Ma pole noor ega enda arust rumal, aga tundub, et rumal olin küll. Mul on 14a tütar esimesest suhtest, keda nüüdseks juba pea 6a kasvatan üksi, sest tema isa suri. Olin paar aastat üksi ja siis tuli mu ellu üks mees. Kõik oli ideaalne ja siis otsustasime lapse saada, sest tal polnud lapsi. See oli mehe suur soov, mina veel korra kõhklesin. Nüüd on laps 4kuune ja see mees otsustas, et talle pereelu ei sobi. Müüsin oma korteri ja elan majas. Õnneks oli nii palju oidu, et kõik on minu. Nüüd siis maksan laenu, kasvatan lapsi ja koeri. Rahaliselt on niru, aga läheb paremaks. Materiaalselt saan hakkama. Minus on aga nii palju viha. Tahaks ainult sõimata ja karjuda, aga olen laste pärast viisakas. Ja samas tunnen, et see kodune koormus on liiga suur. Olen 3 nädalat üksi olnud ja selle ajaga pidanud igasuguste asjadega tegelema. Tita on õnneks rahulik, aga sööb iga 3h järel ning pudelit ei võta. Tütar on toeks, et saan kasvõi 20min poes käia.
Aga ikkagi ei oska nagu olla. Mul meeletu soov sellele mehele haiget teha. Mõtlesin, et veedaks aega kuskil Tinderist vms et tähelepanu eemale viia, aga samas ei taha mingit suhet ka. Olen välimuselt kena ja tõmban meeletult mingite mõttetute meeste tähelepanu. Ei taha nagu seda probleemi ka juurde. Appi
Teema: Kuidas vihast vabaneda ja edasi liikuda
Üks maailma kõige targemaid mõtteid ja eneseabivõtteid sellisel juhul on, et parim kättemaks on kätte maksmata jätmine. Oh, kuidas sa saad sellest kättemaksust veel kunagi rõõmu tundma, kui oled vihast üle saanud ja naudid iga päev teadmist, et sa olid temast üle, ei langenud nii madalale, et hakata veel kätte maksma. Tundud vapper naine olema, peksa kodus patja ja karju metsas koertega käies end tühjaks – beebi kasvab ruttu, varsti on suur ja sinu vabadus taastub tasapisi. Kui võimalik, palu ema-isa appi ja ära ütle ära ka mehe abist, kui ta seda pakub – mis sellest, et jobu.
On ikka tõpraid ilmas.
Jäta beebi korraks tütrega, mine õue, otsi mets ja mine metsa ja karju nii kõvati kui torust tuleb. Minu meelest aitab selline teraapia väga hästi viha vastu.
Sa ei tee ju mehele haiget, vaid endale. Mis see mees siia puutub, kui sina vihane oled. Tapad enda ka veel ära ja siis on lapsed päris üksi. Mis aga puutub majasse, siis kui see ikka sinu oma on, siis maja saab alati äramüüa. Kirja toon aga tundub selline olevat, et kirjutaja pole iial majaomanik olnud. Aga vihkamine ja karjumine on enda karistamine. Milleks sulle seda vaja on. Sina oled süüdi või, et mees ei taha sinuga elada?
Soovi südamest: tulgu sulle seesama, mida sa mulle oled teinud! Küll siis vanajumal otsustab, millise karistuse on mees ära teeninud.
Mina läksin töllist samuti lahku ja üle aasta oli minus ka see viha. Miks üldse oli vaja jne. Ootasin karma tegutsemist kannatlikult ja vahutasin omaette. Kui kaks aastat mööda sai siis loobusin ja arvasin, et mina seda päeva ei näe iial. Ta tundus pääsevat nagu kõigest. Nüüd on 5 aastat möödas, karma teeb kenasti oma tööd. Keskendu muudele asjadele, tõesti mine ja karju metsas. Uusi suhteid ära mitte mingil juhul otsi. Vaid üksi olles saad tugevamaks, targemaks ja oskad eristada tölle inimestest. Pea vastu ja ole oma lastele hea ema!
beebi kasvab ruttu, varsti on suur
Kõikide soovitustega nõus va see, et beebi on varsti suur. Lapsed kasvavad terve igaviku, läheb aastaid enne kui nad on nö suured. 3-aastasedki alles täitsa tited. 6..7 on juba selline, mis hakkab looma.
Kirja toon aga tundub selline olevat, et kirjutaja pole iial majaomanik olnud.
On siin ikka selgeltnägijaid, kirja tooni järgi suudavad kinnisvara olemasolu määrata! Ja kohe muidugi majamüüki soovitama – mis siis, et teemaalgataja pole seda jutukski võtnud.
Aga teemaalgatajale: ole üle, mis hinnaga iganes, aga ole üle – see on iseenesest parim kättemaks. Haigettegemist, raevu, süüdistusi, pisaraid – seda kõike oskab mees oodata. Tõeliselt haiget teeb talle aga see, kui suudad käituda nii, nagu oleks sul temast täiesti ükskõik, seda on egol tõeliselt raske taluda. Igasuguse viha väljanäitamine annab talle veel võimaluse soojendada ennast mõtte paistel, kui väärtuslik ta sinu jaoks ikkagi oli. Ükskõiksus seevastu annab selge signaali, et ta polegi midagi väärt ja ei vääriks sind niikuinii.
Ja lapsed siiski kasvavad uskumatult kiiresti, seda tead isegi – alles see neljateistaastane ju lasteaeda läks, kas pole?
Hea psühholoog või terapeut suudab aidata sellest üle saada.
Tõsi on see, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedeti.
Rahalise poole pealt – elatis lapsele tuleb välja nõuda. Ise olen seda meelt, et vähem elatist võib küsida lahuselavalt isalt, kes oma lapsega tegeleb ka. Kui üldse ei tegele, siis nõua nii palju, kui seadus vähegi lubab.
Olen mina ka näinud, kuidas karma süüdimatu inimese kätte saab, ilma minu osaluseta. Päris naljakas oli.
Issand! See oleks nagu minu kirjutatud, lihtsalt laps suurem. Minu eks viskas mind tütrega välja, kui tütar oli 9, olin kuus aastat üksi, siis enda arvates leidsin kellegi ja saime lapse. Laps pole oma isa iial näinud, erinvalt sinust, aga võin liituda ellkõnelejatega, et proovi kuidagi üle olla. Kättemaks ei ole lahendus, see tekitab vaid sinule lisapingeid, olen seda kõrvalt näinud teiste pealt. Lisaks pead arvestama, et su plaan ei pruugi üldse nii minna, nagu sina seda mõtlesid. Tõesti- parim kättemaks on mitte kätte maksta, vaid näidata oma elu õnneliku, rahuliku ja stabiilsena.
Ühe asjaoluga pead siiski arvestama ja mõtle selgelt läbi, mida teed, kui ta peaks jälle ümber mõtlema ja tahab siiski jälle kodu mängida. Siis tuleb jutt, et lahusolek pani ta mõistma, millise vea ta tegi, et lõpuks avanesid ta silmad jms jura. Ole emotsioonitu ja suhtle vaid lapse teemal. Näiteks, kui soovib kohtuda, küsidki, et millal, kui kauaks ja mida ta temaga sellel ajal teeb, kus on, kuidas süüa annab, kus mähet vahetab jms jutt. Selle peale ta ei ilmugi kohale.
Sina jääd rahulikuks ja väärikaks. Võin ka kinnitada, et karma teeb oma töö.
Muidugi oled vihane. Su elul poleks suurt häda ju midagi kui see mees poleks su ellu tulnud oma soovide ja tahtmistega. Said lapse, sest tema soovis last. Nüüd on temal vaba ja tore elu, sinul laps terveks eluks. Üldiselt ma muidugi olen arvamusel, et lapse saamine on naise otsus. Kui oled otsustanud lapse saada, ju siis oled seda siiski ka soovinud- tead ju, et tagasiteed enam pole.
Karma-karma. Seda pole olemas.
Jama jah, ma tegin koguni IVF-i mehe pärast, sest tema tahtis niiväga last, aga ise lapsi ei saanud. Aga beebiga oli raske ja siis otsustas, et ikka ei tahagi pereelu. Kuigi enne lapse saamist olime aastaid kenasti koos, aga lapse sündides kõik muutus. Ei usu ka migit karmat, tema mängib nüüd toredat pühapäevaisa ja ajab erinevaid naisi taga, elab toredat vabahärra elu.
Aga mida siin kurta või viha hoida. Sul on kodu ja lapsed. Jah, hetkel oled pettunud, kuid puhka ennast välja ja tee oma elu korda. Kõige paremini lahtub viha just sellega, et elad oma head elu. Nüüd on sinu elus kõige olulisemad sina ja sinu lapsed, st ex-i peale ei mõtle. Las tema elab oma elu, kuid iga inimene peab elama nii, et on kuidas on, kuid ikka peab edasi ja paremini edasi panema. Ja usu mind, et ma tean, millest räägin. Nüüd on nii, edasi vaatad ise, et kuidas praeguste võimalustega sellest elust maksimum välja võluda. Ja uus mees hetkel lahendus ei ole, sest saa ennast vaimselt korda, küll siis ka enda väärilise kaaslase saad. Muidugi võiks sa nende Tinderist meestega suhelda, kuid hetkel võtavad nad sinult vaid energiat. Puhka, tee ennast ja lapsi õnnelikuks, sest iga mees võib suvalisel hetkel minema marssida, kuid sinul jääb alati alles sina ise, sinu lapsed ja kodu. Need on väga suured asjad.
Aga muidu soovitan palju liikuda, magada, kuulata meditatiivset muusikat ning suhtle sõpradega, kes aitavab sul jälle tugevaks saada. See võtab aega ja see tundub sulle uskumatuna, kuid sa liigud hetkel oma parema ellu suunas. 🙂
Ma soovitan lasta teha tema näoga padja või poksikoti ja ennast korralikult välja elada. Siis on lootus, et suudad ka neid teisi mõneti mõistlikumaid soovitusi järgida.
Oi, ma oleks ka viha täis. See läheb muidugi aastatega üle. Mind pettis elukaaslane julmalt ja olin samuti meeletult viha täis. Sain abi psühholoogilt. Üks mida tegin oli see, et panin mõtetes ta kappi kinni ja täitsin kapi nende emotsioonidega. Ja kujutasingi ette, kuidas ta seal kapis kärvab. Viha kestis pikalt, haudusin ka kättemaksu, kuni taipasin, et see viha hävitab vaid mind. Tema elas juba lillelist elu uue elukaaslasega. Paar aastat hiljem kuulsin, et ta vanemad lahutasid(elas seda üle) ja siis suri isa. Karm, aga mul ei olnud tast absoluutselt kahju.
Jäta beebi korraks tütrega, mine õue, otsi mets ja mine metsa ja karju nii kõvati kui torust tuleb. Minu meelest aitab selline teraapia väga hästi viha vastu.
Auto on kõige kindlam variant karjumiseks, metsa peaks väga sügavale minema, et keegi ei kuuleks.
Ma pole noor ega enda arust rumal, aga tundub, et rumal olin küll. Mul on 14a tütar esimesest suhtest, keda nüüdseks juba pea 6a kasvatan üksi, sest tema isa suri. Olin paar aastat üksi ja siis tuli mu ellu üks mees. Kõik oli ideaalne ja siis otsustasime lapse saada, sest tal polnud lapsi. See oli mehe suur soov, mina veel korra kõhklesin. Nüüd on laps 4kuune ja see mees otsustas, et talle pereelu ei sobi. Müüsin oma korteri ja elan majas. Õnneks oli nii palju oidu, et kõik on minu. Nüüd siis maksan laenu, kasvatan lapsi ja koeri. Rahaliselt on niru, aga läheb paremaks. Materiaalselt saan hakkama. Minus on aga nii palju viha. Tahaks ainult sõimata ja karjuda, aga olen laste pärast viisakas. Ja samas tunnen, et see kodune koormus on liiga suur. Olen 3 nädalat üksi olnud ja selle ajaga pidanud igasuguste asjadega tegelema. Tita on õnneks rahulik, aga sööb iga 3h järel ning pudelit ei võta. Tütar on toeks, et saan kasvõi 20min poes käia.
Aga ikkagi ei oska nagu olla. Mul meeletu soov sellele mehele haiget teha. Mõtlesin, et veedaks aega kuskil Tinderist vms et tähelepanu eemale viia, aga samas ei taha mingit suhet ka. Olen välimuselt kena ja tõmban meeletult mingite mõttetute meeste tähelepanu. Ei taha nagu seda probleemi ka juurde. Appi
Vihane ole enda peale. Kui mees aasta otsa seksinäljas, siis tänane olukord ongi ainus, mis juhtuda võib.
Ma pole noor ega enda arust rumal, aga tundub, et rumal olin küll. Mul on 14a tütar esimesest suhtest, keda nüüdseks juba pea 6a kasvatan üksi, sest tema isa suri. Olin paar aastat üksi ja siis tuli mu ellu üks mees. Kõik oli ideaalne ja siis otsustasime lapse saada, sest tal polnud lapsi. See oli mehe suur soov, mina veel korra kõhklesin. Nüüd on laps 4kuune ja see mees otsustas, et talle pereelu ei sobi. Müüsin oma korteri ja elan majas. Õnneks oli nii palju oidu, et kõik on minu. Nüüd siis maksan laenu, kasvatan lapsi ja koeri. Rahaliselt on niru, aga läheb paremaks. Materiaalselt saan hakkama. Minus on aga nii palju viha. Tahaks ainult sõimata ja karjuda, aga olen laste pärast viisakas. Ja samas tunnen, et see kodune koormus on liiga suur. Olen 3 nädalat üksi olnud ja selle ajaga pidanud igasuguste asjadega tegelema. Tita on õnneks rahulik, aga sööb iga 3h järel ning pudelit ei võta. Tütar on toeks, et saan kasvõi 20min poes käia.
Aga ikkagi ei oska nagu olla. Mul meeletu soov sellele mehele haiget teha. Mõtlesin, et veedaks aega kuskil Tinderist vms et tähelepanu eemale viia, aga samas ei taha mingit suhet ka. Olen välimuselt kena ja tõmban meeletult mingite mõttetute meeste tähelepanu. Ei taha nagu seda probleemi ka juurde. Appi
Vihane ole enda peale. Kui mees aasta otsa seksinäljas, siis tänane olukord ongi ainus, mis juhtuda võib.
Tead mis, minu abikaasal oli suguelundite operatsioon, mis ka ligi aasta seksida ei lasknud. Ma ei jätnudki teda maha, kujuta ette!
See pidi ometi enne last juba näha olema, mis mehega tegu on. Kui 30+ mees väidab, et tal pole lapsi, on see puhas iba. See pole lihtsalt võimalik, kui tegu on ikka heteroga. Edasi uurid, kaua suhted on kestnud, saad aru kas on lihtsalt ilueedi või on tõsine mees. Edasi uurid, kas on hüljanud oma lemmiklooma, see on väga suur näitaja.
See pidi ometi enne last juba näha olema, mis mehega tegu on. Kui 30+ mees väidab, et tal pole lapsi, on see puhas iba. See pole lihtsalt võimalik, kui tegu on ikka heteroga. Edasi uurid, kaua suhted on kestnud, saad aru kas on lihtsalt ilueedi või on tõsine mees. Edasi uurid, kas on hüljanud oma lemmiklooma, see on väga suur näitaja.
Ma tean päris palju mehi, kellel pole 30 aasta vanuselt lapsi. Ega kõik ei ole mingid ehitajaossid, kes kummi ei kasuta ja kuskile ikka pudeneb.
Emotsioonid löövad hetkel ilmselt üle pea. Aga objektiivselt on kõige hullem aeg ehk möödas. 4-kuune hakkab peatselt muud toitu sööma ja ringi vaatama, 15-aastane on peatselt gümnaasiumis ja oma elu peal.
Mees tooks kindlasti välja mõne põhjuse, miks ta sellise otsuse tegi. Kuna ühtki taolist põhjust, miks “pereelu ei sobi”, pole välja toodud, siis siin kommenteerides on võimatu öelda, mis täpselt viltu läks.
See vihaperiood on lahkumineku puhul üks etapp. Elad selle üle, siis tuleb veel mõned etapid läbida, mt sama mis leinamisel. Alguses on eitus, siis viha, siis tingimine, siis deprekas ja lõpuks leppimine.
Mees on lihtsalt töllakas, ei ole sul vaja teda taga nutta. Viha on väga tugev ja energiat rööviv emotsioon, mõtle sellele niimoodi, et see mees ei vääri su viha. Sa võid teda põlata, see oleks tema puhul sobiv. Põlgus on passiivsem ja ei tõmba sind tühjaks.
Võta aeg rahulikult maha, keskendu oma lastele ja ära selle tropi pärast endale uusi hädasid kaela tõmba. Las läheb veel mõni kuu mööda ja kui sul on suuremad emotsioonid vaibunud, alles siis mõtle mingitele uutele suhetele. Lihtsalt kättemaksuks, viha ajel kellegagi sebima hakata, see on lihtsalt rumal ja sellega lõhud nii ennast kui teisi, see aga, kellele tahaksid kätte maksta, ainult naerab sinu üle.
Mul oli ka analoogne olukord. Laps oli 5kuune, kui mees pettis ja lahku läksime.
Minu puhul oli ka mees see, kes rohkem last tahtis.
Austajaid hakkas tekkima juba enne kui laps oli aastane. Samuti ex kahetses mingis vahes, et mu maha jättis(see oli magus teadmine).
Kui oled kena, siis varem v hiljem, tuleb su ellu uus (ja parem) mees.
Kui oled kena, siis varem v hiljem, tuleb su ellu uus (ja parem) mees.
Imelik ütlus, et kui oled kena, küll siis tuleb uus ja parem mees. Aga kui oled keskpärase välimusega, siis ei tule või? Tean hulgaliselt naisi, kelle pereelu on igati hea, kuigi välimus tavaline. Ja ka hulgaliselt iludusi, kelle pereelu lonkab sadat jalga korraga.
Aeg parandab!
Elad elu edasi ei saada exile sõnumeid ei vasta ta kõnedele, kuniks oled maharahunenud. Varsti mees koputab uksele, palub vabandust, mõtles ümber, et ikka tahab pereelu. Mõtle sellele vastus, kas jääd kindlaks või jätkad haavata saanuna pereelu.
Ma pole noor ega enda arust rumal, aga tundub, et rumal olin küll. Mul on 14a tütar esimesest suhtest, keda nüüdseks juba pea 6a kasvatan üksi, sest tema isa suri. Olin paar aastat üksi ja siis tuli mu ellu üks mees. Kõik oli ideaalne ja siis otsustasime lapse saada, sest tal polnud lapsi. See oli mehe suur soov, mina veel korra kõhklesin. Nüüd on laps 4kuune ja see mees otsustas, et talle pereelu ei sobi. Müüsin oma korteri ja elan majas. Õnneks oli nii palju oidu, et kõik on minu. Nüüd siis maksan laenu, kasvatan lapsi ja koeri. Rahaliselt on niru, aga läheb paremaks. Materiaalselt saan hakkama. Minus on aga nii palju viha. Tahaks ainult sõimata ja karjuda, aga olen laste pärast viisakas. Ja samas tunnen, et see kodune koormus on liiga suur. Olen 3 nädalat üksi olnud ja selle ajaga pidanud igasuguste asjadega tegelema. Tita on õnneks rahulik, aga sööb iga 3h järel ning pudelit ei võta. Tütar on toeks, et saan kasvõi 20min poes käia.
Aga ikkagi ei oska nagu olla. Mul meeletu soov sellele mehele haiget teha. Mõtlesin, et veedaks aega kuskil Tinderist vms et tähelepanu eemale viia, aga samas ei taha mingit suhet ka. Olen välimuselt kena ja tõmban meeletult mingite mõttetute meeste tähelepanu. Ei taha nagu seda probleemi ka juurde. Appi
Vihane ole enda peale. Kui mees aasta otsa seksinäljas, siis tänane olukord ongi ainus, mis juhtuda võib.
Tead mis, minu abikaasal oli suguelundite operatsioon, mis ka ligi aasta seksida ei lasknud. Ma ei jätnudki teda maha, kujuta ette!
Siis sul vedas, ei pidanud aasta otsa vastumeelselt suguelu elama.
