Lapsed 3a ja 5a (ja 1a). Aastate jooksul olen samavanade lastega peresid kutsunud külla mängima, eesmärgiga leida lastele sõpru. Tullakse hea meelega, lastel on ülitore ja vanematel ka rõõmus meel kohvitada ja süüa olen ka pakkunud. Aga vastu ei kutsuta. Esimese lapsega oli naabripere – lõpuks 10x käisid meil külas, siis kutsuti meid alles oma lapse sünnipäevale ja pärast seda kolisid samas linnas kaugemale ja kuna nende poolt initsiatiiv 0, siis suhtlus lõppes. Hiljem olen loobunud teisi kutsumast, kui pärast 3x vastukutset ei tule. Praegu 5a parim sõber uues lasteaias käis 1,5 kuud tagasi külas ja mõtlen, et võiks uuesti kutsuda. Minu arvates on külalistel olnud tore ja vestlus on sujunud. Ma siiralt ei saa aru, miks vastu ei kutsuta. Elame ka tavalises korteris, ei usu, et teistel midagi “häbeneda” vaja on, et ei julgeks. Ainus vahe, et külalise emme-issi on olnud nooremad, 20ndates, me oleme 30ndates. Kas äkki ei tulda lihtsalt selle peale, et külaskäimine võiks olla vastastikune? Kas on mingit viisakat moodust, kuidas mõista anda, et meie lastel oleks ka tore külas käia mõnikord, mitte ainult külalisi vastu võtta?
Teema: Kuidas viisakalt kutsuda enda lapsi mänguõhtule?
Inimesed ja kodud on erinevad.
Mõnele ei meeldi võõrustada, sest arusam külalistest on pikk laud ja vaaritamine.
Vanematel võib olla ebamugav. Mitte kõik ei ole sotsiaalsed liblikad, et suhtlevad vabalt igaühega.
Meil ei ole kodus näiteks lastesõbralik mööbel. Oma laps oskab ja teab käitumisreegleid ja peab neist kinni. Võõrad lapsed on tulnud ja näiteks mustade kätega diivanile roninud. Teine ronis lauale. Ma ei tunne ennast võõrustajana mugavalt, kui prean võõral lapsel järel käima ja oma kodu reegleid tutvustama… Ja väikelaps ei pruugi neist ikka kinni pidada. Kutsungi külla ainult ühte sõpra, sest kodused käitumisnormid sarnased.
Sest hetkel ei ole päris tavaline olukord ja eks neid kontakte hoitakse minimaalsetena.
Ja viimasel aastal, kui meil on olnud koroonaaeg, siis kindlasti paljud mõtlevad ka, et ei ole üldse sobilik endale kedagi külla kutsuda.
Palju mugavam on ju last teistele külla saata kui ise enda juures võõrast mudilast valvata. Samuti osal inimestel on kompleksid oma kodu suhtes või väga suur privaatsusevajadus, osal jälle väiksem.
Mina vist teeks umbes nii, et võtaksin sõbra perega ühendust ja ütleksin, et “Annil ja Mannil on alati nii tore meie pool koos mängida olnud, äkki võiks Anni nüüd seekord Mannile külla tulla?” Ja eks vastusest selgub, kas teine pere on laste tutvuse jätkamise huvides valmis ka omalt poolt natuke pingutama või mitte.
1) Praegu hoidutakse kontaktidest, kodudes külas ei käida. Kel lapsed tõesti suhtlemisnäljas, siis saadakse kokku mänguväljakul. Meil on lapsed küll veidi vanemad, aga sügisest saati ei ole meil keegi laste sõpradest külas käinud, ega ole ka nemad teistel külas käinud. Õues saavad kokku.
2) Laste vanuseid vaadates ja eeldades, et külas käinud perede lapsed on u sama vanad, võib arvata, et paljudel on kodus õde või vend kellega mängida, õues mõni mängukaaslane tekkinud, kellega kokku saadakse. Ei ole pere jaoks nii oluline kellegi juurde koju minna, nii et kel janu, sel jalad. Sinu jaoks on oluline, et keegi kodus külas käiks, aga nende jaoks ei ole see ilmselt tähtis. Osadel ka peretuttavad varasemast, kel sama vanad lapsed, nii et lihtsalt ei ole vajadust selliste uute suhete järele, et käiakse üksteisel külas.
3) Kui jutt käib sellest, et kolmeaastane ja viieaastane kellegi juurde mängima viia paariks tunniks, nii et ise vanem sinna ei jää, siis see võib ka pererahvale üsna tülikas olla. Võõrad lapsed, ei tea ju, kuidas käituvad, kas hakkavad millegi peale jonnima, mis juhtub, kui keegi haiget saab jne. Sellise suhtluse jaoks peaks pered ikkagi üksteist juba tundma ja usaldama.
4) Kas nende külla kutsutud perede vanemad käivad tööl? Kui juba tööl ja lapsed lasteaias, siis ausalt öelda ei jää enam väga aega ega jaksu laste seltsielu korraldamiseks. Kui ise oled veel aastasega kodune, siis elu käib enda ja laste rütmis, aga tööl käivatel vanematel ilmselt vaja teha valikuid, et kas teha plaane nädalavahetusel enda perega või hakata veel kuskil kellegagi kokkusaamist orgunnima. Kui töönädal selja taga, siis pigem oleks rahulikult kodus, koristaks ja teeks asju, mida nädala sees ei jõudnud, kui et läheks võõraste juurde lapsi mängima viima ja peaks seal kohvitassi juures viisakat vestlust.
Kui mu enda lapsed olid u selles vanuses, nagu teemaalgajaja vanemad lapsed, 5 a ja 3 a, siis suuremal oli tekkinud lasteaias paar sõpra, kellega vastastikku külas käidi, aga nende vanematega oli ka ikkagi keskmisest parem klapp kohe, nii et ei olnud kohmetust ühendust võttes, et äkki saaks lasteaiaväliselt kokku jne. Nii väikeste lastega on ikkagi oluline ka see, kuidas vanematel üksteise suhtes sisetunne ütleb, et kas tekib see tunne, et tahaks suhelda ja suhteid hoida, või piirdubki asi lasteaiaõuel teretamisega.
Ma ise leidsin endale kunagise moe järgi siit Perekoolist kõigepealt “kärutamiskaaslased”, paariga neist jäingi suhtlema, nii et nende peredega ongi aastate jooksul endiselt olnud seda, et saame kokku, lapsed suhtlevad. Aga minu jaoks 2-3 sellist peret ja suhtlust ongi juba piisav, ma ei ole nii suur suhtleja, et hakata laste seltsielu korraldama. Lasteaias leidsid nad ise sõbrad, koolis veel lihtsam.
5 a, 3 a ja 1 a lapsed on paras kamp juba ise, nii et ma selle külaskäimisega üle ei pingutaks. Kui on olulised sõbrad ja tekivad head suhted, siis need jäävad püsima. Ja praegu nagu öeldud, tasub ikkagi ettevaatlik olla ja mitte koju endale kedagi kutsuda ega ka ise teistel kodus külas käia.
Nojah, kõik teemad tehakse kohe koroonateemaks. See siin ei ole koroonateema. Ma räägin paljus kogemusest enne koroonat. Ja noorte vanemate ja lasteaialastega peredel on koroonast tegelikult suva. Eriti kui vanavanemad niikuinii pildis ei ole, ka enne koroonat mitte. Konkreetne pere ei kanna maskigi. Ja loomulikult ei saada ma selles vanuses lapsi kuhugi omapäi.
Ma lihtsalt mõtlen, et kas kutsuda neid teist korda ise või oodata edasi, arvestades, et seda vastukutset ei tulegi võibolla kunagi. Lapsed on lasteaias koos nagu sukk ja saabas ja pidevalt küsivad, et kuna sõber jälle külla saab tulla. Loobuda mänguõhtute mõttest? Leppida, et nii ongi, et teised lapsed käivad (koos vanematega) meil külas, aga meie omad mitte ja kutsuda edasi?
Kui neil peredel koroonast suva ja sa ise ka ei ürita kontaktidest hoiduda, siis kõige lihtsam on ju lasteaialaste puhul. Kui tahab laps hirmsasti, et sõber külla tuleks, siis uurid vanematelt, mis päev sobiks. Võtad enda lapsega ka tema sõbra lasteaiast (hommikul last lasteaeda tuues muidugi selle lapse vanemad ütlevad õpetajatele, et õhtul sina võtad nende lapse ka, minu laste lasteaiaajal selline asi toimis väga hästi), mängivad tund või paar teie juures ja siis tuleb selle lapse vanem oma lapsele järele. Lihtne ju, ei tasu üle mõelda. See tunnike pärast lasteaeda mängimist ei nõua ka mingit erilist ettevalmistust ega löö väga segi sinu enda pere õhtut. Pole vaja sellest teha mingit strateegilist pingpongi, et mida üks või teine pere mõtleb. Teatud vanusest hakkab lastel paratamatult see teistele külla nuiamine pihta, või et sõber saaks talle külla, kõik lihtsalt ei lähe seda teed, et hakkaks seda orgunnima. Kui seni pole selle lapse vanemad öelnud, et mõnikord siis nende juures mänguõhtu teha, siis järelikult pole neil huvi.
Nojah, kõik teemad tehakse kohe koroonateemaks. See siin ei ole koroonateema. Ma räägin paljus kogemusest enne koroonat. Ja noorte vanemate ja lasteaialastega peredel on koroonast tegelikult suva. Eriti kui vanavanemad niikuinii pildis ei ole, ka enne koroonat mitte. Konkreetne pere ei kanna maskigi. Ja loomulikult ei saada ma selles vanuses lapsi kuhugi omapäi.
Ma lihtsalt mõtlen, et kas kutsuda neid teist korda ise või oodata edasi, arvestades, et seda vastukutset ei tulegi võibolla kunagi. Lapsed on lasteaias koos nagu sukk ja saabas ja pidevalt küsivad, et kuna sõber jälle külla saab tulla. Loobuda mänguõhtute mõttest? Leppida, et nii ongi, et teised lapsed käivad (koos vanematega) meil külas, aga meie omad mitte ja kutsuda edasi?
Tundub, et sa oled 5 a lastega kodune olnud.
Teised ei pruugi olla.
Või piisab neile vaid nendest “mänguõhtutest” ja rohkrm ei soovita.
Las lapsed leiavad ise sõbrad. Vb pingutad liiga palju.
<p style=”text-align: left;”>Ma ei kutsu ise omal initsiatiivil lastele külalisi, ikka lapsed ise peavad soovima.</p>
Vb ka neis teistes petedes need lapsed ise pole tahtnud. Vb planeerid õhtud üle?
Kui vanemal lapsel on külaline, siis on külaline tal, mitte perel. Vaatukutset ei oota kunagi, küll lapsed ise teavad. Vanim on 6a ja nad juba peavad ise lasteaias plaane, meie asi lihtsalt üle rääkida, kas plaanid sobivad mõlemale perele.
4a laps pole veel külalisi kutsunud. Ma ise ka ei hakka pushima.
Külaskäimisel sõltub ka, kas lapsed jäävad üksi või jääb vanem ka. Kui eeldad, et jääd ise ka või veelhullem – võtad ka nooremad lapsed vanema sõbra juurde kaasa – nii ei soovi keegi.
Ma lihtsalt mõtlen, et kas kutsuda neid teist korda ise või oodata edasi, arvestades, et seda vastukutset ei tulegi võibolla kunagi. Lapsed on lasteaias koos nagu sukk ja saabas ja pidevalt küsivad, et kuna sõber jälle külla saab tulla. Loobuda mänguõhtute mõttest? Leppida, et nii ongi, et teised lapsed käivad (koos vanematega) meil külas, aga meie omad mitte ja kutsuda edasi?
See on puhtalt sinu otsus ju – kui tahad neid külla, siis kutsud, kui ei taha, siis ei kutsu. Või kutsud ikka, kui laps väga tahab ja sina tahad talle heameelt valmistada. Kas te täiskasvanud külaliste osas peate ka sellist arvet, kelle kord nüüd kedagi kustuda on, ja vaatate, et kõik ikka võrdselt saaks? Meil küll mingit kindlat plaani pole selles osas, kuidagi on niimoodi kujunenud, et mõned sõbrad käivad enamasti meie juures ja teised kutsuvad jälle enamasti meid külla. Vahet pole ju, peaasi, et kokku saame – pole vaja üle mõelda minu meelest.
Võimalik ka, et see teine pere lihtsalt pole väga seltskondlikud, lapsele rõõmuks ja viisakusest tulid kutse peale külla, aga ei jõua/viitsi väga tihedat suhtlust harrastama hakata. Ma ise olen näiteks selline, olen üsna introvertne ja ma ei jaksa oma vanade sõpradegagi nii palju suhelda kui tahaks, laste sõprade vanematega hoiaksin suhtluse heameelega minimaalse. Ma pakun ka, et lepi lapse sõbra vanematega kokku ja kutsu ainult laps pärast lasteaeda külla, las toimetavad omaette, võibolla kutsuvad nemad siis ka sinu lapse, kui sellega kohustuslikku vanematevahelist suhtlemist ei kaasne.
Mina isiklikult ei ole huvitatud vanematega laua taga kohvitama, kuni lapsed mängivad. Ma pigem tuleksin talle hiljem järele. Miks sa ootad, et vastu kutsutakse, võta ise ühendust?
mina nt. ei viitsi minna külla. ausalt ei viitsi, aga kui keegi mu lapse kutsub siis viiksin ja vastu kutsuksin ka last, mitte vanemaid.
mina nt. ei viitsi minna külla. ausalt ei viitsi, aga kui keegi mu lapse kutsub siis viiksin ja vastu kutsuksin ka last, mitte vanemaid.
<p style=”text-align: center;”>Kas äsja 5a saanud lapse viiksid üksi külla? Ma ei tunne neid vanemaid… tunduvad küll igati toredad, aga minu arvates 5a on liiga väike. Kooliealise vb lubaks üksi.
</p>
Selles point ongi. Sõbrad on lapsed. Vanemad ei taha pingutatud vestlust pidada.
Ags muidu, kui 4a sünnipäeva oktoobris kodus pidasime – rühmas vanim – siis 4 külalisest ainult ühel jäi ema ja ka seetõttu, et laps polnud nõus üksi jääma.
Suurem külaskäimine minu 6a lapsel hakkaski umb 5a, siis just hakati üksi jätma ka mängutubadesse jne.
Kui lapsed oli lastaaiaealised, siis käisid kodus ja käisin ise külas lastega ikkagi peretuttavatel ja sugulastel Kui aga lapsed koolis käima hakkasid, siis käisid lapsed üksi külas. Kedagi n.ö. võõrast ma endale külla ei ole kutsunud ega külla temale külla läinud, vaid põhjusel et lapsed on sõbrad. Ka sünnipäevadele ei jää – viin lapse sinna ja tulen ära.
Kusjuures oma ise olen väga hea suhtleja, aga minu jaoks ei ole piisav külla minekuks võõraste juurde, et lapsed saaksid koos mängida.
Ei kujutaks ette, et peaksin hakkama lasteaiaealiste laste jaoks eraldi mänguõhtuid korraldama nii, et vanemaid ka võõrustaksin. Ma ei jõua omaenda sõpruskonnaga piisavalt suheldud, lihtsalt ei jaksa ei ajaliselt ega ka kulude poole pealt. Kui külalisi kutsun, siis kulud sellega kaasnevad, see on loomulik. Kui keegi teine nii teeb, siis jah, ilmselt oleksin viisakas ja ära ei ütleks, aga ise sellist suhtlust edasi ei arendaks. Lasteauaealisele lapsele piisab täiesti lasteaiast, õdedest-vendadest, naabrilastest õuel, sõprade lastest jne. Kui lasteaiasõber, siis ilma vanemateta. Ma vist oleksin kimbatuses – lapse ju kutsuks kui tõesti väga tahetakse, aga kuna viisakas oleks vanemaid ka nö vastu kutsuda, siis pigem loobuksin üldse üritusest. Ei jaksa! Pigem kutsun oma sõprade peresid külla! Enda lastel on aktiivsem külaskäimine alanud lasteaia viimases rühmas või üldse koolis. Ja siis ikka lapsed, mitte koos vanematega.
mina nt. ei viitsi minna külla. ausalt ei viitsi, aga kui keegi mu lapse kutsub siis viiksin ja vastu kutsuksin ka last, mitte vanemaid.
Kas äsja 5a saanud lapse viiksid üksi külla? Ma ei tunne neid vanemaid… tunduvad küll igati toredad, aga minu arvates 5a on liiga väike. Kooliealise vb lubaks üksi.
Oot, kuidas need mänguõhtud teil siis siiani toimunud on, kui 5a on üksi küllaviimiseks liiga väike, aga vanemaid sa ka ei tunne?
mina nt. ei viitsi minna külla. ausalt ei viitsi, aga kui keegi mu lapse kutsub siis viiksin ja vastu kutsuksin ka last, mitte vanemaid.
Kas äsja 5a saanud lapse viiksid üksi külla? Ma ei tunne neid vanemaid… tunduvad küll igati toredad, aga minu arvates 5a on liiga väike. Kooliealise vb lubaks üksi.
kõik oleneb ju lapsest. minu neljane oli ka juba hakkamist täis ja sai Üksi sünnipäevadel jalasteaias, külas hakkama. Kui ei oleks saanud, poleks ta ka läinud, jäänud üksi kuskile. mul on oma ajaga muudki teha kui võõrastega smalltalki arendada.
Ja noorte vanemate ja lasteaialastega peredel on koroonast tegelikult suva. Eriti kui vanavanemad niikuinii pildis ei ole, ka enne koroonat mitte. Konkreetne pere ei kanna maskigi.
Päris huvitav valik pereks, kellega nii hirmsasti sõbrustada tahaks. Sa ise järelikult samade põhimõtetega…
Kas äsja 5a saanud lapse viiksid üksi külla? Ma ei tunne neid vanemaid… tunduvad küll igati toredad, aga minu arvates 5a on liiga väike. Kooliealise vb lubaks üksi.
Kui samast rühmast ja vanemaid nii palju tundma õpitud, et lausa külas käinud (ja seejuures pole mingit kahtlast tunnet tekkinud), siis muidugi lubaks vastastikusel kokkuleppel. Minu meelest sellest selleealiste läbikäimise soodustamise mõte ongi vanemate jaoks – üksteisele hingetõmbeaega pakkuda, niimoodi vastastikku lapsi passides.
Ise samala ajal külas juures olla on ajaraiskamine.
Kui hirmsasti tahad last sinna külla, kirjuta vanemale, et sinu laps tahaks minna sõbrale külla, mis arvab. Rohkem lootust seejuures, kui iseennast lisaks ei paku, vaid ütledki, et tooks lapse mingil kellaajal ja millal siis järgi lähed
Külas käimine on ju hetkel üldse välistatud.
Minu arust õues ja lasteaias saab sama hästi mängida, selleks ei pea teiste koju minema.
Lapsed 3a ja 5a (ja 1a). Aastate jooksul olen samavanade lastega peresid kutsunud külla mängima, eesmärgiga leida lastele sõpru.
Peres, kus on juba kolm last, ei ole mingit karjuvat vajadust korraldada sellist sõpradeotsingut. Kolm on ise juba seltskond. Kui minu üksikut last (teine on juba täiskasvanu) selline pere külla kutsuks, siis tõenäoliselt läheks (väljaspool koroonat ainult, mitte praegu!), aga endale külla ei kutsuks. Mul on väike elamine, ma ei taha sellist lastekarja endale koju ja ma ei viitsiks ka mingi suvalise võõra inimesega kohviõhtuid pidama jääda. Parem saan kokku oma tuttavate ja nende lastega.
Selliseid kogupere mänguõhtuid saad ikka ainult sugulaste või sõpradega korraldada. 5 a laps võiks sõbra juurde mängima minna küll aga mina selle sõbra ema asemel ka ei kutsuks kui ähvardab oht, et sisse sajab ka ema koos nooremate õdede-vendadega. Viieaastastega ikka käib asi nii, et kokkuleppel võtab ühe lapse ema lasteaiast lisaks oma lapsele ka lapse sõbra paariks tunniks oma koju mängima ja sõbra vanemad siis tulevad paari tunni pärast järgi. Nooremaid lapsi kaasa ei sokutata (NB ka sünnipäevale pole ilus oma nooremaid kaasa panna) ja võõra inimesega kohvitamist enamus ei oota.
Aga ju siis polegi kutsutud vastu, sest teised pole uutest tutvustest huvitatud täiskasvanueas?
Ma olen 40+ ja uusi tutvusi sõlmin küll, aga selleks, et kellegagi nii lähedaseks saada, et neid endale külla kutsuda, peab meil olema rohkem ühist kui sama vanad lapsed. Mind peab huvitama eelkõige inimene ise.
Ok, siis on su eesmärk ju tegelikult hoopis muu kui see, et laps sõbrale külla saaks. Ikka saab ka täiskasvanuna uusi sõpru. Mina olen tegelikult hea sõbra laste mänguväljakult leidnud. Mõlemil olid esimesed lapsed, kes omavahel hästi klappisid, jutustasime iga kord mänguväljakul, siis vahetasime tel nr, et mängima minek kokku leppida jne. Aastaid käisime perekonniti läbi ja kuigi külla pole ammu enam saanud, helistame vahel siiani. Need lapsed juba 14 nüüd.
Teise lapse sündides leidsin uued tuttavad beebigrupist. Jälle tekkis paari naisega hea klapp, käisime koos nii jalutamas kui kohvitamas.
Ja tänu koerale olen ka uusi toredaid inimesi kohanud- agility hobi on see, mis seal ühendab.
Pika jutu kokkuvõtteks- see klapp peab ikkagi enne millegi baasil tekkima. Võib ju juhtuda, et satud niiviisi kutsudes huupi sellise ema otsa, kes ka suhtlemist igatseb ja kellel lastega sõpru pole ja kes sellistel mänguõhtutel osaleks. Aga ei pruugi. Kas sa noorema lapsega mõnes beebigrupis pole? Sealt leiad lihtsamani suhtluskaaslasi.
Meil on selles mõttes vedanud, et alati on ka sõpradel ligikaudu samas vanuses lapsed olnud. Aga tõesti, suurem osa meie praegustest sõpradest on ikka juba enne lapsi olemas olnud, ülikooli ja mõned isegi gümnaasiumi ajast. Ühe naisega tutvusin küll laste kaudu ja suhtlesime ikka mitmeid aastaid, aga peale laste meil eriti ühiseid huvisid polnud ja kui lapsed juba suuremaks said, vajus ka suhtlus ära.
Kui sa pigem endale suhtluspartnerit otsid, siis on tõesti veidi keerulisem olukord. Eks pead katsetama, võibolla tõesti hoopis mänguväljaku ääres juttu tegema vms., kuni leiad kellegi, kellega teil vastastikune huvi ja klapp on. Kindlasti on olemas mõni tore sobivas vanuses lastega pere, kes samas olukorras on ja sellisest suhtlusest puudust tunneb, küsimus on lihtsalt selles, kuidas nad üles leida.
Mul on palju rohkem ühist võõra perega, kus samavanad lapsed, kui lastetute vanade sõpradega. Ja kui nad ka millalgi pere loovad, siis on ju ikkagi huvipakkuvad teemad erinevad – ühel beebi ja teisel koolilapsed.
Inimesed on erinevad. Minu jaoks ei ole lapsed kunagi kvalifitseerunud huvipakkuvaks teemaks. St kui ma lähen kellelegi külla, siis ma ei taha rääkida oma lastest (seda ma teen oma mehega ju iga päev niigi), vaid ikka millestki muust: mida huvitavat on tehtud-nähtud, kes on teatris midagi head näinud, kes kusagil põnevat näitust, kes avastanud, et huvitav film on kinno tulemas, kes võtnud piletid ära ägedale kontserdile jne. Lapsed on minu privaatteema ja ma eeldan, et teiste jaoks nende lapsed samuti. Ma ei viitsi tunde kusagil külas olla, et arutada, kas sinu laps on juba käima hakanud või miks minu oma veel ei loe.
Selliseid kogupere mänguõhtuid saad ikka ainult sugulaste või sõpradega korraldada. 5 a laps võiks sõbra juurde mängima minna küll aga mina selle sõbra ema asemel ka ei kutsuks kui ähvardab oht, et sisse sajab ka ema koos nooremate õdede-vendadega. Viieaastastega ikka käib asi nii, et kokkuleppel võtab ühe lapse ema lasteaiast lisaks oma lapsele ka lapse sõbra paariks tunniks oma koju mängima ja sõbra vanemad siis tulevad paari tunni pärast järgi. Nooremaid lapsi kaasa ei sokutata (NB ka sünnipäevale pole ilus oma nooremaid kaasa panna) ja võõra inimesega kohvitamist enamus ei oota.
TA olen. Selline arvamus kajab siin paljudest vastustest. Küsiks vastu, et mis vanuses sõprade ja tuttavate ring lukku läheb või on läinud teie jaoks? Ma olengi kutsunud pere ikka selle mõttega, et kui jutt jookseb, siis ju võibki vanematega tuttavaks ja kunagi ehk sõpradeks saada. Sama vanad lapsed samas piirkonnas elamas. Aga ju siis polegi kutsutud vastu, sest teised pole uutest tutvustest huvitatud täiskasvanueas?
Ja see mõte, et 5a kuhugi üksi saata mulle ei sobi. Ju siis olen liiga kaitsev. Vähemalt koolis peaks käima, pigem 10a ringis. Ja lisaks, et ega ta pole aastaid 5a olnud. Varasemad kogemused on ajast, kui vanim oli 2-3a. Siis käiakse ikka perega ju? Või ei käidagi kusagil? Mänguõhtuid nii väikestele ei korraldatagi? Siis polnud ju kodus mängukaaslast, beebiga ju ei mängi.
Ei lähe lukku see sõprade ring. Olen 40+ ja mul on mitu head sõpra tekkinud just viimasel paaril kolmel aastal ühise hobi pinnalt. Tõesti, suhtlengi nendega palju aktiivsemalt kui vanade sõpradega, sest on ühine teema. Ka laste kaudu on sõpru tekkinud, eeskätt laste huviringide kaudu- alguses oleme lapsi oodanud, siis koos esinemistel käinud, vahepeal kohvikusse sattunud, ka toomisi ja viimisi jaganud ja nii see on kuidagi edasi arenenud. Mänguõhtuid tutvumise ja sõprade leidmise eesmärgil ei ole korraldanud. Ei ole olnud sellist vajadust. Kui lapsed olid väikesed, siis oli mul õnneks mitu sõpra sama vanade lastega. Olid ühised kärutamised, kohvikud – uskumatult mõnus aeg oli :). Ma arvan, et muidugi võid leida hea tuttava ka mänguõhtut korraldades, aga ei tohi solvuda, kui teisel perel ei ole huvi ega jaksu uusi tutvusi arendada. Suur vahe on tõesti ka töötaval ja mittetöötaval vanemal. Kui oleksin praegu lastega kodune, siis oleksin ka ehk altim taolisteks üritusteks.
Aga ju siis polegi kutsutud vastu, sest teised pole uutest tutvustest huvitatud täiskasvanueas?
Ja see mõte, et 5a kuhugi üksi saata mulle ei sobi. Ju siis olen liiga kaitsev. Vähemalt koolis peaks käima, pigem 10a ringis.
Ühesõnaga, sa tahad hoopis endale sõpru leida, mitte lapsele. Jah, seda nii sunniviisiliselt ei saa. Senised vastused olid eeldusel, et otsid sõpra lapsele. Selleks on paremat šansid, kui lased lapsel omaette sõbraga olla, teise lapsevanema järelvalve all.
Mis seal karta on? Tema vaatab samamoodi laste järgi nagu sina vaataks, kui teised teil külas.
Mul on tekkinud aga selline seis, et vanade tuttavate ja isegi sõbrannadega ei ole enam ühist. Just pereelu ja laste pärast. Neil pole lapsi, mul on raske kuhugi ilma lasteta pääseda ja väga ei igatse ka. Käisin ülikooliaegse sõbranna sünnipäeval hiljuti ja tundsin seal ennast nagu võõrkeha.
Ära ole nii kärme vanu sõprussuhteid läbi lõikama. See on väga loomulik, et erinevatel perioodidel elus domineerivad erinevad teemad, aga peagi on teistelgi lapsed ja peagi tahad sina ka muudel teemadel jälle suhelda.
Teemaalgataja küllap on ise väikeste lastega kodune olnud aastaid ja suhtlemisvaeguses, aga peab arvestama, et teistega see nii ei pruugi olla ja viimane asi mida sooviks, on veeta 2-3 kallist pärastlõuna (või lausa töö)tundi poolvõõra emmega mingit smalltalki veeretades, niikaua kui lapsed mängivad. Lasteaiasõbra poole, kelle vanemaid oled juba ammu kohanud ja kes on sinu pool käinud jne, lubaks 5a last üksi küll (ja väiksemaid lapsi “kaasaandena” ei viiks).
Mina teeksin nii, et küsiks otse, et laps nii palub, et kas tema saaks sõbrale külla, kas kunagi oleks see võimalik pärast lasteaeda kaheks tunniks. Või kui ise viid, siis oled paarkümmend minutit kohal, et näha, kuidas lapsed käituvad ja hakkama saavad.
Kuidas sa seda käimist ette kujutad kolme lapsega? Et kui 5a läheb sõbrale külla, siis loomulikult tuled sina kaasa ja loomulikult ka 3a ja 1a tulevad “sõbrale külla”? Paljuks läheb ju, suuremate laste kodud ei pruugi enam olla isegi titasõbraikud, alates sellisest kaalutlusest kuni selleni, et 1 sõbra asemel tuleb koju 4 inimest mitmeks tunniks?
Mina sain endale ühe sõbranna FB beebigrupist. Läksime koos beebidega kärutama ja kuna esimene kord oli tore, siis tegime seda veel. Nüüdseks juba mitmeid aastaid oleme head sõbrannad. Samuti kohtasin kunagi mänguväljakul ühte ema, kellega hakkasime jutustama ja iga kord kui nägime, siis oli tore. Kui oleksin sõbrannat otsinud, siis temaga oleks võinud ju veel kokkusaamisi korraldada, muidugi kui tema oleks olnud huvitatud.
Kui küllakutsete teemal arutleda, siis mina näiteks ei leia, et kui minu last on mänguõhtule kutsutud, siks pean ka ilmtingimata vastu kutsuma. Mõnda aega eelistaks pigem kohtuda neutraalsel pinnal (mängutoas, mänguväljakul vms) ja kui juba headeks tuttavateks oleme saanud, siis kutsuks külla ehk ka.
Aga ma arvan, et paljudel inimestel on omavanuseid sõpru või sugulasi, kellel on ka juba lapsed. Ja seetõttu nad ei otsi niiväga uusi tutvusi. Ilmselt on TA väga noorelt lapse saanud ja sp oma sõpruskonnas esimene, sel juhul tuleb lihtsalt oodata kuniks sõbrannad ka peresid looma hakkavad ja küll on jälle siis uusi jututeemasid tekkimas.
Mul ka üks sõbranna oli 23a esimene meie seltskonnast, kes emaks sai. Siiski, jumal tänatud, meid ta ära ei põlanud. Nüüd 10a hiljem on meil viie peale 12 last. Lastel tore koos mängida ja meil ühiseid teemasid millest rääkida.
Arvasin, et väikeste lastega on normaalne, et pered käivad omavahel läbi. Aga lugedes siinseid arvamusi, siis sellist üksteisel külas mängimas käimist ei peeta vist tavapäraseks ja seetõttu ilmselt polegi vastu kutsutud.
Kutsuda ikka võib, aga vastukutset pole mõtet ootama jääda.
Mina mõtlen nii, et kui mu laps niigi on päevast päeva lasteaias mingi lapsega koos, siis miks peaks veel õhtul külla minema samale lapsele. Pigem läheks külla sõbrannade või sugulaste lastele, keda igapäevaselt ei näe.
