olnud eestlane). Osa lähetuse ajast (nt nädalavahetused) kasutasime täiendavaks reisimiseks. Kallid kingid? Noh, riideid ma oleks suutnud ka oma raha eest osta, muid asju lihtsalt nautisime koos – kontserdid, teatrid, restoranid, hotellid.
Oli valus päris-päris pikalt peale otsust, et me enam ei kohtu, aga nüüd lihtsalt hindan seda \”enam mitte korduvat\” aega ja ammutan sellest jõudu, kui ka vahel on raske – kasvõi tööl. Aga nii minu mees kui tema naine on väga sarnased – kinnised, kuid samas meie kõrval vankumatud kui kaljud. Ehk see oli ja on ühtaegu meie mõlema õnn ja õnnetus, kes teab…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa räägid oma mehest nagu teisejärgulisest inimesest, kes ei ole sinusugust väärt. Seda lootsid sina, et saad paremat, aga elu pani su lõpuks paika, jäid ikka oma teisejärgulise mehega kokku, mitte oma unelmate mehega.
Nüüd kannatad elu lõpuni vaikselt ja uneledes minevikus, olles olevikus ja tulevikus viletsa ja sunnitud variandiga. Elu on ikka õiglane küll. [/tsitaat]

Piinlik ei ole nii häbenemata näidata välja oma kibestumist ja kadedust? Naisel, keda sina kommenteerid, on vähemalt oma elust midagi head ja ilusat mäletada. Sinul ilmselt mitte ja see ongi sul sapi kurku tõstnud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mõni on kohe eriti kade:D…üldse kustkohast sa tead,mis asjaoludel lahku mindi.
Järelikult on ilus tüdruk,kui rikka poisi kätte sai;)
[/tsitaat]
eriti rumal ja elukauge väide.

Teemaalgataja, miks sa oled oma teemale üldse sellise pealkirja pannud? Miks sa seda elu unustada tahad- olgu see hoopis midagi, mille poole püüelda.

Kui see elu mitte ainult sulle ei meeldinud, vaid tõesti su enda olemusega kokku sobis, siis ei tohiks mitte miski takistada sind just sama saavutamast. Ja just eelkõige selles osas, millised inimesed sinu ümber on, sest, nagu sa ise ütlesid, raha ei ole asja juures a ja o. Aga asjaliku inimesena on isegi see raha pool vähemalt teatud piirini aja ja natukese nutiga täiesti saavutatav.

Täiskasvanuelu alustades elasin ka mina alguses sõbrannaga kehvakeses üürikorteris, see ei takistanud aga mingil viisil mind suhtlemast just selliste inimestega, kes mulle meeldisid, kõrge haritusega (mitte segi ajada haridusega), tolerantsed, huvitavad ning üleüldiselt minu maailmapilti sobivad. Aja möödudes olen ennast üles töötanud ja võib öelda, et suht-koht haljale oksale jõudnud. Ja ikkagi on minu ümber just sellised imetoredad inimesed, paljud neist ka nendest algusaegadest. Mõni on väga jõukas, mõni vaene kunstnik, aga väärtustan ma neid täpselt ühte moodi.

Nii et kui see sinu poolt kirjeldatud \”sisu\” ka sinus endas tõesti olemas on, siis ei tohiks ju probleemi olla :)? Miski ei takista sind sulle sobivatesse ringkondadesse sulandumast, kui aga pead jääma ootama, et äkki mõni järjekordne prints valgel hobusel su neisse viib, siis ei olegi see ju sinu koht? Oled sinna lihtsalt juhuse tõttu sattunud ja ei kuulu tegelikult sinna. Ja isegi sellisel juhul ei ole suurt midagi lahti, kui sa tead, millised inimesed sulle meeldivad ja milline sa ise olla tahaksid, siis hakkagi selles suunas liikuma ja varsti oled kohal :)! Edu!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu lugu siis selline. Olen kasvanud väikelinnas paneelmajas ema ja kahe õega. Ei, ma pole otseselt millestiki puudust tundnud, mis siis, et toidulaual oli enamasti kartul ja soust ning riided kellegi teise vanad.
Ülikoolis tutvusin noormehega, kes on pärit sootuks teisest maailmast. Ma ei kujutanud isegi ette, et selline elu on olemas. Asusime elama mehe vanemate majja. Tema vanemad on mitmendat põlve haritud ja jõukal järjel inimesed. Lisaks veel väga töökad, intelligentsed ja soojad. Minu elu oli järsku nagu filmis. Ühised puhkusereisid mere äärde ja merele, pühapäevased pidulikud lõunad valge lina, kristallpokaalide ja lauahõbedaga, luuleõhtud küünlavagel, külaliste vastuvõtmine jne jne. Isegi toit, mida söödi, oli NII hea. Oliiviõli, mida hangiti otse kuskilt Itaaliast jne. Ämma käes käis söögitegemine mängleva kerglusega. Mõtlen oma ema peale, kes isegi oliivide peale nina krimpsutaks ja sinihallitusjuust ajaks südame pahaks ja pensionärist ämm tundub lausa ekstravagantne. Samas on see nende puhul nii loomulik, ei mingit uhkeldamist, priiskamist, teiste mahategemist ega näitlemist.

Tõepoolest, ma ei teadnud, et selline nn kõrgklass üldse eksisteerib väljaspool filme. Nüüdseks aga on meie suhe lõppenud. Ühise otsusena ja sõbralikult. Ei pea ennast tõusikuks, aga no kuidagi ära harjusin sellise eluga ja nüüd on nii raske jälle harjuda oma üüritud kööktoa ja hakklihaga makaronidega. Igatsen eksi vanemaid, nende soojust ja tarkust, igatsen pikki poliitilisi ja elulisi vestlusi tema isaga jne.
Miks ma selle teema tegin. Tahtsin lihtsalt selle välja öelda, et vabaks lasta.[/tsitaat]

Tead, ma arvan, et võta seda kui saatuse kingitust, et sa sellist elu nägid, selliseid inimesi, nende elu, suhtumisi jne hindad. Nüüd oskad ka edaspidi seda otsida ja tähtsaks pidada, mitte ei komista harimatu matsi otsa, kellega elu lõpuni võib-olla üürikas elaksite. Said lati kõrgemaks ja ära seda kogemust unusta. Eelmist suhet ära muidugi idealiseeri, selles mõttes on see noateral käimine, et siiski vabaks lasta, nagu ise ka ütlesid, et soovid. Nüüd alusta esiteks iseendast, ka ühetoalises üürikas võib stiiliga ning intelligentselt elada, head toitu nautida, kvaliteetset muusikat kuulata ja raamatuid lugeda. Tähtis on, et oskaksid eelmisest suhtest õppida. Oluline pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet, eks. Ja leia enda kõrvale samasuguste väärtushinnangutega väärikas, edasipüüdlik, tahtejõuline ning tark hingesugulane!