Meie koolis on 1. klassist alates numbriline hindamine (ja kodutööd).
Mitme sõbranna lapsed on naaberkoolis, kus pannakse hindeid alates 4.klassist. Esimesed kolm aastat on kunstiline hindamine ja kodutöid ei anta. Üks sõbranna kurtis, et neljandas läks raskeks, õppida ei tahetud ja hinded ei olnud üldse head, palju kahtesid kohe esimesel poolaastal, nagu poleks esimese kolme aastaga mitte midagi õppinud. Praegu viiendas enam kahtesid ei tule, aga koolis käia enam ei taha laps. See võib ealine iseärasus ka muidugi olla. Mingil perioodil lihtsalt pole kooliskäimine vist populaarne. Ka teised on öelnud, et lastel ei lähe hästi, kui hindeid pannakse. Ühe sõbrannaga oleme palju vaielnud sel teemal – tema pooldab seda, et pikemalt oleks kunstiline hindamine, aga mina pooldan hindeid alates esimesest klassist. Võimalik, et mu sõbrannad on liiga palju koolile lootnud sellel kolmel esimesel aastal ja õpetajad on arvestanud, et kodus veel seletatakse teemad üle lastega.
Minu lapsed pole kunstilist hindamist kogenud, aga ma miskipärast arvan, et kui neil oleks olnud, siis nad poleks praegu nii hea õppeedukusega nagu nad on. 1.klassis polnud kumbki viieline. Suuremal oli ainult 1 aine viis, teised olid neljad. Sama laps sai teises klassis tunnistusele neljasid-viisi pooleks ja kolmandas olid kõik viied. Nüüd on neljandas ja seni on iga jooksev hinne olnud viis. Nooremal olid 1. klassis neljad-viied ja praegu on ka ainult viied olnud, nagu suuremalgi. Nad pole mul andekad ega midagi, lihtsalt pingutavad viite nimel ja teadmisjanused on ka. Ma ei tea, kas nad siis ka oleks, kui esimesed kolm aastat sisuliselt laiselda oleks saanud.
