Teema: Kuidas vanemalt lapse kasvatamise ja heaolu nimel abi küsida

#3306760:

Õige ema kasvatab oma lapsed iseseisvateks inimesteks, kes õpivad ise elus hakkama saama. Ma ei ütle, et oma lapsi vajadusel toetada ei võiks, võib ikka, aga mõistuse piirides.
Kui laps soovib omale korterit, siis täiesti piisav oleks vanemate poolt nt sissemaksuraha anda, aga mitte enamat

Ma ei näe seost. Hiljem võibki tütar ja küllap võtabki laenu üle ning paar esimest aastat raskel ajal laenumakse tasumist ongi võrdne sissemakse andmisega. Pealegi, kui isa võtab laenu, jääb korter seniks ju ka isa nimele, mis pigem just hoiab isa raha turvaliselt, juhuks, kui tütar osutuks ebamääraseks elukunstnikuks. See korter võib olla ka lõpuks isa pensionisammas.

Aga praegu vajab isa laps sündiva lapselapsega abi, mitte tänavale heitmist, et saa aga ise hakkama ja iseseisvalt või sure ära, kui elada ei jaksa nagu Ukuaru filmis Ukuaru Minnale öeldi.

#3306790:

Ja abi saab ka teisiti pakkuda, korteri ost ei ole ju ainuke variant.
Miks ei võiks tütar isa majja kolida, kuni ise jalad alla saab?

Miks see abi nüüd rohkem aktsepteeritav on, kui korteri ostmise aitamine? Isakodus võib iseseisvumine hoopis kauem aega võtta, sest sööd vanemate lauast, maksud on tibatillud, ei pea üksi argipäeva majandama, mis kindlasti kaasneks omaette korteris elades.

Minu arvates on teemaalgatajast isekas oodata, et isa ostab talle korteri. Nõus, kui oled hädas, siis tuleb aidata. Aga ikka seda joont järgides, et anna abivajajale õng, mitte kala.

Ma sain esimese lapse 19-aastaselt. Ehkki mu vanemad olid järje peal inimesed, ei tulnud mul kordagi pähe, et nemad peaksid mulle korteri ostma või mulle raha andma. Ise tahtsin last. See tähendab, et pean ise hakkama ka saama. Nii me siis esialgu üürisimegi mehega maakohas korterit, kus jõud ja rahakott peale hakkas. Mees töötas üksi. Emapalka sel ajal ei tuntud. Lasterahad olid olematud ja dekreediraha ma ei saanud, kuna noore ja rumalana töötasin ühe petturi juures, kes ei olnud minu pealt sentigi makse maksnud.
Kui elujärg läks paremaks, siis üürisime Tallinnas korteri. Pikalt elasime nii. Nüüd on peres neli last ja meil on enda raha eest soetatud kodu.

Mul pole pähe ka tulnud, et minu või mehe vanemad oleksid pidanud meile midagi ostma või andma. Jah, mehe vanemad laenasid meile pangalaenu võttes natukene raha juurde, sest enda kogutud sissemaksust tuli puudu. Aga selle maksime aasta jooksul neile täies mahus (pluss intressid) tagasi. Minu arust on niimoodi õige.

Kui oled täiskasvanud inimene ja planeerid siia ilma lapsi, siis pead olema võimeline ka vastutust võtma.

#3306805:

<
Miks ei võiks tütar isa majja kolida, kuni ise jalad alla saab?

Miks see abi nüüd rohkem aktsepteeritav on, kui korteri ostmise aitamine? Isakodus võib iseseisvumine hoopis kauem aega võtta, sest sööd vanemate lauast, maksud on tibatillud, ei pea üksi argipäeva majandama, mis kindlasti kaasneks omaette korteris elades.

Isakodus kehtivad ikka sealsete majaelanike reeglid ja täiskasvanud laps tavaliselt soovib just kiiremas korras ikka oma kodu ja pingutab rohkem, et sissemaksu raha koguda. Isal ei pruugi ju olla pangakontol korteriostu raha seismas, ja kui varem on isa öelnud et tema laenu ei võta, siis ainuke mida võib loota on rahaline abi üürikorteris elamise ajal max 2a. tööle tuleks ikka varem minna või teha lapse kõrvalt varem kodus mingeid tööotsi. Sel juhul tuleks vaadata ka odav üürikas kuni 200.-eur kuus.
Välismaal teeniti raha, aga talvel ei käinudki Eestis tööl? Elukaaslase kukil elada temast sõltuvana on ikka väga riskantne.

Isekas plikake- vanemate juures elada ei kõlba, sest vanaema teeb omas kodus mida tahab (et see on nõme tervistkahjustav komme, see on teine asi). Issi tagugu kinni korter, sest sul õnnestus rasedaks jääda. Kas issil selles ka ütlemisõigus oli, kas või kellega see laps teha, või tema peab ainult tegelema sinu vigade silumisega?
On ok, kui vanemad aitavad raskesse olukorda sattunud last, selleks ongi vanemad, on lapsepõlvekodu, on koht, kuhu minna, kui elus viltu veab, sellist tagalat tahaks elus iga (suurekskasvanud) laps.
Teine asi on, kui vanemad peavad pidevalt toetama, aitama elada, taguma kinni vigu (laenu, lapsi, elukohti, taskuraha). Siis pole nad oma ülesannet täitnud, et kasvatada üles täiskasvanu. Neil on endiselt titt kaelas, kes iseseisvalt hakkama ei saa.
Teemaalgatajal on ikka päris tagumine aeg hakata täiskasvanuks ja üritada ise hakkama saada, kui ta juba lapsi saab. Eeldaks nagu, et lapsi saavad täiskasvanud, mitte ise veel ülalpeetavad lapsed. Olgu, lapse titeea oleks ju hea, kui oleks tugi, aga hiljem kindlasti ise.

#3306329:

Kuidas oma isalt sellist abi paluda?

Lihtsalt lähed isa juurde, räägid et oled hädas ja kas ta saaks sind elamispinnaga aidata. See, kuidas ta aitab, on tema otsus: üürib, ostab, vms. Sul oleks lisaks materiaalsele toele tegelikult vaja ka moraalset tuge. Kas su isa üldse teab, et su mees vägivaldne on? Räägi temaga.
Need, kes siin arvasid, et kõik inimesed peaks end segi pingutama: oleneb ju vanema võimalustest, kuidas toetada. Kui minu laps oleks rase ja elaks vägivaldse mehega ning mul oleks nii palju raha, et vabalt mingi korter osta, siis ma teeksin seda. Kui oleks vähem raha, siis üüriksin või võtaksin laenu, vms.
Mul on sõbranna, kes on oma kolmele lapsele (kes ei olnud üldse hädas) korterid ostnud ilma igasuguse küsimiseta. Tal lihtsalt oli see võimalik.

#3308025:

Isa kirjutas täna, et igaüks peab ikka ise oma probleemidega hakkama saama, olgu see mees mul ükskõik milline. Et tema ei saa nõuda vanaemalt suitsetamise mahajätmist. Tema ei saa osta ka korterit, üürimist ka välja ei pakkunud. Talle on uue muruniiduki ostmine olulisem.

Lihtsalt huvi pärast – kas sa isaga näost näkku (või telefonitsi) ei suhelnudki? Ja nii kirjutasidki, et tuled tema juurde elama, kui vanaema suitsetamise maha jätab, või muidu tuleks korter osta?

See nüüd küll päris hea lähenemisviis ei olnud (kui see muidugi nii juhtus – ma ju ei tea).

Otsustasid saada lapse mehega, kellest juba teadsid, et kooselu temaga ei toimi. Miks ometi? Kuigi teadsid, et hakkad last üksi kasvatama, siis tulid ära töölt. Selle asemel, et viimase minutini töötada ja endale natuke raha koguda ja endale korter üürida. Nüüd ootad, et keegi annaks sulle lihtsalt nii sama elamise. Sedasi saab toimida ja mõelda ainult nn peast lihtne inimene.
Räägid, et oled isaga lähedane, aga abi palud mingi sõnumiga ja siis imestad, kui isa ära ütleb. Pigem ei palunud abi vaid nõudsid, et osta mulle korter, sest mul pole kuskil elada. Aga kui ei osta, siis las vanaema muudab oma harjumusi ja ma kolin sinu majja.
Ega sul palju muud ei jää üle kui minna tööle, ükskõik millisele ja nii kaua, kui saad elada selle elukaaslase korteris koguda endale, kas või üüri sissemakse raha. Mõnes väikelinnas kindlasti jõuad üürida. Ehk siis, kui sa oled isale tõestanud, et sa ise ka pingutad hakkamasaamise nimel, on isa ka nõus sind toetama.

Mina võtaks sinu olukorras ühendust naiste varjupaigaga – päriselt ka. See ei ole mingi asotsiaalide kogunemiskoht (nagu sa tundud arvavat), vaid ongi mõeldud sinu olukorras olevate naiste (ja laste) aitamiseks. Kui mind ei usu, otsi netist videoklippe nende kohta ja vaata järgi. Kindlasti saab seal käia ka kohapeal konsultatsioonis ja veenduda oma silmaga, et varjupaik on tõepoolest aitamiseks.

Raske lapsepõlv jääb alatiseks kummitama, kuid on sinu asi otsida endale abi ja oma lapsele paremat, traumavaba, elu pakkuda! Ühel hetkel tuleb võtta vastutus ja tagada, et sinu valikud oleks sinu omad, mitte põhjustatud lapsepõlvetraumadest. Sa ei saa jääda oma otsuseid elu lõpuni põhjendama asjadega, mis juhtusid aastaid tagasi.

#3306505:

Kui oleme mehega tülitsenud, siis ta läheb tihti välja ja paneb ukse lukku, mul võtit ei ole

Oot, see värd hoiab sind pantvangis?

#3306329:

Teadsin juba rasedaks jäädes, et suure tõenäosusega pean lapse heaolu nimel üksikemaks hakkama. /…/ Kuna olen kõik aastad elukaaslase pinnal elanud ja viimased kuud ka ilma tööta olnud, siis paljas kui püksinööp.

Palun seleta mulle, kuidas sa plaanisid siis hakkama saada? Sa jääd teadlikult rasedaks mölakast, kellest sa tead, et temast pole lapsele isa ega sulle tuge, ise olles täiesti rahatu, kodutu, toeta- seleta palun oma masterplaani, kuidas sa kavatsesid last kasvatada?

Üks võimalus on sul pöörduda sotsiaalhoolekandeosakonda ja oma olukorrast neile rääkida. Saaksid toimetulekutoetust ja ilmselt ka mingi elamispinna. Olen kunagi samuti sealt abi saanud, kui üksi last kasvatasin.

#3312141:

Raseduse päris aöguses, kui sellest veel ei teadnud, läksime lahku ja kui test oli tehtud, siis arvasingi, et pean üksikemaks hakkama. Kui ta sellest edialgu teada sai, siis oli ta arvamusel, et see on minu vastutus, aga miski temas muutus ja ta tahtis kooselu ikkagi jätkata. Ta oli raseduse alguskuudel väga normaslne, kuniks ta vana sõber välja ilmus (ei teadnud mis inimene ta on), hakkas elu käest minema. Elasime mehele pärandatud kodus, mis vajas küll palju remonti, aga meil oli elamiseks kõik olemas. Elukaaslane ja ta sõber olid lõpuks nagu sukk ja saabas, hakkas ka iga ndv joomine, niiet töötegemised venisid. Iga liigutuse ette ja taha joodi pudel õlut. Kusjuures elukaaslane lubas enne, et tema piirdub vaid vähese joogiga… Ma algul kannatasin seda, küll ütlesin, et öösel võiks ikka koos magama minna (ndv), aga hiljem ta hakkas lihtsalt kodust öösiti ära käima ja kui palusin selgitust ja ka ütlesin, et ma tunnen end öösiti üksiolles halvasti, ta kuulas mu ära, aga ütles, et ma ei pea muretsema ja et ma tean kus ta on. Kõik kordus, lisaks tuli sõim ja alandamine, lõpuks mind ei kuulatud. Igal arstivisiidil käis kaasas, oli õnnelik, aga kodus närvitses ja tujutses, lõpuks ta enam mind ei kuulanud ja käskis vait olla. Seega otsustasin, et toon lapse üksinda ilmale, tal on aega järele mõelda, kas ta tahab stabiilset pereelu ja minust lugu pidada või pakub sõber talle rohkemat. Seetõttu viimases hädas suundusingi isa poole, ma ei olnud sellega üldse arvestanud, et midagi nii koledat võib juhtuda.

Palun ära kirjuta seda last mehe nimele. Sünnitama mine nii, et ta ei tea. Teada ära anna. Isaduse omaksvõtt, unusta ära. Ära riku oma lapse elu ära, surud mehe nime ta sünnitunnistusele, siis oled juba ise rumal kui elatist ei nõua. Nõuad aga elatist ja saad, siis on sinu lapsel tema ees tulevikus kohustused.
Küll sa hakkama saad. Räägi isaga, mingi nurgake sul tema juures ikka oleks.

No kõik oleneb ikka sellest, kus elab isa ja kuhu soovib tütar, et isa aitaks korteri osta. Kui tegemist on Tallinnaga, siis ei pruugi isa nii palju laenu saada kui vaja. Isegi kui ta tahaks aidata. Kui elukoht on Põlva või Jõgeva või mõni muu väiksem koht, siis võib see isegi kõne alla tulla. Ikka reaalselt tuleb mõelda. Kuigi teemaalgataja eriti reaalselt mõelda ei oska või ei taha. Kuidas teha laps suhtesse, mis ei toimi ja takkatipuks pole elukohta ega tööd. Julged naised , julged naised ( või siis lollid…)