Teema: Kukkus selili köögi kivipõrandale- reageerin üle?

Esimene laps sul?

Esimene laps, poeg, oli nii ettevaatlik, et ei teinud kunagi ühtegi liigutust, milles kindel polnud. Ühe korra kukkus väiksena ümber. Ja siis meid tabas sama mure- et appi, laps kukkus!

😀

Minu teine laps, tüdruk, kukkus püstitõusmise ja kõndimise õppimisel aga pidevalt. Ta oli täiesti hull ronija, püstitõusja, ei kartnud mitte midagi. Jooksis siis ka, kui joosta ei osanud. Kogu aja oli kuskil muhk, no tegelikult on siiani (praegu saab varsti kolmeseks). Turvasime teda küll, käed olid pea kogu aja ümber, aga no ei jõua pidevalt, sest ta millegi muuga ei tegelenudki, kui katsetas uusi ja põnevaid ettevõtmisi.

Ehk- kukkumine selles eas hakkab tõenäoliselt olema üsna igapäevane (kui just ei ole väga ettevaatlik laps). Pole mõtet paanikasse minna ja ennast süüdistada. See käib lapse iseseisvumise juurde, et mõnikord sa komistad ja mõnikord sa kukud…

Viimane kord, kui lastearsti juures käisin plikaga, siis küsisin ka, et kui laps kukub (siis õppis käputamist), kas peaks mretsema. Arst üles, et lapsel oma jala kõrgusel kukkumised ei ole ohtlikud. Ma ei mäleta, kuidas see teaduslik termin oli, aga pmst on kolju ja aju vahel ruum, mis töötab nagu amort 🙂
Meil ka prgu ajab en toe najae püsti ja kaotab tasakaalu ning. Kukub selili nagu kirjamark. Mõnikord ehmatab, siis hakkab nutma, mõnikord vaatab sellise näoa ringi, et mis see siis nüüd oli. Plika ka 7-kuune

Kui oksendama hakkab siis kohe kiirabisse! Aga nüüd juba nii mitu tundi möödas et suurt ohtu enam ei ole.

Misasi on turvamüts ja paljud seda kasutavad? Oma 8-kuune ka hull ronija, aga tahaks siiski selle mütsita läbi ajada…

Pea ära löömisel tuleb jälgida järgmiseid asju:
1. unisus – kui inimene muutub peale trauma saamist järsult uniseks ja loiuks ja tahab magama jääda. Võib viidata peapõrutusele. Vahest lapsed jäävad ka peale suurt ehmatust ja nutmist uniseks.
2. oksendamine – see on selge märk tugevast peapõrutusest.
3. pupillide jälgimine – lapsel tuleb mõne tunni vältel jälgida pupille. Kui pupillid on ühesuurused ja reageerivad valgusele ühtemoodi (lähevad korraga väiksemaks või suuremaks, vastavalt valgusele), siis on kõik korras. Kui aga üks pupill on suurem kui teine (valgus peab silmadesse ühtlaselt langema), siis peaks minema kontrolli.

Koljupõhimikumurd võib tekkida ka kerge koksu tagajärjel. Aga selle tunnusmärkideks on ruttu tumedaks värvuvad silmaalused ja kõrvatagused. Üks juhus nt. kus naisterahvas pesi käpakil olles kirjutuslaua all põrandat ja püstitõustes arvestas natuke valesti ning lõi pea vastu kirjutuslauda ära, nii et võttis lihtsalt \”kukalt sügama\”. Ja ta enesetundel ei olnud erilist midagi viga. Kui tütar teda mõne aja pärast nägi, siis ehmatas ära, kuna emal olid silmaalused sinised nagu oleks just tänavakaklusest osa võtnud. Pöörduti EMOsse ja diagnoosiks koljupõhimiku murd.
Võib kaasneda ninast või kõrvast verejooks, aga ei pruugi.

Üldiselt on lapsed nagu lõngakerad, nende luud on paindlikud ja ei purune nii kergesti. Aga kui on ikka suur kukkuja, siis turvamüts on igati asjakohane. Aju peab inimene ikka sünnist surmani kasutama, mitte vaid nii kaua kuni kõndima õpib 😉

No puzlematil traageldis ei püsi. See on enda oma peal äsja järgi proovitud.
Turvamüts (see on selline paksudest riidevorstidest kiiver) on küll abiks ja igatahes mõistlik kasutada. Meie 7-kuune traageldis on mitu korda selili kukkunud. Ja müts ei sega õppimist, ehmatuse saab laps sellega ka kätte ning pigem on asi ju tasakaalu harjutamises ja see tuleb lihtsalt ajaga, olgu siis mõtsiga või ilma.