Teema: Kujundav himdamine algklassides

See kõik sõltub konkreetsest klassijuhatajast.

Ma ühe lapse kohta sain algklassides palju põhjalikku tagasisidet. Teise lapse tegemistest ei tea peaaegu midagi.

E-kooli tuleb piisavalt tagasisidet, kui on olnud mõni tunnikontroll või vastamine. 1.klassis võib-olla on neid töid vähem, aga kindlasti seda tuleb. Arenguvestlused ka 2x aastas.

Meil tähendas “kujundav hindamine” seda, et hinnete asemel olid lihtsalt sõnad: kiitus, väga hästi, hästi, harjuta veel, õpi veel. Mõnikord harva oli ka mingi kommentaar lisaks, aga enamasti mitte. Vihikuid-töövihikuid kandis tavaliselt kaasas ja sealt sain aru, milles probleem, aga tunnikontrollide jms puhul jäi küll enamasti arusaamatuks, mida siis veel vaja harjutada on. Trimestri tunnistused olid ka ainult vormiliselt kujundavad, seal oli siis ained juppideks eraldatud ja iga osa eraldi hinnatud, aga üldiselt oli see ka suht formaalne (näit. lapsel oli matemaatikas muidu kõik väga hästi, aga ühe tunnikontrolli jõudis ta ainult pooleldi ära teha, sest tintekas ei kirjutanud ja pliiats oli kadunud ja siis ta otsis seda ja ei taibanud õpetajalt abi küsida – tunnistusel oli see siis hinnatud “pead veel harjutama”, kuigi ta tegelikult oskas seda ka väga hästi).

Võimalik, et “väga hästi”, “hästi”, “harjuta veel” tähendabki vastavalt 5, 4, 3.

#3853849:

Ja miks siis ei või olla 5, 4 või 3?

Lihtsalt arutlen. Pole selle muutuse põhjustega väga kursis, aga tundub, et sõnaline selgitus kõlab laste jaoks pehmemalt. Hinne on midagi jäika ja liiga konkreetset. Eeldatakse vist ka, et sõnadega peaks suutma lahti kirjutada, mis on hästi ja mis halvasti. Hinne viis võib tähendada kõiki õigeid vastuseid või 1-2 viga.  Samas kui klassid on väga suured, kas õpetaja jõuab igat last põhjalikult analüüsida?

Vanem laps mul hetkel gümnaasiumi viimases klassis ja kui ma õigesti mäletan, siis temal ei pandud hindeid ainult esimeses klassis, ja põhjendus oligi see, et kui 7-aastane laps ei oska, siis 2 on traumeerivam kui sõnad “harjuta veel”.

Ma (laps alustas teist klassi) küll ei kujutaks ette, kui lapsel toimuks klassis suuline vastamine, etteütlus või matemaatika tunnikontroll – aga õpetaja oleks vait ja mina ei teaks mitte mõhkugi sellest, kas mu lapse õppeedukus on hea või on tal hoopis raskused (ja milles?).

Kujundav hindamine tähendab ikka seda, et numbrilise/sõnalise hinde asemel ilmub Stuudiumi lühike, 2-3 lauseline kirjeldus, kuidas lapsel klassis tehtus töö õnnestus (mis oli hästi, milles oli puudujääke). Näiteks: “Lugemine on muutunud eelmise nädalga võrreldes veelsoravamaks. Said aru teksi koha esitatud küsimustest, oskasid teksti sisu oma sõnadega edasi anda” või “Liitmistehted tegid veatult. Raskusi valmistas suurem/väiksem võrdlemine”. Lisaks sai laps näit. matemaatika tunnikontrolli lehekese või etteütluse koju kaasa ja ma sain oma silmaga vaadata, mitu viga ja milles laps tegi.

Kuigi, tegelikult ei järginud õpetaja alati kujundavat hindamist, vaid vahel olid kommentaarid stiilis: “Väga hea! 10-st tehtest tegid õigesti 9”. Ehk siis meil oli tegelikult nö. tavaline ja kujundav hindamine läbisegi. Kuigi kujundav domineeris.

Tõesti (nagu üks eelnev kägu õigesti märkis) pole vahet, kas kirjutada “5” või sõnadega “väga hea”. Kujundav hindamine tähendab siiski just (lühi)kirjeldust.

Ah jaa, ja esimese klassi tunnistus oli minu lapsel selline, et kõigis õppeainete taga olid kujundava hindamise aastahinded ehk ligi 10 lauselised kirjeldused, mis oskused on laps antud aines omandanud. Matemaatika ja kehalise kasvatuse kirjelduse lõppu oli lisatud ka klassikaline hinne (“väga hea”) – teistele ainetele polnud.

Aga käitumist ja hoolsust oli hinnatud täiesti klassikaliselt – käitumine “hea” ja hoolsus “eeskujulik”. Nende kohta mingit kommentaari polnud.

Nii et mõnes mõttes oli tunnistus kompott kahest erinevast hindamisviisist.

Minu laps ei saanud eriti üldse aru kriitikast, tema arust oli alati kiitus. Näiteks anti tagasiside: ., Arendamist vajab tähelepanelikult tunnis kuulamine ja teistega rääkida võiks vahetunnis”. Mina sain sellest aru, et lobiseb tunnis ja ei kuula, siis tema sellest lausest nii aru ei saanud. Oleks märkus pandud, kuula õpetajat ja ära lobise tunnis, siis ta oleks aru saanud.

Meie saime selle nn kujundava hindamisega oma vitsad kätte, jube aeg oli.

Reaalsuses nägi see välja selline, et tagasiside oli NULL. Kui ikka olime koos 6-aastase lapsega õhtul kolm tundi kodutööd lahendanud ja ta hommikul lehe õpetajale viis, siis ju tahaks ikka teada, kuidas läks. Kui lapselt õhtul küsisin, vastas ta: “Ei tea.”

Ja nii oligi enamasti alati – vastuseks ainult: “Ei tea.” Läksin siis õpetajaga rääkima, palusin anda mingitki tagasisidet, aga õpetaja vastas: “Küsige lapselt!”

Proovisin siis infot saada lapse vihikute, töövihikute uurimise kaudu – ent neid ei toonud laps alati koju kaasa, vaid jättis koolimajja. Lisaks ei pandud ka töö lõppu mitte midagi. Eks siis ise uurisin-puurisin töövihikuid, seda, kas matemaatika tehe on õige või vale, oskan ise ka vaadata. Samas oli hästi palju töid sellised, kus olid lihtsalt lehed, töökäsu oli õpetaja aga lastele suuliselt seletanud. Nii ei saanud ma kodus lehte uurides üldse aru, kas laps on töökäsku õigesti mõistnud ja õigesti täitnud või ei. Ühesõnaga – see kujundava hindamise aeg oli väga vastik aeg, elasime nagu kotis.

Kujundav hindamine on raske ka pedagoogidele. Sest nad peavad hakkama nuputama, mis “romaani” igale lapsele nüüd kirjutada, ja paljud ei oska/ei viitsi romaane kribada lihtsalt. Seepärast olen mina kahel käel numbrilise hindamise poolt! Pangu see 5, 4 või 3 ära, tekib mingi mulje ikka, et kuidas lood on. Parem lakooniline number kui tühjus!